Goethe värviring (0)

Goethe värviring
1793. aastal joonistab Goethe värviringi, kus ta ei vastanda üksteisele ainult kahte põhivärvi – sinist ja kollast, vaid lisab sinna kolmanda nurgana punase värvi. Tekib ringikujuline diagramm, kus kolm põhivärvi vahelduvad oranzi, lilla ja rohelisega, punane asetseb köige üleval ja roheline all. Ringi seda poolust, mis algab rohelisega – läbi kollase punaseni – nimetab ta plusspooluseks ja vastaspoolt miinuspooluseks.
Pluss- ja miinusvärvid, värvused ja tunded
Goethe seob värvused tunnetega. Plusspoole ja miinuspoole värvid kutsuvad esile erinevaid emotsioone. Ta mõistab värvusi kui meelelisi kvaliteete, mis on lahutamatult seotud inimese teadvusega. Seega polnud Goethe kaugel tänapäeval kasutatavatest värvipsühholoogia testidest . Kollakaspunased toonid, mis asetsevad värviringi plusspoolel assotsseeruvad valguse ja tugevusega, sooja turvalise auraga. Värviringi miinuspool, mis algab sinisega rõhutab kaotusevalu, süngeid mötteid, tekitab distantsi. Lilla süvendab meis ebakindlust, nõrkust ja igatsust.
Harmoonilised värvid, harmoonilised tunded
Värviringi kõrval paneb Goethe kokku väiksemaid kolmnurki , kus demostreerib eriti mõjuvaid „värviakorde“ ehk siis kooskõlasid. Jagades värve erinevateks mõjugruppideks (kollane tähistab võimu, punased toonid kiirgust, õrnus peitub siniselähedastes toonides) jõuab ta värvide tasakaalu ja kokkusobivuse idee juurde, mida hiljem jätkab Wilhelm Ostwald oma raamatus Värviharmoonia (1918).