Kadriõhtu Tegelased: Kadrisandid Kadri-ema Kadri-isa Illimari-ema Habemes mees (Kui kadrid olid uke taga siis kõik hüüdsid hõigates) Kadrisandid: Kaad-rii, kaad-rii! (Uks avanes ja kadrid tulid sisse ja paks naisterahvas pani käe silmade kohale,vaatas ringi ja Kadri ema küsis) Kadri-ema: Kus me oleme, kadri-isa ja kadri-lapsed? Kas oleme külma küüni man või oleme inimeste elumajas? Ilm on pime, vihma sajab, - silmad ei seleta midagi. Kas on siin inimesi või ei ole? Kadrisandid:On,on,on! Kadri-ema:On jah,on jah! Seletavad juba minugi silmad.
Aat Elme - vähenõudlik, töökas, enamjaolt tumm Toomas Üüve - rikas, kitsi, tugev Eneken Üüve - kaunis, arg, naabrinaine Enge - uhke, upsakas Sander Mitrovski (mustlane) - salakaval, tüssaja, omakasupüüdlik Odja (praost) - jõukas, tugev, vihkab hädisejaid ja logardeid Veeliks Ekma (direktor) - napsulembeline, omakasupüüdlik, kulutaja Pille Riin - üksildane, kangekaelne, terav Iivan Sirota - habemes, pikk, värisev pea Jevdokia - laiapuusaline, kehakas, jõukas Aleksander Jundi - tugev, pikk, kraavihallide kuningas Vana Uutšö - kääbus, rangjalgne, kiilas Lassi - kaunis, hoolitsev, Jürga (jahimees) - käib küürus, kartmatu, tugev Ekke Moor on omamoodi kuju, keda ema Neenu pidevalt nuhtleb ja karistab, aga samas veel rohkem hoiab. Koos Ekke ja Neenuga elab koos veel vana vigane
eestlaste põlisrahvusest ja meie saatusest (Eestlasi on nimetatud poeetiliselt Euroopa indiaanlasteks, kellega Ehin meid ka võrdleb). Lõpu küsimus "aga kuhu me läheme?" on tähenduses: millise saatuse ja tee me valime? Läbi elektriliste tikksirgete Ta habe on rukkipõld, tänavate Läbi elektriliste tikksirgete tänavate Hämariku eel, kõnnib vaikne maag. koidu ajal, Lõokesed laulavad ta habemes. lükates nagu mantlihõlmu laiali Läbi rahvamurru, suurte majade pikki varje, üle kirju asfaldi kõnnib too kõnnib vaikne, väga vaikne maag. nõnda rahulik maag. Ta habemes laulavad lõokesed Ja näe, ja kasvavad sinililled. ta vaatab kaabakale suhu
Kõige hoolsam küla sees Tal on vene uhi-uus Uued noodad jõesuus Minu peig on lahke mees, Sest ta on ka laulumees; Ikka kõlab mere pääl Tema ilus lauluhääl Minu peig onilus mees Kalamehe habemes, Ehk küll habemeta ka Nõndasama ilus ta Minu peig on kalamees; Keegi terve küla sees Veel ei tea sest midagi- Pole teada vajagi. Luuletaja kirjeldab oma armastatut ning on uhke, et tal on nii hoolas, ilus ja lahke peig. Luuletuse lõpus ütleb ta aga, et keegi ei tea sellest veel midagi
Näidisluuletused " Hetk'' ''Väljas lõõmab juuli'' Teadsin, et sina, surmale kalduv, Väljas lõõmab juuli mõistmise sisse püsima jääd. õhus lendab vikat Nii ma suudlesin jalataldu, mis suures südalinnas elab olid külmad. Täiesti jääd. Rubanovitsch Puutudes käsi, jäin nende külge, oma lapsepõlves suudlesin neid ma, habemes hall. ajasin ma ringi Veel oli väljas natuke valge. varajasel ajal Nüüd on pimedus liivade all. kohviveski vänta Täiesti terav, täiesti valus --- käis see fajansist asi minu kannul viimne passioon. köögiseina küljes Just nagu seest, kuid ometi aga meie hoovis väljast rippus õudne kuu on need ohvrid, mida ma toon.
tammuvat vaba inimest kui libahunti, kes vabana metsas saab ringi joosta ega ole Urgvee küla meeleheitel elanik. Novelli põhitoonid on kollase, punase ja musta varjundid. Gailit kasutab kollast peamiselt kirjeldades elutut, vananenud ja kalki olekut, kõige rohkem seostub kollane Hundvaga, kes on teoses libahunt: ,,Tuleb siia armunult, kallistab, üsatab vanameest, mängib kollaste sõrmedega ta tuhkruuges habemes, laulab talle laule nii kummalisi ja arusaamatuid kui uni, kui vee tasane vool." Punase varjundeid omistab kirjanik parajasti elavaloomulistele tegelastele. Tihti seostub punane agressiivsete emotsioonidega: ,,Siis hakkavad inimesed kisendama ja karjuma, nende näod lähevad tulipunaseks, silmad sädelevad tules, suust kostavad metsikud hääled ning nad võtavad püssid ja jooksevad vandudes sohu." Must ja hall on peamised toonid,
Täimunad on juuksekarva küljes tihedalt kinni ja asuvad tavaliselt peanaha lähedal, on ovaalse kujuga, läbimõõdus 12 mm, valkjad või kollakad; 8 päeva möödudes kooruvad munadest nööpnõelapeasuurused uued täid, jättes pärlendavvalge kooriku juuksekarvale kinni. Epidemioloogia ehk haiguse levik (2) Kubemetäi. · Rahvas kutsub seda satikaks, levib peamiselt seksuaalkontakti ajal. Ta elutseb häbemekarvades ja kaenlaaugus, harva säärekarvades, habemes, kulmudes. Kubemetäi 11,5 mm pikkune, suhteliselt laia keha, pika pea ja eristumata rindmiku ja tagakehaga. Needki parasiidid põhjustavad tugevat sügelemist. Levib tiheda füüsilise kontakti kaudu (nt emalt väikelapsele), samuti ühes voodis magamisel ning ühiste käterätikute kasutamisel. Epidemioloogia ehk haiguse levik (3) Riidetäi. · Elutseb pesus ja pealisriietes, sageli just õmbluste vahel, kuhu ta ka rohkesti mune poetab
vedelad munad ei puudu. Varalisest inimesest annab märku ainult jäme pitsatsõrmus ta esimese sõrme arutu suure nüki taga, vestil punakalt hiilgav tukatikuldne soomuskee ning selle kütkes olev ja väga harva nähtavale tulev Genfi kuldkronomeeter. Mees ise on parajasti selles juba püsivas vanusejärgus, kus mõni uus kurd lõua all suuremat muutust ei tähenda, niisama vähe kui pisut enam härmatist habemes, kumerust kuklas ja kõverust õndlas. Kremerid vananevad üldse aeglaselt - võib-olla sellepärast, et nad ehk sündideski enam päris noored ei ole. Jalutuskäigul olles ei vaata ta naljalt kunagi peremehelikult silmitsedes ringi. Ta pilk kõnnib püsivalt saapaninade ees. Ja kui see korraks ometi ära eksib mõne hoone peale, siis mõmiseb vanahärra midagi, kehitab õlgu ja võtab kolm-neli pikemat sammu.
1 Ühed tulid siit- ja tei-sed sealtpoolt jõge. Enamasti liikusid nad üksikult, aga vahel ka mitmekesi. Nad tulid kõik sõjaväljalt, habemes ja toored. Mõned kirusid ja hooplesid, Mareti uni oli nii põgus, et ta kuulis toonesepa tiksutust sängisambas. teised olid vait ning rõhutud. Kolmandad kandsid seljas pam-pusid või talutasid käe Peaaegu kunagi ei langenud ta nii raskesse unne, et poleks tundnud oma keha. Ta kõrval väsinud hobuseid, kelle märsid olid topitud täis siidriideid, nähku ja väärt-asju.
mehele midagi keelata"5. Suurt rolli Mussolini elus mängis tema ainuke tõsiselt võetav armuke Clara Petacci, kes oli Mussolinist 29 aastat noorem ning võttis osa fasistliku partei tegevusest. Kuigi Mussolini üritas ennast füüsiliselt vormis hoida, hakkas ta vaikset rasvuma, mistõttu ta nägi juba noorena vana välja. Samuti ei hoolinud Mussolini diktatuuri algusaegadel oma välimusest ning oli sageli pesemata ja habemes. Mussolini oli enamasti kokkuhoidlik mees: ta lapsed käisid riigikoolis, tema naine oli tagasihoidlik ja ta ise võis ühte ja sama ülikonda kanda mitu nädalat järjest. Samas võis ta kulutada enda kirgedele tohutuid summasid: ta omas eralennukit ja käis sellega sõitmas, ta tall oli täis hobuseid, ta lasi endale korraldada kalleid vaatemänge ning suure filmikunstiarmastajana ehitati talle isiklik kino. Mussolini oli ka suur loomaarmastaja,
kogemust. Liiv räägib Eesti tumedamast poolest, käsitleb eestlane oleku traagilist poolt. Mets on üks Liivi luule keskseid kujundeid. Ka tumedus ja fataalsus mingite protsesside kestmine on Liivi luules selgelt eristatav, välja tulev. Ehk seetõttu on teda väga palju kasutatud laulusõnades. Tunnetame, et Liiv ütleb selle olemuse kohta midagi väga täpselt. Liivi hullus Juhal Luiga kohtub 1918 a esimest korda. Hulluks minek toimub 1890 a keskel hakkab kõik pihta. Kirjeldus. Habemes, suitsetas. Liiv andub teadvuseta intuitsioonile. Keskne on intuitiivsus. Seda ei häiri varasem teadmine või kuidas mingi asi varem on teadvustatud. Väga ülitundlik ja härdameelne poeet. Seda varjab ta skepsisega või irooniaga. Noor Eesti kannab Liivi eest hoolt, teevad mingi korjanduse vms. 26. E. Enno luule põhikujundid ja teemad Ernst Enno (1875-1934) Enno kokkupuude Noor Eesti seltskonnaga. Pärast seda kui 1909-1910 olid ilmunud ta 2 esimest raamatut, siis oli Noor
tilluke närv sees aga muutub laval kõikvõimsaks ja paned improt kiskudes kaasa kaas tegelasi niimodi, et peale esimest näitlist on kogu rändteatri kogukond tema über kiidusõnu ladumas ja rahvusteatrisse kutsumas. Teises vaatluses aga sattub Ekke liiga hoogu ning vältides direktori ja teiste näitlejate proove näident tagasi rööbastele tuua, ohutab ta rahva Rasputini näitlejale peksa andma ja küürakas on sunnitud kardina ette tõmbama ja kuulutama näidendi lõplikuks. Habemes ja peenes kuubes Ekke põgeneb ja seabsammud koju peale kahte magamata ööd ja kolme tegude rohket päeva. #5 Neenu on kodus piiblit lugemas ja nuttmas Aat Elmele kes oma uut piibu imetleb. Algul ei saa eit aru, et vanake kes tarast sisse astub on Ekke mitte teejuhiseid otsiv võõras. Ekke hämmalduseks on Neenu äärmiselt rõõmus ja koos Aadu abiga saunatab, toidab ja riietab Ekke nagu see oleks laulatusele minemas. Neenu oli
Liiv räägib Eesti tumedamast poolest, käsitleb eestlane oleku traagilist poolt. Mets on üks Liivi luule keskseid kujundeid. Ka tumedus ja fataalsus mingite protsesside kestmine on Liivi luules selgelt eristatav, välja tulev. Ehk seetõttu on teda väga palju kasutatud laulusõnades. Tunnetame, et Liiv ütleb selle olemuse kohta midagi väga täpselt. Liivi hullus Juhal Luiga kohtub 1918 a esimest korda. Hulluks minek toimub 1890 a keskel hakkab kõik pihta. Kirjeldus. Habemes, suitsetas. Liiv andub teadvuseta intuitsioonile. Keskne on intuitiivsus. Seda ei häiri varasem teadmine või kuidas mingi asi varem on teadvustatud. Väga ülitundlik ja härdameelne poeet. Seda varjab ta skepsisega või irooniaga. Noor Eesti kannab Liivi eest hoolt, teevad mingi korjanduse vms. 28. E. Enno luule põhikujundid ja teemad Ernst Enno (1875-1934) Enno kokkupuude Noor Eesti seltskonnaga. Pärast seda kui 1909-1910 olid ilmunud ta 2 esimest raamatut, siis oli Noor Eesti suhtumine
Vaatad ja vaatad küll, aga ei näe midagi! Vana usk, see tegi vahet hea ja halva vahel - sortse oli ja tarku inimesi, kes enam teadsid kui teised. Uus usk ei tee vahet midagi, kõik on - ühesugused nõiad! Aga ometi on seal nagu veesoonekesed mulla all varjul -head ja halba. Head ja halba, mida meel ei mõista! Tume meeleolu, ainult tuule tuhisemine õues ja voki vurin toas. PEREMEES, 50-aastane tugev mees, kellel on juba tublisti halle karvu juustes ja habemes; sulane JAANUS, 35-aastane. Mõlemad tugevates talveriietes, riideta kasukad vammuste all, lakaga mütsid. Alusriieteks peremehel hall, sulasel must lühike pihik ja mõlemal valged keerdkaltsad, pikad mustad sukad ja parkimata nahast pastlad. Uks läheb lahti, pimedast tungib külma auru sisse. PEREMEES (sulasega üle läve astudes). Tere õhtust! Meie ka siin. PERENAINE (suure heameelega). Teie ka ja, jumalale tänu! Ruttu, ruttu, külm tungib sisse, siis ei ole teil
rünnaku- ja kaitserelvad. Kaminas põles tuli, kuigi oli alles vaevalt septembri lõpp. Toa keskel seisis kandiline raamatute ja paberitega 154 kaetud laud, mille üle oli laotatud tohutu suur La Rochelle'i linna plaan. Kamina ees seisis keskmist kasvu mees, kõrgi ning uhke ilmega, läbitungivate silmadega, laia lauba ja kõhna näoga, mida terav lõuahabe ja vurrud lasksid veel pikemana paista. Kuigi see mees oli vaevalt kolmekümne kuue või seitsme aastane, oli ta juustes, habemes ja vurrudes juba hõbedat. Kuigi ta ei kandnud mõõka, oli mehel täiesti sõjamehelik välimus. Kerge tolmukorraga kaetud pühvlinahast saapad osutasid, et ta oli päeval ratsutamas käinud. See mees oli Armand-Jean Duplessis, kardinal de Richelieu. Mitte mees, keda meile tavaliselt kujutatakse -- raugalikult nõder, märtrina kannatav, füüsiliselt murtud, roidunud häälega, maetud tugitooli sügavusse otsekui enneaegsesse hauda ja elades veel
annaabi.ee 
