Haridus – kas kohustus või võimalus. (0)

Haridus – kas kohustus või võimalus.
Kindlasti võimalus, enamusele inimkonnast. Leidub neidki, kellele haridus on koletu kohustus. Neid, kes võtavad seda kui ränkrasket kivikoormat, leidub ju igas koolis. Haridus kui võimalus. Haridus kui vajadus. Vajadus teada rohkem. Vajadus teadmisi kasutada elu edendamiseks. Vajadus elu helgema külje leidmiseks.
Seda elu helgemat külge hakkas paari aasta eest otsima üks meie asula noormees Mati, kes oli lõpetanud kutse-keskkooli. Püüdis küll leida tööd kodukandis. Mõneks ajaks jaguski tegemisi ühes ja teises kohas. Rahuldust siiski ei leidnud. Juhtus, et kohtus suvise puhkuse ajal endise koolivennaga, kes oli jõudnud olla tööl Norras. Kutsus ka Matit Norra. Otsus tuli kiiresti. Minna! Muidugi! Seal oli võimalus omandada uusi oskusi ja täiendada oma haridust. Mati oli oma kooliajal õppinud inglise keelt. Õnneks oskas tööandja samuti inglise keelt. Nii saigi Mati suhelda ingliskeelselt. Seal korraldati uutele töölistele koolitusi. Nii asus Matigi õppima. Ka norra keelt. Praeguseks on poisil põhiliselt suhtlemiseks norra keel. Tööjuht kiidab noormehe töökust ja usinust nii tööl kui teadmiste täiendamisel. Põhikoolis antud võimalust haridusele aluse panemiseks õigesti kasutanud noorel avanes tee uute teadmiste ja oskuste omandamiseks. Haridusredel sai uusi astmeid juurde. Noormees töötab ja õpib, et mitte jänni jääda.
Üks vanatädi rääkis oma emast, kelle sünniaasta oli 1902 . Tol ajal sai noor inimene hariduse juurde üle raskuste. Vanatädi ema sai koguda teadmisi kolm talve külakoolis. Sai lugemist õppida ja arvutamist ja mõned teadmised ka loodusest ning kodundusest. Naisel oli suur huvi lugemise vastu. Lugemine ju harib inimest, täiendab tema arusaamist elust, loodusest, teistest rahvastest. Raamatuid oli raske saada. Endale ostmiseks puudus raha. Mõnikord juhtus, et taludes töötades leidus seal ka võimalus raamatuid või ajalehti lugeda.
Vanatädi ise räägib oma haridustee alguseks olnud raamatust „Pambupeedu lood.“ Selle oli isa saanud osta jõulukingiks. Tädi oli siis umbes 4-5 aastane. Isa näitas raamatus pilte ja luges ise juttu ette. Tütrele näitas tähti. Lühikesi sõnu prooviti koos lugeda. Huvi oli küll, aga lugemine ei tulnud kergesti. Isa-ema käisid mõlemad tööl. Laste õpetamiseks polnud kuigi palju vaba aega. Talvised päevad olid lühikesed. Ega siis polnud toas elektrivalgust. Tuba valgustas õlilamp. Seda ei tohtinud kaua põletada. Pealegi tööinimesed tahtsid magama minna, et varakult tõusta.
Vanatädi perekond vahetas elukohta ja nii sattusid nad elama ühte tallu , kus täiskasvanud peretütrel olid mõned raamatud ja ajakirjad. Need olid huvitavad ja ema abiga sai vanatädi lugemishuvi rahuldada ajakirjadest pealkirja veerides. Kooliteed alustades oli lugemine juba nii kaugel, et võis kooli raamatukogust lugemiseks saada jõukohaseid raamatuid. Tädi meenutab, et esimene, mis ta lugemiseks sai, oli „Veealused.“ „Pusisin ja pusisin lugeda, aga ei saanud pealkirjastki aru. Pilte oli ka mõni. Ema abiga saime loetud kogu loo. Pärast lugesin ise üksi ka, sest lugeda oli põnev,“ rääkis vanatädi.
Alles oli lõppenud Suur Isamaasõda.
Tädile hakkasid väga meeldima vanaaegsed juturaamatud. Aga häda oli selles, et nende kirjapilt oli teistsugune. Preaegu on sellist kirja võimalik ehk näha vanadest piiblitest. Mõnes raamatus olid väiketähed tavalised , aga suured algustähed kunstiliselt kujundatud ja keerulised. Ega muud, tuli jälle abi otsida noorelt perenaiselt või emalt. Uudishimu ei lubanud alla vanduda.
Leian, et minu tuttav tädi leidis ise võimalusi enda harimiseks . Teda sundis selleks uudishimu – saada teada ikka jälle midagi uut. Praegu ta õpib uusi käsitöönippe, leiab võimalusi täiendada oma teadmisi looduse alal. See kõik ei ole ju kohustus.
Juhtusin raadiost kuulma ühe perekonna lugu. Noor naine läks Norramaale mingite õpingute tõttu. Vist uurimistöö. Ta asus oma uurimustööd täide viima, aga vaja oli ka ennast üleval pidada. Tuli asuda tööle. Selle käigus tutvus naine kohaliku noormehega, kes tutvustas naisele oma kodu ja vanemaid.
Noored armusid ja abiellusid. Varsti sündis neile ka tütar. Eestlannast ema tahtis oma last kõnetada eesti keeles. Norralasest isa hakkas juba varem õppima kursustel eesti keelt. Lapsega rääkis tema küll norrakeelset juttu, kuid naise vanematega tuli rääkida eestikeelselt. Norralasest noore isa vanemad, eriti ema, asusid samuti õppima kursusel eesti keelt. Soov saada uusi teadmisi, tõsta oma haridus uuele tasemele . See kõik polnud ju kohustus. Neil oli soov, oli huvi ja nad leidsid võimaluse lisada teadmisi oma tarkuste varamusse. Väga erutav lugu mõistuse harituse suurendamisest.
Räägitakse ka südame haritusest. Kust see tuleb? Mida selle all mõeldakse? Minu arvates sisaldab nimetatud mõiste tunnet ühiskonna vastu. Suhtumist kaaskondlastesse. Arusaamist teiste rõõmudest ja muredest , oskust aidata, suunata hädasolijaid. Ega sedagi haridust ei saa ilma õppimata. Selleks on tavakoolides mitmed võimalused. Korraldatakse ka kursusi, loengute seeriaid ja praktilisi õppusi suhtlemise kogemuste omandamiseks.
Teisiti võttes tuleb ehk haridust kohustuseks pidada. Ühiskonda saab ju arendada ja täiustada haritud inimene. Edasiminek on hariduse jõul. Seega tuleb vaadata haridust kohustusena. Kohustus, mis tuleb kasuks eelkõige endale ja kogu ühiskonnale.
Seega haridus – see on minu arvates eelkõige võimalus. Võimalus otsida, uurida, vaadelda, leida üha uut ja huvitavat meile avatud maailmas. Võimalus, mis täiendab elu, mis muudab elu värvilisemaks, mitmetahulisemaks. Muudab elu suuremaks .