Haridus – kas kohustus või võimalus (2)

Haridus – kas kohustus või võimalus
„Kes avab kooliukse, suleb vangla oma“ (V.Hugo). Hariduse omandamine algab juba väga varajasest east . Mõned inimesed otsustavad haridusega oma elus jõuda kaugele ning on inimesi kes noores eas ei hinda hariduse eeliseid ja lasevad oma võimaluse käest. On ka teada ,et hariduse omandamine on kohustuslik seitsmeteistkümne eluaastani või siis põhikooli lõpuni. Samuti on võimalus ennast edasi harida ehk õppida edasi , kasvõi elu lõpuni.
Esimese koolimineku kogemus tekib tõenäoliselt kuue- või seitsme aastaselt ning see tähendab ka mingil määral iseseisva elu alustamist. Esimese hariduse omandamine paneb aluse täiskasvanu edasisele elule. Esimeste kooliaastatega tekib õpilasel koolist oma arvamus ja hoiak ning samuti see kujundab edaspidist suhtumist . Kui perekonnas pole hariduse omandamine au sees ja sellele suhtutakse pealiskaudselt ,siis mõjutab see ka last ning lõpptulemus ongi see kuidas perekond seda kujundab. Õpilane, kellel on ükskõikne suhtumine õppetöösse, võib täiskasvanuks saades oma töösse suhtuda samamoodi ning reeglina pole see hea. Neid näiteid on kindlasti võimalik võtta igast Eesti koolist kus sellised olukorrad pole üldsegi mitte haruldased. Arvatavasti ongi selline elukäik normaalne kuna kõik ei saagi olla normaalselt haritud
Eestis on kindlaks määratud ,et kooliskäimine on kohustuslik põhikoolis või siis seitsmeteistkümnenda eluaastani. Põhikool kestab üheksa aastat mis peaks olema piisav aeg inimesele andmaks piisava hariduse elus mingitmoodi läbilöömiseks ehk suhtlemiseks teiste inimestega ,et saaks elatist teenida kasvõi muruniitjana. Kindlasti ei ole see enamike inimeste jaoks piisav ning tõenäoliselt minnakse edasi õppima. Nüüd, kui inimene on otsustanud kas vabatahtlikult või vanemate nõudmisel edasi õppida ,siis põhikoolile järgnevatel õppimisasutustel on jäänud arusaam ,et nad peavad õpilasi edasi sundima koolis käima, kasutades erinevaid vahendeid. Minu arvates ei ole see õppimisasutuste poolt normaalne käitumine. Kui inimene on vabatahtlikult otsustanud edasi õppida ja tal puudub kohustus edasi õppida ,siis peaks inimesel olema vaba valik millal ja kuidas ta koolis käib ehk see peaks olema enda asi kuidas hakkama saad, see arendaks veel rohkemgi iseseisvust tulevaseks eluks. Samas, tuleb tõmmata piir kus on inimesel võimalik otsustada täielikult ning kus on tal õigus teha valikuid . Nagu eelnevalt öeldud, on inimesel õigus otsustada kas ta õpib edasi või mitte alates seitsmeteistkümnendast eluaastast. See tähendab samas ,et inimene pole veel täiskasvanud ja ta ei saa ise veel täielikult otsustada. See ongi koht kus saavad vanemad asjasse sekkuda ning oma vahenditega sundida oma võsukest õppima. Kuid seda ainult niikaua kuni laps on kasvanud ametlikult täiskasvanuks. Edaspidi peakski olema õigus otsustada oma valikute tegemises ainult see inimene ise. Ülikoolides oma otsuste tegemise võimalus suureneb ning seal saab tunda juba ennast rohkem täiskasvanuna ning õpilasse suhtutakse juba täiskasvanumalt.
On levinud ütlus ,et inimene õpib kogu elu. See on kindlasti tõsi ,kuid tuleb eristada elu jooksul õppimist ning hariduse omandamist. Inimene õpib esimestel elukuudel kõndima, seejärel rääkima ja nii edasi. Hariduse omandamist ei saa täielikult omal käel õppida. Seda saab õppida täielikult spetsialiseerunud õppejõudude kaudu ning see kindlustab ka teadmise ,et pole midagi valesti endale selgeks teinud. Samas on ka erandeid nagu näiteks meistri kõrval õppimine ning hiljem neid teadmisi rakendada oma elatise teenimiseks. Tänapäeval koolides õppides ning hiljem kooli lõpetades saab kindla paberi mis näitab ,et inimesel on teatud teadmised teatud alal. Selle paberiga saab tänapäeval tööle ning ka tõestust ,et oled midagi saavutanud õppimise töö tulemusena.
Haridus peaks olema kohustuslik teatud ajani ning kui kohustus lõppeb siis peaks olema võimalus teha oma valikuid ning neid järgides elus edasi minna nii nagu ise plaaninud. See tagab selle ,et kui oled teinud valed valikud siis ei saa sa kedagi teist süüdistada peale iseenda. Haridus annab julguse elus edasi minna ja iseseisvalt tegutseda. Elu enda õpetus ning kooli poolt antud haridus annavad kokku komplekti mis on elus väga väärtuslikud ning seda ei saa keegi ära võtta.