Harala elulood (0)

Ühiseks jooneks on meessugu.
Tegelased on surnud ning vaatavad oma elule tagantjärgi.
1.Üheks läbivaks teemaks on ka vene rahvus. Paljud mehed on kas ise venelased , vene armees võidelnud või venelannadega abielus. Suhe venemaa ja vene kultuuriga on tihe ja see tuleb paljude meeste juttudest välja. Näiteks luuletuses, mis räägib Semjon Prohladkin’ist.
Venemaal sõimati mind valgesoome fašistiks,
Haralas kuradi venelaseks.
Olin põlatud, tagakiusatud inimene,
õiget kodu ega peret kusagil.
Vadja keeli võisin jutõlla üksinää.
Igaüks silitab oma kassi,
mina harjasin hobuseid Kännumäe tallis.
Äraviidud kulaku hiirhall virutas
mulle rautatud kabjaga meelekohta —
kolhoosi algusest peale
vahtis too iirikkomind kõõrdi!  
Juttu maaz, ihmine maaz.
2.Teose meestegelane Peedu Ärkel on samuti märkimisväärne, kuna ta esindab sellist tüüpilist eesti külajoodikut. Ta võtab elu väga vabalt, midagi suurt korda ei saada oma elus.
Mina olen seesama poisike,
kes isa juubelipeol,
kui vana Kotkas, võimatu õgard,
oli juba kakskümmend kaks muna nahka pistnud —
võttis näpu suust ja ütles:
„Pista, tõbras, meil on veel!”
Mina olen see, kes Udul küla peal käies ,
kui tütarlaste ema meile peale tuli,
hüppas laudalakast alla, kannel kaenlas,
ning kukkus täpselt tohutu suure kõrvitsa sisse,
nalja nabani — ise välja ei saanud!
Neljakümne seitsmendal aastal läksin
Tartu julgeolekusse, seljakott puskarit kaasas,
venda päästma , ise mõtlesin:
„Jooge, igavesed täimärsid,
meil on kodus veel!”
Välja rääkisin Haraldi.
Rohkem ei juhtunud midagi, elu nagu elu,
ainult testament jäi tegemata.
Minu arvates tuleb sellest luuletusest välja see, et tema isa võis teda mõjutada sellega, et õpetas talle sellist õgardlikku eluviisi. Kõigega tuleks liialdada. Joomise ja söömisega, kuid eluga seda ei tehta . Ei elata täiel rinnal, kuigi seda tehakse muudes eluvaldkondades.
3. Raul Unne
Minu purustasid mitu järjestikust saatuselööki.
Tagatipuks tuli koju kiri:
te olete üle parda heidetud!
Ma olin aus inimene, liiga loll .
Horoskoop ennustas ka: sel aastal
tuleb suuri sekeldusi maksuametiga!
Müüsin masinad maha, hakkasin purjutama
ja otsima patuoinast.
Suhteline võib olla kahtlane,
kuid kahtlane ei ole enam suhteline,
vaid ümberlükkamatu!
Saatsin vennale meeleheites oma hüüdlaused:
Sinu ahnus ja rumalus ajas me firma pankrotti !
Sina, monumentaalne molkus,  
pingestasid mu abielu sel määral,
et see lõhkes meediamullina!
Andku elu sulle nii valusalt nina pihta,
et pähe tuleks terake mõistust!
Kapitalism kaevas haua mulle, mina sulle!
Raul on näide mehest, kes saatuselöökide tagajärjel ei suuda enam jalule tõusta, ta kritiseerbi iseennast , et tegi vea ning otsustab süüdlast otsida. Ta on tüüpnäide nõrga isiksusega inimesest. Raul ei suuda analüüsida oma vigu ega nendest õppida. Minu arvates peegeldas see luuletus veidikene ka Eesti ühiskonna olemust, kus vigu väga ei aktsepteerita ning tahetakse, et inimesed oleksid perfektsed .
4.Minu jaoks kõige rusuvam oli Keit Alametsa luuletus
Toomingate õitsemise aegu uppusin paisjärve
kolmteist aastat vana
Väikevend arvas , et ma mängin,
vudis vanaemale teatama:
“Keit peitis enda vee alla ära.”
Üheks läbivaks jooneks meeste luuletuste juures veel oligi noorelt suremine ja teatav traagika . Väga vähe oli luuletusi, mis oleksid olnud või lõppenud rõõmsameelse noodiga , pigem jäi siiski kõlama kurbus või traagilisus.
5. Ahto Veerliku luuletust meeldis mulle lugeda, sest see meenutas mulle tüüpilist meeste sõprust: alguses tehakse proovi, kes on nö alfaisane ning seejärel saadake headeks sõpradeks. Luuletuses tuli välja ka kontrast kahe erineva väe sõdurite vahel, olnud Ahto muus väes, kui võõras, ei oleks ilmselt sõprussuhe nii helgeliselt kujunenud.
Ahto Veerlik
1924—1989
Lõunastasin Leegioni relvavennaga Volgas.
Äkki astus meie laua juurde võõras mees,
võttis minu eest täis viinapitsi,
jõi ära, vaatas ähvardavalt otsa, küsis:
„Kus te Saksa ajal olite ?”
Nõnda kaks korda, kolmanda pitsi ajal
tõmbasin talle vastu lõugu.
„ Tänan ,” pomises ta, „saagem tuttavaks:
isehakanud elukunstnik Raimo Palla !
Armastus ja janu juhivad maailma.”
„Mina tänan rohkem,” laususin kergendustundega,
„arvasin, et olete kompetentseist organeist.”
Ta naeris : „Mina ei ole võõrliik!”
See vastus meeldis mulle, võtsin Palla tööle
heinajahuagregaadi peale.
Eks ta ikka üks boheemlane oli.
Aga mina pidin salgama enese ära,
kolhoosi agronoom, süüta süüdlane,
laskma ennast pagulastel mõnitada,
kui turismigrupiga Ameerikas käisin.