sajandi lõpust vene kroonikates ja dokumentides esinevaid ,,tsud" ja ,,vod" etnonüüme. Vadjalaste enesenimetuseks on olnud vad'd'alaizõd, vai rahvas, vadjakko ja maavätsi. Asuala Keele- ja arheoloogiaandmete kohaselt on vadjalastega asustatud ala ulatunud varasematel ajajärkudel kaugemale nii lääne-, ida- kui lõunasuunas: 13. sajandi alguses küündis vadjalaste leviala tõenäoliselt Ida- ja Kirde-Eestist läänes Inkere (Izora) jõeni idas ning Soome lahest põhjas Oudova (Gdovi) linna jooneni lõunas. Kõige ulatuslikum dokumenteeritud vadjalaste nn. etnograafiline asuala hõlmas 19. sajandi teisel veerandil toonases Peterburi kubermangus 37 asulat (joonis 1), kus kokku elas üle viie tuhande vadjalase. Praegu kõneldakse vadja keelt veel Lauga jõe suudme ääres: Jõgõperä (Krakolje), Liivtsülä (Peski) ja Luudits (Luzitsõ) külades (joonis 2). Vadjalaste peamiseks traditsiooniliseks elatusalaks on maaviljelus ja loomakasvatus
· Siluri ja Ordoviitsiumi kihtides on ühine siluri-ordoviitsiumi veeladestik, mis on vettkandev ülemises, maapinnale kõige lähemas kuni 70 meetrises osas · Ordoviitsimi-kambriumi veeladestik paikneb samanimelistes liivakivides ja on oluliseks tsentraliseeritud veesaamise allikaks, eriti kui ülemised ordoviitsiumi veekihid on saastunud · Kambriumi vendi veeladestik jaguneb ida Eestis kaheks : voronka ja gdovi põhjaveelademeks. Kuna tegemist on kuni 70 m paksuste sinisavidega kaetud põhjaveega,siis on tegemist ka parimaga. Gdovi lademe põhjavesi idas on üle normi soolane, mistõttu teda tarbitakse koos Voronka lademe põhjaveega · Ka aluskorra murenemiskoorikus on soolast põhjavett.
ill GDOVI rg Kallavere O1kl FOSFORIIT lubjakivimaardla 495 aa
sest see territoorium asus suurtest kauba- ja liiklusteedest eemal ning oli omaaegsete keskustega majanduslikult ja poliitiliselt nõrgemalt seotud. Ajalooallikatele, keele- ja arheoloogia toetudes võime väita, et vadjalastega asustatud ala on ulatunud varasematel ajajärkudel kaugemale nii lääne-, ida- kui lõunasuunas: 13. sajandi alguses küündis vadjalaste leviala tõenäoliselt Ida- ja Kirde-Eestist läänes Inkere (Izhora) jõeni idas ning Soome lahest põhjas Oudova (Gdovi) linna jooneni lõunas. Kultuur Asudes etnilisel kontaktalal pole vadjalased saanud konsolideeruda rahvaks, mistõttu on õigem kõnelda vadja hõimust ning vadja murretest. Käesoleva aastasaja alguseks oli vadja keel ja iseteadvus aga suuresti hääbunud. Sajandi esimestel kümnenditel vadja külades viibinud uurijate sõnul kõneles juba siis vadjalaste keskealine põlvkond, noorematest generatsioonidest rääkimata,
Ordoviitsiumi Pakerordi lademe ja AlamKambriumi kihistute liivakivis ja aleuroliidis. Selle veekihi põhjavesi on oluliseks ühisveevarustuse allikaks PõhjaEestis, seda veekihti kasutati ka Pärnus, Viljandis ja Tartus. a) OrdoviitsiumiKambriumi (O-Cm) põhjaveekogumi seirejaamad b) Ordoviitsiumi (O) Ida-Viru põhjaveekogumi seirejaamad c) Ordoviitsiumi Ida-Viru põlevkivibasseini põhjaveekogumi seirejaamad d) KambriumiVendi Gdovi (V2gd) põhjaveekogumi seirejaamad e) KambriumiVendi Voronka (V2vr) põhjaveekogumi seirejaamad f) KambriumiVendi (Cm-V) põhjaveekogumi seirejaamad Lisaks nendele on Eestis ka hüdrogeoloogiliselt olulistes piirkondades ning nitraaditundlikutel aladel seirejaamad. Joonis 2. Põhjaveekihid-kogumid 8 Joonis 3. Seirejaamad Eestis 2.3 Seire jaotus
Ajaloolase Viktor Maamäe andmeil lõid Põhjasõja ajal eesti põgenikud Pihkvamaale Luuküla, mille lähikonda hiljem tekkisid teised eesti külad, nagu Jersovo, Tsudskie Zahhodõ, Janovõ Zahhodõ ja Griva 22. Arvatavasti on tegemist sellesama 21 talust koosneva asundusega, millest kõneleb juba August Wilhelm Hupel oma teose "Topographiche Nachrichten von Lief- und Ehstland" kolmandas köites. Hupel paigutab küll küla mitte Pihkvamaale, vaid Oudova (Gdovi) maakonda (1782: 284), mis oli hoopis Peterburi kubermangu osa. Hilisemate, "Eesti Postimehes" avaldatud andmete kohaselt, mida refereerib Oskar Kallas, olevat tegemist koguni viie eesti külaga: Solnja, Luuküla, Kamenika, Ersova/=Jersovo/, Kasakova. Esimene asunik Peeter Luu olevat põgenenud sinna Ida-Tartumaal asuvast Meeksi mõisast23. Arvamust, et eespool mainitud kraasnalaste ja vahetult ida pool Peipsit asuvate
Siber, Kasahstan jm. Viimane jagunes juba Ediacara ajastul ülalnimetatud väiksemateks osadeks, samal ajal kui Gondwana pidas põhiosas vastu kuni Keskaegkonnani. Rodinia moodustus ca 1100 Ma tagasi (www.scotese.com). Elustik On leitud ränikäsnade skeletiosi, hulkraksete vetikate ning mitmesuguste ainuraksete organismide (akritarhid) kivistisi. Ladestu kivimid Kompleks jaguneb kolmeks (vanemast nooremaks): Gdovi Kotlini ja Voronka kihistud. Gdov punakad ja kirjuvärvilised savi-, liiva- ja kruusakivimid. Kotlin savikivimid. Voronka liivakivid, aleuroliidid ja savid. 3 Kambrium Geoloogiline olustik Kambriumi ajastuga algab Vanaaegkond ehk Paleosoikum. Ajastu algas 542 miljonit aastat tagasi ja lõppes 488 miljonit aastat tagasi, kestes 54 miljonit aastat.
Lääne ja EdelaEestis Vendi kivimid puuduvad. Seal oli sel ajal kas maismaa või on kivimid peale kujunemist kulutatud ja ära kantud. Vendi ajastust pärinevad jämedateralised liivakivid ja savid on tekkinud peamiselt aluskorra kivimite murenemisel. Vendi kivimid on kõikjal kaetud hiljem tekkinud settekivimitega ja neid ei ole võimalik maapinnal näha. Vendi kihte käsitletakse Kotlini lademena, mis on jaotatud kolmeks: Gdovi, Kotlini ja Voronka kihituks. Kuigi vendi merelistest setetest on faunaleidi mujal teada, ei olnud siinne liiva ja saviainese suur kuhjumiskiirus loomsete organismide elutegevuseks soodne ning selle tõttu ei ole Eesti vendi ladestust faunajäänuseid ega ka nende elutegevuse jälgi leitud. Vendi rakenduslik tähtsus seisneb eelkõige selle purdkivimiga seotud suurtes põhjaveevarudes
Stolbovo rahu sõlmiti 27. veebruaril 1617 Rootsi kuningriigi ja oskv tsaaririigi vahel Stolbovo külas Tihvini lähedal Venemaal. Stolbovo rahu lõpetas rootslaste osaluse aastatel 1613 kuni 1617 toimunud Rzeczpospolita ja Rootsi vägede osaluse Venemaa pärilussõjas. Lahingutegevuse käigus Rootsi ja Vene vägede vahel Soome lahe idaosa valdamise pärast toimunud nn. Ingerimaa sõja lõpetanud rahulepinguga sai Venemaa Rootsilt tagasi Novgorodi, Staraja Russa, Porhovi, Gdovi ja teisi alasid, kuid pidi loovutama Rootsile Ingerimaakoos Ivangorodi kindlusega (Jaanilinna), Jaama, Koporje, Nöteborgi (Schlüsselburgi kindluse) ja Laadogast läänes oleva Laadoga-KarjalagaKäkisalmi lääni. Stolbovo rahuga määratud piir kehtis Vene-Rootsi sõjani aastatel 16561658. 1658. aastal sõlmitud Vallisaare vaherahuga see piir muudeti, kuid taastati Kärde rahuga 1661. aastal ja kehtis kuni Põhjasõjani Pietari Brache- rootsi ja soome sõjaväelane, soome kindralkuberner
Kotlini Kotlini Hall peenekihiline savi, alumises osas 35 m lade aleuroliidi vahekihikesed Aluskorra sügavuse, samuti seda katvate setendite kogupaksuse suurenemine Põhja-Eestist v2Kt Gdovi Kirjuvärviline aleuroliit ja savi, alumisel 60 m lõuna ja kagu suunas ning aluspõhjakivimite ida-lääne - suunalised avamusjooned annavad piiril eriteraline polümiktne liivakivi tunnistust maakoore hilisematest, settimisele järgnenud tektoonilistest liikumistest, samuti nendega kaasnenud kulutusprotsessidest. Aluskorrakivimite pealispinna madaldumine
Põhja-Eesti Vallaste juga tehislik paest läbi raiutud Vendi ladestu · Vanim statisgraafiline üksus · Kõige vanem settekivim · Kõige paksem ja täielikum Kirde-Eestis · Enamasti pinnase all · Matsalust siia poole ei esine · Setendid Eestis ei paljandu · Lääne- ja Edela-Eestis vendi setendid puuduvad · Rakenduslik tähtsus seostub põhjaveega · Kompleks moodustab Kotlini lademe, mis koosneb Voronka, Kotlini ja Gdovi kihistust Transgressiooni suund määrab setendite iseloomu ja jaotumuse. Kambriumi ladestu · Vendile järgnes Eesti alal pikem maismaaline periood · Osa vendi setteid aknti minema · Võib esile tõsta kambriumi läbilõikes rohkesti settelünki · Iseloomustavad terrigeensed setendidKarbonaatkivimid puuduvad · Põhja-Eesti klindil tüüpilised (Kirde-Eestis sinisavi, Lääne-Eestis liivakivi)
Seetõttu pidi Saksa armee peagi taanduma Eesti piirideni. Veebruaris püüdis Punaarmee tungida üle Narva jõe ja hõivata kiiresti kogu Põhja-Eesti, mis oleks ilmselt kaasa toonud Soome loobumise Nõukogude-vastasest sõjast. Sakslased püüdsid seda iga hinna eest välistada ja seetõttu otsustati Eestit tõsiselt kaitsta. 1944. aasta veebruari esimestel päevadel algas Narva lahing. Saksa ja eesti vägede visa vastupanuga löödi Nõukogude vägede Kingisepa–Gdovi pealetung, veebruari Narva pealetung, märtsi alguse ja märtsi lõpu Narva pealetung tagasi. Auvere sillapeal oli Narva lahingute üks episoode, mis algas Nõukogude 8. armee pealetungiga 24. juulil 1944 ja kestis järgneva päevani. Auvere sillapea põhjapoolse rindejoone näol oli tegemist strateegilise suunaga, sest kui 2. löögiarmee oleks sellest mereni läbi murdnud enne Narva ümbruses paiknevate armeegrupp Narva üksuste taandumist, poleks
annaabi.ee 
