Näiteks Läti Henriku kirjutatud ,,Liivimaa kroonikat" käsitletakse kui tõest allikat, kuid kui võtta mõni sarnast teemat käsitlev ilukirjanduslik teos, suhtub lugeja selle sisusse skeptiliselt. 3. Kui me kuuleme mingit väidet ja kahtleme selles, siis me pigem kontrollime selle tõesust, kui hakkame küsima, kellelt selline info pärineb. 4. Eksperiment võib küll midagi tõestada aga seda ei saa võtta ülima allikana, sest näiteks Newtoni gravitatsiooniseadust saab niiviisi küll üldjuhul tõestada, kuid ei kehti suuremates gravitatsiooniväljades ja suurtel kiirustel 5. Teadmised ei tule iseenesest, olulist rolli mängivad siin traditsioonid ja pärilikkus (kaasasündinud oskused). Vaatlustest saadav info võid tunduda tõene, kuid siiski eksiteele viia. 6. Mida rohkem inimesed teadmisi omandavad, seda enam nad tajuvad, kui vähe nad tegelikult teavad, kuna teadmised saavad olla vaid piiratud, teadmatus piiritu.
ülikooli professoriks. Newton töötas välja mehaaanika üldised seadused, formuleeris ülemaailmse gravitatsiooniseaduse, tegi tähtsaid avastusi optikas ning pani aluse diferentsiaal- ja integraalarvutusle. Oli alates aastast 1672 Londoni Kuningliku Seltsi liige. Tema peamised tööd ilmusid tema teostes "Loodusfilosoofia matemaatilised alused" (1687) ja "Optika" (1704). Newton kasutas oma mehaanika seadusi ja gravitatsiooniseadust taevakehade liikumise kirjeldamisel. Ta rajas taevamehaanika alused. Tõestas Kepleri poolt avastatud seaduspärasused ja täpsustas neid. Tema formuleeritud mehaanika põhiseadused said tänapäeva füüsika nurgakiviks Esimeneseadus: Iga keha seisab paigal või liigub ühtlaselt ja sirgjooneliselt seni, kuni temale rakendatud jõud seda olekut ei muuda. Ühtlaselt sirgjoonelist liikumist mõjutavad hõõrdumine ja gravitatsioonijõud Newtoni 2
Kui kehale mõjub jõud, siis kuskil peab tingimata leiduma mingi teine keha, millele mõjub samasugune, kuid vastupidine jõud. • Legendi järgi olevat Newton istunud õunapuu all, kui talle äkki õun pähe kukkus. See ajendas teda mõtlema, miks asjad kukuvad alati alla, mitte üles. Nendele küsimustele vastuseid otsides jõudis ta järeldusele, et Maal peab olema mingi külgetõmbejõud ja nimetas selle jõu raskusjõuks. • Newton kasutas oma mehaanika seadusi ja gravitatsiooniseadust taevakehade liikumise kirjeldamisel. Ta rajas taevamehaanika alused. Tõestas Kepleri poolt avastatud seaduspärasused ja täpsustas neid. Optika põhiseadused • Newton uuris ka optikat. Ta avastas valguse dispersiooni, lahutades valge valguse prisma abil spektriks, põhjendas pikksilma kromaatilise aberratsiooni, uurisvalguse difraktsiooni ja interferentsi ning eeldas valguse polarisatsiooni olemasolu. Newton avaldas korpuskulaarteooria,
Kui kehale mõjub jõud, siis kuskil peab tingimata leiduma mingi teine keha, millele mõjub samasugune, kuid vastupidine jõud. F=-F Legendi järgi, olevat Newton istunud õunapuu all, kui talle äkki õun pähe kukkus. See ajendas teda mõtlema, et miks asjad kukuvad alati alla, mitte ülesse. Nendele küsimustele vastuseid otsides, jõudis ta järeldusele, et Maal peab olema mingi külgetõmbejõud ja nimetas selle jõu - raskusjõuks. Newton kasutas oma mehaanika seadusi ja gravitatsiooniseadust taevakehade liikumise kirjeldamisel. Ta rajas taevamehaanika alused. Tõestas Kepleri poolt avastatud seaduspärasused ja täpsustas neid. Optika põhiseadused Newton uuris ka optikat. Ta avastas valguse dispersiooni , lahutades valge valguse prisma abil spektriks, põhjendas pikksilma kromaatilise aberratsiooni, uuris valguse difraktsiooni ja interferentsi ning eeldas valguse polarisatsiooni olemasolu. Avaldas korpuskulaarteooria, millele tuginedes konstrueeris kaks peegelteleskoopi.
selged piirid, nimetati teda filosoofiks. Ta õppis 166165 Cambridge'i ülikoolis ja oli 16691701 selle ülikooli professoriks. Oli alates aastast 1672 Londoni Kuningliku Seltsi liige. Newton töötas välja mehaaanika üldised seadused, formuleeris ülemaailmse gravitatsiooniseaduse, tegi tähtsaid avastusi optikas ning pani aluse diferentsiaal ja integraalarvutusle. Newton kasutas oma mehaanika seadusi ja gravitatsiooniseadust taevakehade liikumise kirjeldamisel. Ta rajas taevamehaanika alused. Tõestas Kepleri poolt avastatud seaduspärasused ja täpsustas neid. Tema formuleeritud mehaanika põhiseadused said tänapäeva füüsika nurgakiviks: Newtoni 1. seadus: Iga keha seisab paigal või liigub ühtlaselt ja sirgjooneliselt seni, kuni temale rakendatud jõud seda olekut ei muuda. Ühtlaselt sirgjoonelist liikumist mõjutavad hõõrdumine ja
Kui kehale mõjub jõud, siis kuskil peab tingimata leiduma mingi teine keha, millele mõjub samasugune, kuid vastupidine jõud. F=-F Legendi järgi, olevat Newton istunud õunapuu all, kui talle äkki õun pähe kukkus. See ajendas teda mõtlema, et miks asjad kukuvad alati alla, mitte ülesse. Nendele küsimustele vastuseid otsides, jõudis ta järeldusele, et Maal peab olema mingi külgetõmbejõud ja nimetas selle jõu - raskusjõuks. Newton kasutas oma mehaanika seadusi ja gravitatsiooniseadust taevakehade liikumise kirjeldamisel. Ta rajas taevamehaanika alused. Tõestas Kepleri poolt avastatud seaduspärasused ja täpsustas neid. Liikumine ehk mehaaniline liikumine ehk mehhaaniline liikumine on füüsikas (mehhaanikas) kehade või osakeste ümberpaiknemine ehk nihkumine ruumis ehk asukohavahetus ehk asukoha muutumine ajas (aja jooksul) teatava (üldjuhul muutuva) kiirusega ja liikumise trajektoori järgi.
professor. 1672. aastast oli Newton Londoni Kuningliku Seltsi liige, hiljem pikka aega ka selle president. Newton töötas välja mehaanika üldised seadused, formuleeris ülemaailmse gravitatsiooniseaduse, tegi tähtsaid avastusi optikas ning pani aluse diferentsiaal- ja integraalarvutusele. Tema peamised tööd ilmusid tema teostes " Loodusfilosoofia matemaatilised alused " aastal 1687 ja "Optika " aastal 1704. Newton kasutas oma mehaanika seadusi ja gravitatsiooniseadust taevakehade liikumise kirjeldamisel. Ta rajas taevamehaanika alused ning tõestas Kepleri poolt avastatud seaduspärasused ja täpsustas neid. Optika põhiseadused. Ta avastas valguse dispersiooni, lahutades valge valguse prisma abil spektiks, põhjendas pikksilma kromaatilise aberratsiooni, uuris valguse difraktsiooni ja interferentsi ning eeldas valguse polaristasiooni olemasolu. Newton avaldas korpuskulaarteooria, millele tuginedes konstueeris kaks peegelteleskoopi.
Need kummalegi kehale mõjuvad jõud on absoluutväärtuselt võrdsed ja vastassuunalised. F1=-F2 Need jõud ei tasakaalusta teineteist, sest nad mõjuvad eri kehadele. Newtoni 3. seadus määrab, et kui esimene keha mõjutab teist keha, siis teine keha mõjutab ilmtingimata esimest keha vastu. Raskusjõud- Raskusjõuks nimetatakse Maa või mõne teise taevakeha lähedal asuvale kehale mõjuvat gravitatsioonijõudu. F=mg Raskusjõu arvutamiseks kasutatakse gravitatsiooniseadust: Fr = GMm/ R2 Fr raskusjõud 1N G gravitatsioonikonstant M maa mass 6*1024 kg Fr = GMm/(R+h)2 m keha mass 1kg R Maa raadius 6400km h keha kaugus Maa pinnast (raskusjõu arvutamiseks arvestataval kõrgusel 1m Raskusjõu arvutamiseks kasutatakse raskuskiirendust
kuid vastupidine jõud. · F=-F · Legendi järgi, olevat Newton istunud õunapuu all, kui talle äkki õun pähe kukkus. See ajendas teda mõtlema, et miks asjad kukuvad alati alla, mitte ülesse. Nendele küsimustele vastuseid otsides, jõudis ta järeldusele, et Maal peab olema mingi külgetõmbejõud ja nimetas selle jõu - raskusjõuks. Newton kasutas oma mehaanika seadusi ja gravitatsiooniseadust taevakehade liikumise kirjeldamisel. Ta rajas taevamehaanika alused. Tõestas Kepleri poolt avastatud seaduspärasused ja täpsustas neid. Newton uuris ka optikat. Ta avastas valguse dispersiooni, lahutades valge valguse prisma abil spektriks, põhjendas pikksilma kromaatilise aberratsiooni, uuris valguse difraktsiooni ja interferentsi ning eeldas valguse polarisatsiooni olemasolu. Newton avaldas
aga, et laik on hiiglaslike proportsioonidega torm, piisav selleks, et mahutada kahte Maakera. JUPITERI UURIMINE LÄBI SAJANDITE Neli sajandit tagasi, kui itaalia astronoom Galileo Galilei pööras esimest kordao ma teleskoobi Jupiteri poole ja nägi nelja pisikest valguspunkti liikumas edasi.tagasi piki joont, mis läbis planeedi ekvaatorit, sai ta aru, et need on kuud, mis ringlevad ümber planeedi. Hiljem rakendas tuntud inglise teadlane Isaac Newton oma gravitatsiooniseadust kuude liikumise seletamiseks ja andis üldise hinnangu Jupiteri massile ja ka koostisele. Ta näitas, et kuigi Jupiter on palju suurem ja raskem kui Maa, pole ta seda propotsionaalselt samamoodi nii kaalus kui mahus. Suuruse poolest võiks ta mahutada vabalt 1300 Maasarnast planeeti, aga ta kaalub ainulst sama palju kui 318 Maad. Jupiteri aine peab olema palju kergem kui kivid ja raud, aga mis see siis on? 1903
r = 3,84·108 m võrdse, kuid vastassuunalise jõuga - F . G = 6,67·10-11 (N·m3)/kg2 F=? 30 Maa massi M, Kuu massi m, Maa ja Kuu vahelise keskmise kauguse r ja gravitatsioonikonstandi võtsime tabelist. Maa ja Kuu on mõlemad sfäärilise massijaotusega, mistõttu nendevahelise gravitatsioonijõu leidmiseks saab kasutada Newtoni gravitatsiooniseadust tavalisel kujul Mm F =G , r2 ainult kauguseks tuleb võtta Maa ja Kuu keskpunktide vaheline kaugus. Kõik andmed on meil olemas, tuleb ainult arvutada tulemus 6,67 10 -11 5,96 10 24 7,35 10 22 F =( ) N = 2·1020 N . (3,84 108 ) 2 Vastus: Maa ja Kuu vaheline gravitatsioonijõud on 2·1020 N. See jõud on tavamõistes ülisuur ja
Raskuskiirendus mõjub ainult kiiruse y-telje projektsioonile. X-telje projektsioonile võivad mõjuda muud takistusjõud nagu nt õhutakistus. I kosmiline kiirus on vajalik planeedilt lahkumiseks. Maa-kesksele ringjoonelisele orbiidile jõudmiseks peab Maa tehiskaaslane saama kiiruse 7,91 km/s maapinnal või 7,79 km/s 200 km kõrgusel. Enamasti ümardatakse see 8 km/s. Saab leida, kasutades ringliikumise kiirendust ning ülemaailmset gravitatsiooniseadust. Selgub, et keha mass taandub välja ja seega on oluline ainult kiirus. 10. Paigalseisva, ühtlaselt ja kiirendusega liikuva keha kaal. Kaalutus. Keha kaal on jõud, millega keha Maa külgetõmbe tõttu mõjub alusele või riputusvahendile. Tähis P Ühik 1 N Kaal on suunatud Maa keskpunkti. Kaal rakendub alusele või riputusvahendile. Kui keha on paigal või liigub ühtlaselt sirgjooneliselt, siis keha kaal on võrdne raskusjõuga.
See ühik on tuletatud Newtoni II seadusest F = ma F jõud 1J m keha mass 1kg a kiirendus 1m/s2 1N = 1kg * 1m/s2 1 njuuton on selline jõud, mis annab kehale massiga 1 kg kiirenduse 1m/s2 . RASKUSJÕUD Raskusjõuks nimetatakse Maa või mõne teise taevakeha lähedal asuvale kehale mõjuvat gravitatsioonijõudu. Raskusjõu arvutamiseks kasutatakse gravitatsiooniseadust: Fr = GMm Fr raskusjõud 1N R2 G gravitatsioonikonstant M maa mass 6*1024 kg Fr = GMm m keha mass 1kg 2 (R+h) R Maa raadius 6400km h keha kaugus Maa pinnast (raskusjõu arvutamiseks arvestataval kõrgusel 1m Raskusjõu arvuamiseks kasutatakse raskuskiirendust
Dalton on sõnastanud veel järgmised seadused: * Osarõhkude seadus aastal 1801 * Kordsete suhete seadus 18021808 * Henry-Daltoni seadus 1803 * Aurumisseadus 1802 Pierre-Simon Laplace (23. märts 1749 5. märts 1827) oli prantsuse astronoom, füüsik ja matemaatik. Ta koostas viieköitelise teose "Mécanique Céleste" ("Taevamehaanika") (1799-1825), milles võttis kokku oma eelkäijate töö alates Isaac Newtonist ja arendas seda edasi teaduslikuks determinismiks. Ta rakendas gravitatsiooniseadust keerulistes juhtumites nagu kolme keha probleem. Aastal 1796 avaldatud teoses "Exposition du systeme du monde" sõnastas ta Päikesesüsteemi tekkimise teooria, mis tänapäeval on tuntud nebulaarhüpoteesina. James Watt (19. jaanuar 1736 19. august 1819) oli soti insener, kes leiutas uut tüüpi aurumasina, mis pani aluse tööstuslikule pöördele 18. sajandil. James Watt ei olnud küll aurumasina leiutaja, kuid täiustatud ja väga tootliku aurumasina autor. 1775
(Isaac Newton. www) 16 Kokkuvõte Antud töös vaatlesin Isaac Newtoni panust teaduse arengusse. Newton töötas välja mehaanika üldised seadused, formuleeris ülemaailmse gravitatsiooniseaduse, tegi tähtsaid avastusi optikas ning pani aluse diferentsiaal- ja integraalarvutusle. Tema peamised tööd ilmusid tema teostes "Loodusfilosoofia matemaatilised alused" (1687) ja "Optika" (1704). Newton kasutas oma mehaanika seadusi ja gravitatsiooniseadust taevakehade liikumise kirjeldamisel. Ta rajas taevamehaanika alused. Tõestas Kepleri poolt avastatud seaduspärasused ja täpsustas neid. Tema formuleeritud mehaanika põhiseadused said tänapäeva füüsika nurgakiviks: Newtoni 1. seadus: Iga keha seisab paigal või liigub ühtlaselt ja sirgjooneliselt seni, kuni temale rakendatud jõud seda olekut ei muuda. Ühtlaselt sirgjoonelist liikumist mõjutavad hõõrdumine ja gravitatsioonijõud. Newtoni 2
ja suunalt vastupidise jõuga. d) Mitme jõu koosmõjul võrdub masspunkti kiirendus nende kiirenduste vektorsummaga, mis ta saaks iga jõu mõjul eraldi. Siit järeldub, et masspunktile mõjuvate jõudude süsteemi võib asendada nende jõudude resultandiga. * võimlaused keha massi määramiseks: a) Inertne mass= suhe kiirenduste vahel.m0 - ühikmass ja m - otsitav mass. F=m0a0 ja F= ma ma/ m0a0=1 ja avaldan massi m= m0a0/a b) Jõuetaloni kaudu: etalon m0=F0/a0 c) raske mass defineeritakse gravitatsiooniseadust (gravitatsioonijõudude suhe) F=*((m1*m2)/r2), - gravitatsioonikonstant, r - kehade vaheline kaugus d) erirelatiivsus m=m0/1+v2/c2 , v- keha kiirus, c valguse kiirus e) kiirusest sõltuv mass ma= F, m=m(t), a=r``(t), (d/dt)mv 30. Dünaamika põhiülesanded. Ülesanded: a) on antud masspunkti liikumine (s.t. tema liikumisseadus) ja tuleb leida jõud, mille mõjul liikumine toimub. b) on antud masspunktile mõjuv jõud, leida tuleb selle masspunkti liikumise seadus. 31
teised?” Kui vastate, et ta tegi seda lihtsalt oma heast tahtest ilma igasuguse aluseta, siis näete, et on olemas miski, mis ei allu seadusele, ja niiviisi osutub teil loodusseaduse ahel kätkenuks. Kui inimesed märkasid juba sadu aastaid tagasi, et planeedid tiirlevad ümber Päikest, hakkasid nad mõtlema, et jumal on pannud planeedid liikuma just nii ja mitte teisiti. See oli muidugi eriti mugav ja lihtne seletus, aga Einstein võttis käsutusele gravitatsiooniseadust, mis seletas, et see ei ole Jumal. 32) kaks argumenti Jumala kui maailma otstarbekohasuse tagaja vastu Kui hakata mõtisklema otstarbekohasuse argumendi üle, siis paneb lihtsalt imestama, kuidas võivad inimesed uskuda, nagu oleks meie maailm kõikide temas leiduvate halba asjade ja kõikide oma vigadega kõige parem, mida kõikvõimas kõiketeadja Jumal miljonite aastate kestel võis luua. Asi pole aga üldse nii, et keskkond oleks loodud vastavalt elusolendite vajadustele,
moodul arvutatakse valemist: m1 m2 Fg = , (2.22) r2 N m2 kus = 6,67 10 -11 on gravitatsioonikonstant. Valem (2.22) väljendab Newtoni poolt kg 2 astronoomiliste vaatluste tulemuste põhjal formuleeritud ülemaailmset gravitatsiooniseadust. Valem kehtib täpselt ka kerakujuliste homogeensete (samast ainest koosnevate) kehade korral, kui kaugust r mõõta kerade keskpunktide vahel. Gravitatsioonijõud määrab kõigi taevakehade liikumise seaduspärasused. Suure kera gravitatsiooniväljas asuvale väikesele kehale mõjuvat jõudu võib arvutada valemi (2.22) järgi, sõltumata keha kujust, kui kaugust r kera keskpunktist mõõta selle väikese keha massikeskmeni. (Massikese on punkt kehas,
On ilmne, et gravitatsioonijõud, millega Kuu mõjutab Maad, on võrdeline Maa massiga. Kaks keha tõmbuvad teineteise poole jõuga, mis on võrdeline nende masside korrutisega ja m1 m2 pöördvõrdeline nendevahelise kauguse ruuduga: Fg = G . R2 Mõlemale kehale mõjuv gravitatsioonijõud on suunatud piki kehi ühendavat sirget. Gravitatsiooniseadust võib kasutada igasuguse kujuga kehade vahelise gravitatsioonijõu arvutamiseks juhul, kui kehade mõõtmed on nendevahelise kaugusega võrreldes väikesed. Kui gravitatsioonijõud mõjub maakera ja kivitüki vahel, siis ilmselt mõjub see ka poole maakera ja kivitüki vahel. Gravitatsioonikonstant: G = 6,6720 10-11 N m 2 kg -2 2 Vektor vedav, kandev. Arvulise väärtusega ja kindla suunaga suurus. 3 Gravitatsioon raskus
moodul arvutatakse valemist: m1 m2 Fg = , (2.22) r2 N m2 kus = 6,67 10 -11 on gravitatsioonikonstant. Valem (2.22) väljendab Newtoni poolt kg 2 astronoomiliste vaatluste tulemuste põhjal formuleeritud ülemaailmset gravitatsiooniseadust. Valem kehtib täpselt ka kerakujuliste homogeensete (samast ainest koosnevate) kehade korral, kui kaugust r mõõta kerade keskpunktide vahel. Gravitatsioonijõud määrab kõigi taevakehade liikumise seaduspärasused. Suure kera gravitatsiooniväljas asuvale väikesele kehale mõjuvat jõudu võib arvutada valemi (2.22) järgi, sõltumata keha kujust, kui kaugust r kera keskpunktist mõõta selle väikese keha massikeskmeni. (Massikese on punkt kehas,
annaabi.ee 
