Huntington korea ehk tantstõbi Merit Rikko Maria Vinogradova 11B · Huntingtoni tantstõbi on geenhaigus, mis kujutab endast haruldast ja rasket närvisüsteemihäiret · Haigust kandev dominantne geen paikneb 4.kromosoomis · Haiguse esinemissagedus on 1:10 000 ·Tantstõve korral on kahjustatud peaaju koorealused motoorsed keskused ·Selle haiguse puhul eristatakse kahte vormi : 1) Suur korea 2) Väike korea ·Kaks vormi erinevad haiguse põhjuse, kliiniliste tunnuste kui ka prognoosi poolest Suur tantstõbi · Suur korea sümptomid ilmnevad keskeas ning see aina süveneb. Kaob kontroll kehaliigutuste üle ja tekib dementsus ehk võimete taandareng · Üldjuhul selle vormi korral haigus ravimatu, mis lõpeb surmaga Väike tantstõbi · Väike korea esineb peamiselt 5-15. aastastel tütarlastel, mis kujutab endast peaaju reumaatilise kahjustuse tagajä...
Vanapagana kui krattidega. Rasmus Rammo kommenteeris filmi järgmiselt: „ Rehepapi" potentsiaali linateosena ma aga ei näinud: tegemist pigem rahvapärimuste kogumiku kui ühtse ja lineaarse romaaniga. Mitte et Kivirähki raamatule midagi ette heita oleks, aga antud teose filmikeelde tõlkimine paistis esmapilgul paraja (et mitte öelda ületamatu) pähklina.” Lisaks ütles Rammo: „ Kivirähk ise kultuurisaates "OP!" kirjeldas seda kui romantilist armastuslugu keset groteskset keskkonda ja groteskseid lõustu. See ta õigupoolest ongi, kuigi tõele au andes jääb romantika kogu mainitud groteski taustal mõnevõrra varju: domineerib depressiivsus, mustus, lootusetus, roppus. Samas ei saa väita, et "November" teab mis masendav oleks: aeg-ajalt saab ka nalja ja üleüldse on kogu teosel mõnevõrra absurdsevõitu maik küljes.” Samuti olin mina arvamusel, et raamatut filmikeelde tõlkida võib olla üpris raske, kuna olles
külainimesed ise hingetuteks olenditeks, kes meenutavad üha rohkem kratte. Rasmus Rammo arvas filmist järgmist: „Suhtusin projekti esialgu küllaltki ükskõikselt, kuna ei suutnud sugugi aduda, kuidas "Rehepapist" kasvõi hüpoteetiliselt konkreetset linateost välja on võimalik võluda. Huvi tekkis alles siis, kui Kivirähk ise kultuurisaates "OP!" äsjavalminud filmile heakskiidu andis, kirjeldades seda kui romantilist armastuslugu keset groteskset keskkonda ja groteskseid lõustu. See ta õigupoolest ongi, kuigi tõele au andes jääb romantika kogu mainitud groteski taustal mõnevõrra varju: domineerib depressiivsus, mustus, lootusetus, roppus.“ Nõustun Rammoga, et filmis pigem domineerib negatiivsus mitte ilus armastus. Romantikat ma selle filmi žanriks just ei paneks, pigem kas põnevus- või õudusfilm. Kuid armastus, kas ühepoolne või kahepoolne, oli siiski olemas.
teeb. Filmi algus oli juba segadust tekitav ja see arusaamatus ei kadunud ülejäänud filmi vältel ära. Rasmus Rammo kommenteeris filmi järgmiselt: „Suhtusin projekti esialgu küllaltki ükskõikselt, kuna ei suutnud sugugi aduda, kuidas "Rehepapist" kasvõi hüpoteetiliselt konkreetset linateost välja on võimalik võluda. Huvi tekkis alles siis, kui Kivirähk ise kultuurisaates "OP!" äsjavalminud filmile heakskiidu andis, kirjeldades seda kui romantilist armastuslugu keset groteskset keskkonda ja groteskseid lõustu. See ta õigupoolest ongi, kuigi tõele au andes jääb romantika kogu mainitud groteski taustal mõnevõrra varju: domineerib depressiivsus, mustus, lootusetus, roppus.“ Arvan samuti, et romantika žanrist jääb see film veidi eemale ja ma pigem arvaks, et tegu on kas põnevus- või õudusfilmiga. Rammo lisab veel: „Ei saa väita, et "November" teab mis masendav oleks: aeg-ajalt saab ka
Romaan lõppeb sõja alguspäeval, ent romaani tegelased ei aimagi veel tulevasi pöördelisi sündmusi. Ristikivi romaan jälgib inimeste elu viimastel õnnelikel aegadel. 12. Missugune tähtsus on Karl Ristikivi romaanil ,,Hingede öö" eesti kirjanduses? Kuidas pagulaslugeja selle romaani vastu võttis? Miks? 4p. ,,Hingede ööd" võib mõista kui peategelase katset mõtestada omaenese eksistentsi praegu ja minevikus. Romaani võib tõlgendada kui pagulasängi kujutust, aga ka kui groteskset visiooni kaasaegsest maailmas. Pagulaslugeja võttis Ristivi romaani vastu segaste tunnetega. See polnud kirjandus, mida 1950.aastate eest lugeja paguluses oleks suutnud hinnata. 13. Missugune on Karl Ristikivi 1960. aastate romaanide ühendav teema? 2p. Ristivi 1960.aastae romaane ühendav teema on oma loomult tammsaarelik. Nagu tammsaare, nii huvitus ka ristikivi sellest, kuidas inimesed elavad suurte ideede nimel. 14. Mida kujutavad Bernard Kangro Tartu-romaanid? 1p.
täielikult kirjutamisele. Paar aastat hiljem valmiski tema esikteos ,,Nada", raamat, mis müüb isegi tänapäeval mitutuhat eksemplari aastas. ,,Nadat" peetakse 20. saj hispaania kirjanduse klassikuks. Paljuski on see Hispaania vaste Jerome David Salingeri romaanile ,,Kuristik rukkis", puudutades selliseid universaalseid teemasid nagu eksitentsialism ja nooruki eneseotsing. Laforeti esimene ja edukaim romaan on spontaanne ja kirglik. Seda iseloomustab kalduvus rõhutada vägivalda ja groteskset kujundilisust. ,,Nada" esindab noore tüdruku vaateid, kes naaseb pärast sõda Barcelonasse ja avastab viletsa kaootilise õhkkonna ja vaimse tühjuse. Jutustav, poliitiliste ja eksistentsiaalsete elementidega teos. ,,Eimiskit" on nähtud autobiograafilisena, mille näitena võib tuua välja järgmise: peategelane Andrea, nagu Laforet isegi, läheb pärast sõda Barcelonasse õppima. Andrea asub elama sugulaste majja Aribau tänaval, millel näib lasuvat seletamatu needus ning ainus heli, mis
Ta oli kuulus. Ja on ka praegu. Hinnatuks tegid ta suurepärased luuletused ja hea enesehinnang. Nagu rääkis Kaarel Tarand, olid Viidingu värvid must ja valge kaks kõige erinevamat värvi. Samade värvidega on illustreeritud kõik ta luulekogud, ent ka tema luulet iseloomustades võib selle kohta öelda must ning valge. Väga kontrastne. Kahjuks on tema luuletused kirjutatud ja enam ei saa ühtegi uut. Juhan Viiding on groteskset, iroonilist, lüürilist ja eepilist ning absurdlikku ja filosoofilist laadi viljelenud Eesti poeet. Aga võibolla said tal luulemõtted otsa ja koos sellega ka tema elu. Juhan Viiding sündis 1.juunil 1948 Tallinnas. Tema isa oli kirjanik Paul Viiding ja ta oli neljalapselises peres noorim, ainuke poisslaps. Ta oli intellektuaalselt
Karin Lutsu loomingus on alati tähtsal kohal olnud soolise indentiteedi küsimus. Tema kooliaastatel Pallases polnud naisõpilased küll harv nähtus, aga kunstnikuna läbi luua ning endale nime teha neil ei õnnestunud. See oli ka Lutsule varakult selge. Konrad Mäe ja Ado Vabbe käe all õppides avaldas talle mõju Mäe koloriidirikas looming ning Vabbelt sai ta avangardismi kogemuse. Kokkupuuteid oli ka Eduard Wiiraltiga kes on ilmselt mõjutanud Lutsu loomingus groteskset figuuri kujutust. Tema õpetajad on teda nimetanud la garconne'iks iseloomustamaks tema iseseisvat, poisilikku, vaba ja loomingulist karakterit, mis peegeldub tema töödelt. Teda peetakse ka feministlikuks kunstnikuks, mida ta ilmselt teadlikult ei olnud. Siiski elas ta meeste maailmas, kandis mehelikke riideid, suitsetas ning avaldas avalikult oma arvamust. Isemeelne on olnud ta terve elu lähtudes A.Vabbe põhimõttest, et inimene ei saa
isegi Dr. Caligarile külmavärinad. Uhkem naistest ja asjadest, ta oli üldisusest erinev. Ta oli ka väidetavalt ühe või kaks korda elus olnud ehtevaras, koos oma teise naise Alicega. Lisaks veel amatöör mustkunstnik. Hollywoody lavastajana oli ta mitte just lemmik oma näitlejate ja kaasmeeskonna seas, mees kes oli mõne jaoks liiga konservatiivne ja teistele jälle liiga jäme. Beowning on haruldane lind, keda nii harva uuritud. Tema filmid on täis groteskset talneti. Tema kinnisideed nii väljapeetvalt esitletud ja tema aeg mõjub praegu meie maailmast nii lahus olevana. Poisina oli ta tagaaias showmees, teismelisena liitus tsirkusega, tegi lavatööd ja lõpuks jõudis filmini D.W Griffiti eeskoste all harva vaadates tagasi oma juurtele Louisvilles. Kuskil selle tee peal Browning võttis omale nimeks Tod, mis on surm saksa keeles või siis trikk ja rebane vanas inglise keeles ja hülgas oma vana nime Charles Albert
Freudi õpetusega oli Dali varem juba tuttav nüüd, saades innustust sürrealismilt, asus ta halastamatu avameelsusega analüüsima oma seksuaalseid komplekse. Üks esimesi selliseid analüüse on 1929. a. valminud ,, illumineeritu naudingud ,, , mis pakub terve buketi Dali libiido iseärasusi. Pildi vasemal poolel näeme tsitaadilähedast motiivi de Chirico metafüüsilisest maalist ja keskel 2 groteskset autoporteeliste sugemetega pead. Dali iknograafias on sagedane rohutirts. Viimane sümboliseerib Dali hirmu suguakti ees nimelt on emastel tirtsudel kombeks pärast viljastumist oma partner hävitada. Hirmu vastassugupoole ees väljendavad ka hirmuäratav lõust ja kannukõrvadega naispea kujutis pildi ülemises osas. Saamatust normaalses suguelus aitab kompenseerida onanism, millega tegeleb pea vastu seina toetanud noormees.
50ndad tema lapsepõlv kujutatud hoopis teistsugusena kui Mihkelsonil või Oksanenil helge, päikesepaisteline, täis väikseid rõõme, nostalgiat. Kogu poliitiline taak jääb kõrvale. Detail argipäevast sümbolina, toodavad EW-d: maitseainepurgid, kohviveski. Tsiteerib palju eesti luule klassikat. Kasutatakse ka kirju, nt Juhani ja ema omi. 15. Priidu Beier ja Indrek Hirv, luulemuutuse algatajad. Priidu Beier tema küllaltki eripalgeline luuletoodang ulatub traagilis-groteskset laadi tundelüürikast mitmesuguste ühiskondlik-esteetiliste värssmanifestide ja paroodiate- pastissideni. Selgelt eristav tunnusjoon tema püüe n-ö viljelda teadlikult ,,halba" värssi. Sellel värsil on kokkupuutepunkte ühtaegu nii 1950. aastate sotsrealistliku luule ,,rahvalikkuse" ja formalismivastasusega kui ka punkesteetikaga. Tehtud rütmi-, riimi- ja kujundikohmakused vahelduvad aga riukalikult üpris rafineeritud võttestikuga.
mõju võib tekst tekitada lugeja või kuulaja teadvuses. Poola Tuntuim ja avangardseim modernist oli Witold Gombrowicz (1904 – 1969). Teoseid: romaan „Ferdydurke“ (1937), mis esitab läbi keelemängude loo tagasi põhikoolipoisi rolli paisatud 30-aastasest mehest; näidend „Iwona, Burgundia printsess“ (Eestis lavastatud); hiljem Argentiinas paguluses loodud romaanid „Trans-Atlantik“, „Kosmos“ ja „Pornograafia“ (ei ole sisult pornograafiline) jätkavad „Ferdydurke“ groteskset laadi. Teemaks sageli ühiskonna nivelleeriv mõju isiksusele, formaalsed mallid, mis automatiseerivad käitumist, vajadus säilitada teatud nooruslik toorus, et loov säde ei kustuks. Kafka ja Prousti mõju. Stanisław Lem (1921 – 2006) – ulmekirjanik, kes paistab silma sügavasisuliste süžeede ja peenelt väljapeetud stiiliga. Czesław Miłosz (1911 – 2004) – lüürik ja esseist, emigreerus hiljem Ameerikasse, kirjutas peale poola keele ka inglise keeles
Shaw´ juurdlev vaim ei saanud leppida ainult tegelikkuse eitamisega. Tema mõtted kajastuvad viieosalises filosoofilises utoopias "Tagasi Metuusala juurde" (1921), kus kirjanik tahab anda oma sajandile uut usku, uut teaduslikult põhjendatud religiooni. Shaw´ tippteoste hulka kuulub ka ajalooline näidend "Püha Johanna" (1923). Teos on pühendatud Prantsuse rahvuskangelasele Jeanne d´Arcile. 1920. ja 1930. aastatel hakkab Shaw viljelema uut tüüpi groteskset komöödiat poliitilist näidendit. Eesmärgiks on panna inimesi järele mõtlema ning rahutust tundma maailma saatuse pärast. Esimene poliitilise satiiri teos on "Õunakäru" (1929), kus ta käsitles kolme teemat: demokraatia probleemi, monopolide võimu ning Inglismaa ja Ameerika Ühendriikide suhteid. 1940. aastatel kirjutas lühikomöödiaid, mis meenutavad rahvalikke farsse. Shaw pidas ennast ajakirjanikuks, tal oli avar huvide ring ja aktiivne ellusuhtumine
annaabi.ee 
