Hamlet (2)

„ Hamlet “ W. Shakespeare
1970
Claudius – auahne kuningas, kes tegutses ainult oma heaolu nimel ning mõtles kõik oma teod hoolega läbi. Ta oli kalk ja julm, samuti väga manipuleeriv, väga tark ning ettenägelik
Head iseloomuomadused: kavalus , tarkus, ettenägelikkus, sihikindlus, hea inimeste tundmise oskus
Halvad iseloomuomadused: auahnus, julmus, oskus inimestega manipuleerida
Gertrud – hoolis väga oma pojast ja kaitses teda iga hinna eest, armastus Claudiuse vastu muutis ta pimedaks kõige ümbritseva suhtes.
Hamlet – Taanimaa prints . Heasüdamlik inimene, kes oli nõus loobuma kõigest, et saaks tasutud tema isa mõrv. Ta oli isegi nõus loobuma oma armastusest. Ta ei tegutsenud mõtlematult ja oli väga kaalutlev. Hamletit võib pidada ausaks, väärikaks ja sõnapidajaks. Ta oli väga emotsionaalne ja lojaalne.
Head iseloomuomadused: ausus, väärikus, sihikindlus, mitte liigne usaldatavus, tarkus, kavalus, julgus , sõnapidamine, lojaalsus
Halvad iseloomuomadused: liigne emotsionaalsus, (antud teoses võiks halvaks omaduseks pidada ka julgust, mis muidu ju tegelikult rühmituks kindlasti heade omaduste alla)
Horatio – oli usaldusväärne ja truu sõber Hamletile kuni lõpuni. Oli ainus keda Hamlet usaldas.
Laertes – heatahtlik nagu Hamletki
Ophelia – hea südamega, oli armunud Hamletisse, kuid kannatas kõige selle pärast, mida Hamlet talle öelnud oli. Kuulekas, ta lasi isal kogu oma elu juhtida ning kontrollida.
Polonius – kes tegutses ja elas selleks, et olla kuningale meele järele. Ta oli salakaval ja kohati isegi õel. Ta oli väga lojaalne oma isanda suhtes, isegi nii truu, et aitas tal alatuid plaane välja mõelda/ täide saata. Polonius tegi seda kindlasti ka enda kasu eesmärgil.
Head iseloomuomadused: lojaalsus, armastus oma laste vastu
Halvad iseloomuomadused: salakavalus, õelus, julmus, omakasupüüdlikkus
Tegevuskohaks on Taanimaa.
Prints Hamlet leinab Helsingöri lossis oma isa, kuningas Hamletit, kes on kaks kuud varem surnud. Tema surma järel on troonile tõusnud vana kuninga vend ja Hamleti onu Claudius, keda prints kahtlustab oma isa mõrvamises. Claudius abiellub Hamleti ema Gertrude ’iga.
Kuninga ihukaitseväelased näevad lossi valvates vaimu, kes on kadunud kuninga sarnane. Nad otsustavad Hamletile sellest rääkida, mille peale viimane lubab järgmisel ööl valvuritega kaasa minna. Öösel kõneleb Hamlet oma isa vaimuga, kes räägib pojale enda tapjast (siiani usuti , et kuningas suri ussi hammustusse), kelleks osutub praegune kuningas. Vaim nõuab, et poeg mõrtsukale kätte maksaks.
Claudius ja Gertrude arvavad , et Hamlet kannatab vaimuhaiguse all, kuninga nõunik Polonius peab Hamleti tasakaalutu käitumise põhjuseks armastust oma tütre Ophelia vastu, kuna arvatakse, et Hamlet saadab Ophelia’le veidraid armastuskirju.
Hamlet võtab vastu kahe enda järele nuhkima pandud sõbra ettepaneku kutsuda näitetrupp lossi meelt lahutama, kavatsedes taaslavastada oma isa mõrvastseeni ning jälgida Claudiuse reaktsiooni, et teha kindlaks tema süü või süütus.
Claudius, Polonius ja Ophelia luuravad Hamleti järele kuni Ophelia end paljastab; Hamlet hülgab ta.
Claudius kavatseb Hamleti maalt välja saata. Näitetrupi etendus toimub, mürgitamisstseeni ajal Claudius lahkub järsult. Hamlet, veendunud tema süüs, kavatseb ta tappa, kuid jääb siiski kõhklema; ta siirdub oma ema tuppa ja süüdistab toda mõrva kaasosaluses. Gertrude võtab süü osaliselt omaks; Hamlet torkab mõõgaga läbi liikuva seinavaiba, lootes, et selle taga on vihatud kuningas, kuid tapab hoopis Poloniuse. Hamletile ilmub taas isa vaim, keda näeb ainult tema - Gertrude peab poega hullumeelseks. Claudius saadab Hamleti Inglismaale koos salajase käsuga ta tappa, Hamlet pöörab vandenõu enda kasuks ja pääseb, kuid langeb piraatide kätte, kes ta Claudiuse juurde tagasi toimetavad. Vahepeal on Ophelia oma isa surma tõttu hulluks läinud. Laertes, Poloniuse poeg, tuleb lossi isa surma kohta seletust nõudma, et kätte maksta. Claudius veenab tapetud Poloniuse poega ja murest hullunud Ophelia venda Laertest Hamletit tapma , soovitades selleks mõõgavõitlust mürgitatud rapiiriga. Saabub kiri Hamletilt, kust ilmneb, et too on taas Taanimaa pinnal.
Ophelia matusetseremoonial esitab Laertes Hamletile väljakutse. Nad võitlevad. Claudius plaanib Hamletile sokutada mürgitatud veini, kuid selle joob ära Gertrude. Nii Hamlet kui Laertes saavad mürgimõõgast haavata , Gertrude sureb , Laertes paljastab Hamletile vandenõu ja nad lepivad ära, Laertes sureb, Hamlet jõuab enne oma surma tappa Claudiuse ja nimetada oma pärijaks Fortinbras', kes saabub ja käsib Hamleti keha auavaldustega ära kanda.
Autor tahtis selle teosega öelda, et alati ei pea olema võitjad ja kaotajaid. Alati ei pea võim jääma headele või halbadele. Teinekord tuleb lõpp kiirelt, ootamatult ja rahumeelselt. Koos inimestega võivad kaduda ka probleemid, mille pärast on varasemalt läbi elatud rohkelt tülisid ja valatud palju verd. „Olla või mitte olla – selles on küsimus.“ Autor näitas kui raske on sellistes olukordades toime tulla. Meeltesegaduses tehakse alati kiireid ja mõtlematuid otsuseid, mis võivad väga kurvalt lõppeda. Nii lõppes ka see lugu kõigi surmaga, kus kõigi veretööd said tasutud.
Minu arusaam sellest loost on, et Hamlet oli inimloomuse ohver. Tema võitluse põhjus, mis sest, et igaüks mõistab seda natuke isemoodi, on kõigile arusaadav. Ja kui on inimestele mõistetav, siis järelikult on inimlik. Ka Hamleti huku põhjus peitub inimloomuses. Ühelt poolt inimese oskamatus oodata noahoopi selga . Teiselt poolt võimuiha ning egoism, mida esindab Claudius ja mis paraku on mingil määral olemas igas inimeses.