Handid (0)

Türi Põhikool
Referaat
Handid
Autor: Gert – Kardo Kitsingi
9c.klass
Juhendaja : Eve Laur
TÜRI 2012

Sisukord

Sisukord 2
Ajalugu 3
Asuala 4
Eluala 5
Usk 7
Kasutatud kirjandus 9

Ajalugu

Handid on Lääne- Siberis , Obi jõe vesikonnas elav soome- ugri rahvas. Enesenimetus on läänepoolsetel hantidel hantõ, idahantidel kantõk. Varasemas kirjanduses kohtab endist nimetust ostjakid. Ungari keeleuurija P. Hajdu järgi jaotatakse hante dialektide alusel põhja-, lõuna- ja idahantideks. Handi keele murded on nii erinevad, et see teeb nende omavahelise suhtlemise väga raskeks. Handid ise jaotavad ennast jõgede järgi, mille kallastel nad elavad.
2010. aasta rahvaloenduse andmetel elas Venemaal 30 943 hanti, neist kolmandik valdab emakeelt . Praeguseks ajaks on alles jäänud vaid ida- ja põhjahandid.
Handid on ette jäänud maailma suurimate maagaasi- ja naftavarude ammutamisele, mis algas 1960. aastatel ja kestab tänaseni suuremas mahus kui kunagi varem. Neilt on ära võetud karja- ja jahimaid, neid on asustatud ümber ja reostatud nende elukeskkonda.3 Seoses naftatööstusega on tulnud hantide ja manside territooriumile elama suur hulk inimesi mujalt Venemaalt ja see on jätnud põlisrahvad oma elualadel suurde vähemusse. Paljusid hante on sunnitud traditsioonilist eluviisi lõpetama ja asuma paikselt elama mitmerahvuselistesse asulatesse, see aga on vaid kiirendanud hantide assimileeerumist. Kui veel 30 aastat tagasi oli laialdastel aladel (Vahhi alamjooks , Agan , Salõm, Vasjugan, Pim, Tromjogan) levinud suured handi kogukonnad ja traditsiooniline eluviis, nüüdseks on see kadunud või kadumas.
Handid on alates 1980. aastate lõpust asunud kaitsma oma õigusi, võideldes eriti omavolitseva naftatööstuse vastu. Samuti on toimunud rahvusliku eneseteadvuse kasvades kultuuri, keele, kooli, omakeelse meedia taaselavnemine. 1989. aastal loodi ühendus „Spasenije Jugrõ", mis võitleb hantide ja manside õiguste eest.

Asuala

Handid elavad Lääne-Siberis Obi, Irtõši ja teiste sealsete suurte jõgede ääres laial territooriumil. Eristatakse kolme handi etnilist rühma: põhjahandid (Obi alamjooks ja lisajõed), lõunahandid (Irtõši alamjooks, Konda, Demjanka) ja idahandid (Obi keskjooks Pimist Vasjuganini), kes erinevad üksteisest murde/keele, enesenimetuste, elatusalade ja materiaalse kultuuri poolest. Hantide etnilised rühmad jagunevad jõgikonniti veelgi väiksemateks sotsiaalseteks üksusteks (nt Vasjugani, Tromjogani, Vahhi, Kazõmi, Jugani, Ljamini, Pimi jt handid), kes elavad üksteisest üsna eraldatult.
Hantide asuala jääb valdavalt taigaaladele, kus kasvavad seedrid, männid ja lehised, põhjas ka metsatundrasse ja lagetundrasse. Need on soised madalad alad (25-100 m ü.m.p) rohkete jõgede ja järvedega.

Eluala

Traditsioonilise eluviisi poolest on handid kütid- kalamehed . Jahipidamine on olnud tähtsam lisajõgede ülemjooksudel, kus kalasaak on kehvem. Peamisteks jahiloomadeks on oravad , kärbid, jänesed, rebased ja põdrad ning erinevad vee- ja taigalinnud. Karusloomad on olnud väärtuslikud ennekõike kaubavahetuse seisukohast. Küttimisel on põhilisteks jahiriistaks püss, aga kasutatakse ka ostetud metalllõkse ja omatehtuid püüniseid. Varasematel aegadel kütiti vibu ja nooltega .
Obi lisajõgede kallastel elavad põhja- ja idahandid kasvatavad põhjapõtru, niipalju kui see veel võimalik on. Põhjapõtru peetakse valdavalt sõiduloomadena, põhjapoolsetel aladel mitmekesistavad nad toidulauda.
Varem kasutati mõnel pool samal otstarbel ka koeri. Lõuna pool, kus on ennast sisse seadnud naftatööstus, põtru peaaegu enam polegi. Seetõttu on põhjapõdrad liiklemisvahendina välja vahetatud mootorsaanidega, nagu ka ühepuupaadid on asendumas mootorpaatidega.
Obi kallastel elasid handid väikestes külades, mille elanikkond oli tavaliselt omavahel suguluses. Varem (aga mõnes kohas nüüdki) elasid handid suurperedena, kuhu kuulus mitu väiksemat peret. Nüüdseks on handipärased külad välja surnud ja rahvas koondunud vene tüüpi küladessse. Nõukogude Liidu ajal toimus selline koondumine enam või vähem sunniviisiliselt.
Idahandid elavad siiani enamasti perede kaupa eraldi. Elamutüüpideks on praegusel ajal kas püstkoda või palkonn. Turbamätastest maakodasid enam ei ehitata, kuigi Pimi ning Ljamini jõgikondades elati neis veel põlvkond tagasi. Tingimata on majapidamises veel üks või mitu sammasaita, kus hoitakse toiduaineid, riideid ja pühasid nukkusid. Mõnikord ehitatakse nüüdki pühade esemete hoidmiseks eriline ait elumajast põhja- või loodesuunas. Püstkodades elavad pered pruugivad samal eesmärgil pühi nartasid, mis asetsevad samuti põhja- või loodesuunas.
Varasemal ajal olid igal perel suve-, sügis- ja talveelamised. Handid rändasid olenevalt aastaajast ühest kodust teise. Nüüdseks on enamasti kasutusel suve- ja talveelamised. Veel praegugi vahetavad mõned handid ka talve jooksul mitu korda asukohta , sõltuvalt sellest, kuidas põhjapõtradele põdrasammalt jätkub.
Maailmavaate järgi loetakse hante šamanistliku traditsiooni järgijateks. Šamaanid on ühendusepidajateks vaimudeilma ja inimeste vahel. Samal ajal ei ole vaimudeilm ja inimeste ilm üksteisest täiesti lahus, vaid tihedalt seotud.

Usk

Handi usund on tugevalt seotud ümbritseva looduse ja maastikuga , kus elavad jumalad, vaimud ja surnud esivanemate hinged . Pühadeks kohtadeks võivad olla künkad, jõed, järved, saared, inimeste ehitatud pühad labaz'id, kus hoitakse puust jumalakujusid, kellele aeg-ajalt ohverdatakse. Maastikul on jumalate tegutsemisjäljed (nt Toorumi astumise jälg), mis aktualiseerivad rituaale ja seavad inimesi jumalate kaitse alla. Paljud handid elavad veel praegu oma põlistel klannimaadel, mida uskumuste järgi kaitsevad jumalad.
Handid usuvad kosmose kolmikjaotusesse (alumine, keskmine ja ülemine ilm), millest alumisel ja ülemisel on veel seitse tasandit. Kõrgeim jumalus on Numi Toorum, kellega toimub suhtlus tema poegade ja tütarde vahendusel.
Noorim poeg on metsajumal ja esineb karu kujul. Karu on hantidel püha loom. Pärast karu mahalaskmist nülitakse tal nahk koos peaga ja pannakse tuppa nurka. Et lepitada karu hinge, peetakse karupeied - ta ees lauldakse ja tantsitakse mitu õhtut. 20. sajandi algul olid karupeied tähtis religioosne ja meelelahutuspidu, 1930. aastatel aga keelustati ning tänapäeval peetakse neid väga harva.
Hantide seas on šamaanid vahendanud inimeste ja jumalate vahelist suhtlust, edastanud inimeste soove jumalatele ja jumalate nõudmisi inimestele. Nõukogude ajal suudeti hävitada suur osa šamaane või sundida neid loobuma tegutsemast, kuid üksikuid šamaane leidus hantide seas veel hiljaaegu.
18. sajandil ristiti handid vägivaldselt õigeusku. Ajapikku on sulandunud handi kosmoloogiasse ja usundilisse praktikasse kristlikke jooni.
Hantide uskumuste järgi on inimesel mitu hinge, neist üks on reinkarneeruv ehk ümbersündiv hing. Põhjahandid teevad pärast inimese surma riidest nuku, itterma, millesse hantide uskumuste järgi läheb reinkarneeruv hing. Kui surnu oli naine, siis nukk on naisterahva-, kui mees, siis meesterahvakujuline. Usutakse, et kui sugukonnas sünnib laps, siis läheb hing vastsündinud lapsesse. Nukku hoitakse elamu pühas nurgas mõni aasta ning viiakse siis metsa puuõõnsusesse või põletatakse, aga mõnel pool viiakse nukk pööningule ja hoitakse seal.
Tänapäeval püsivad traditsioonilised uskumused kõige enam matusekommetes. Valdav enamik hante matab surnud kirstuga maa sisse. Lahkunule pannakse hauda kaasa koduseid tarbeesemeid ja rõivaid. Haua peale ehitatakse väikese maja kujuline hauaehitus. Kõige põhjapoolsemad handid hauda ei kaeva, vaid asetavad kirstu maa peale ehitatud hauaehitusesse. Matuse ajal söövad handid haua juures. Sööma kutsutakse ka lahkunu hing. Tapetakse põhjapõtru, kelle kolbad koos sarvedega asetatakse hauaehitusele või riputatakse läheduses oleva puu külge. Liha süüakse matuste ajal ära.

Kasutatud kirjandus

http://www.erm.ee/et/Avasta/Soome-ugri-rahvakultuur/Handid
http://et.wikipedia.org/wiki/Handid
http://www.folklore.ee/~anzori/HANT1A.HTM
10