Retsensioon ,,Haldjakuninganna" Käisin 09.11.2011 kell 19.00 koos paljude Nõo Reaalgümnaasiumi õpilastega Tartu Sadamateatris vaatamas Henry Purcelli ooperit ,,Haldjakuninganna". Ooperi aluseks oli William Shakespeare'i komöödia ,,Suveöö unenägu". Ooper etendus esimest korda 2.mail.1692 aastal Dorset Gardeni teatris Londonis, Eestis aga 5.veebruaril 2011 aastal Sadamateatris. Lavastaja, koreograaf, visuaalid Sasha Pepeljajev (Venemaa), muusikajuht ja dirigent Lauri Sirp, kostüümikunstnik Liisi Eelmaa, valguskujundaja Jaanus Moor, lavastaja assistent Merle Jalakas, repetiitor Marika Aidla, kontsertmeister Jaanika Rand-Sirp ja Irina Oja, koormeister Lilyan Kaiv, inspitsient Meelis Hansing. Osades mängisid Pirjo Püvi, Merle Jalakas, Alla Popova, Karmen Puis, Ivo Posti ja paljud teised.
Filmi ajalugu Kahe sekundi katsefilm, lavastatud Roundhay Gardeni poolt, filmitud Louis Le Prince poolt 14 oktoober 1888 a. Roundhays lääne Yorkshires. Inglismaa on üldiselt tuntud kui kõige varasem elava liikumise pildiga. aastal 1878 Leland Stanfordi sponsorluse all pildistas Eadweard Muybridge kiiresti liikuvat hobust kellel nimeks "Occident", kasutades selle12 seeriat stereoskoopilist kaamerat. Esimene edukas katse leidis aset 11 juuni Palo Alto farmis Californias ajakirjanduse kohalolekul.
Lavastuse Helilooja oli Leonard Bernstein tuntud helilooja, dirigent ja pianist. Bernsteini loomingust võib-olla tuntuimad on muusikalid ,,Wonderful Town" (1944), ,,Candie" (1596) ning ,,1600 Pennsylvania Avenue" (1976). Samuti võib nimetada tema kolme sümfooniat ,,Jeremiah" (1944), ,,Age of Anxiety" (1949) ja"Kaddish", mis on pühendatud president John.F. Kennedyle. Helilooja L.Bergsteini muusikal ,,West Side Story" esietendus 1957. aastal New Yorgis Brodway ,,Winter Gardeni" teatris. Neli aastat hiljem tehti sellest film. Mina isiklikult olen seda filmi näinud ja pean tunnistama, et suurelt lavalt ning Eesti oma näitlejate esituses oli seda hoopis meeldivam vaadata. ,,West Side Story" libretist oli Arthur Laurents näitekirjanik ja lavastaja, kes on kirjutanud lisaks ,,West Side Storyle" libretod muusikalidele ,,Gypsy", ,,Do I Hear a Waltz?" ja ,,Anyone Can Whistle". Peale selle on Laurents veel kirjutanud stsenaariumeid mitmetele filmidele.
Inglismaalt pärit ansambel. Kvartett koosneb neljast mehest, kes esitavad humoorikalt a capella laule erinevatest ajastutest. Liikmeteks on Michael Steffan (bariton), Steven Brooks (tenor), Mark Fleming (tenor), Richard Bryan (kontratenor). Olles tegevuses alates 1982. aastast, on ansambel väljastanud 13 sooloalbumit, andnud üle 2000 kontserdi ja teinud enam kui 200 telesalvestust üle maailma . Nad on osalenud muusikalides Londoni West Endis, ooperiprojektides Covent Gardeni festivalil, esinenud New Yorgis Carnegie Hallis, kuninganna Elizabeth II galakontsertidel, andnud kontserte BBC Big Bandiga ja esitanud klassikalisi paroodiaid 40 000 inimesele BBC Promsil. Kontserdi pealkiri oli ,,Madrigalist McCartneyni", mis tähendas seda, et esitusele tulevad laulud olid järjestatud ajaliselt, alustati madrigalidest ning liiguti tänapäevasema muusika poole. Mulle (ja ka ülejäänud publikule, nagu mulle mulje jäi) meeldis enim kava lõpuosa,
Eliza pahandab Higginsi hoolimatuse peale ja viskab teda toasussidega, kuid professor ei püüagi teda mõista ning sulgub vihasena oma tuppa. Eliza otsustab Higginsi maja jäädavalt maha jätta. Lahkudes leiab ta maja eest Freddy, kes ei ole suutnud nende värvikat kohtumist unustada ja räägib neiule oma tunnetest. Eliza vastus on kongreetne: ,,sõnad on mind ära tüüdanud! Kui sa mind armastad, siis näita seda!" Eliza pöördub koos Freddyga tagasi kodusse Covent Gardeni linnaossa. Sealt leiab ta eest oma isa, keda pubiomanik ja tema sõbrad kohtlevad kui kuningat. Selgub, et Higginsi soovitusel leidis Alfred lektorina rakendust ameeriklasest miljardäri juures. Viimane esitles teda kui Inglismaa originaalsemat moralisti. Tasuks loengute eest määras miljonär Doolittlele 400-naelase aasta sissetuleku, et Alfred ta lõpuks ära võtaks ning peagi peetakse pulmad. Eliza puudumine tekitab Higginsis enneolematu tühjusetunde, mida ta ei oska seletada
Josephi (Violetta teenrit) Alleksander Arder, komissionääri Pavlo Balakin, balletisolistid olid Urve-Ly Voogand ja Aleksandr Prigorovskining, Violetta ja Flora külalisi mängis Rahvusooper Estonia Koor ning dirigent oli Jüri Alperten. Bernarda Bobro sündis Sloveenias ja õppis laulmist Mariboris ning Grazi Muusika ja Draamakunsti Ülikoolis. Bernanda Bobro oli Viini Rahvaooperi kunstilise kollektiivi liige aastatel 2000-2005. 2009. aastal debüteeris ta Covent Gardeni Kuninglikus Ooperiteatris. Mart Madiste on õppinud laulmist Eesti Muusikaakadeemias. Aastast 1999 on ta Rahvusooper Estonia solist, kuid on esinenud ka teatris Vanemuine. Esimeses vaatuses on toimumas ball Violetta juures. Alguses ei tee ta välja sellest, et ta Alfredole meeldib, kuid pärast, kui noormees on talle armastust avaldanud, hakkab Violetta mõtlema noormehe sõnade üle. Teise vaatuse esimeses pildis on möödunud paar kuud ning Alfredo ja Violetta elavad Pariisi lähedal maal
Liivalaia Gümnaasium Minu veetlev leedi Koostaja: Maarja Kukumägi 11 a klass Juhendaja: Tiina Toiger Tallinn 2009 Etendus toimus teisipäeval, 26. novembril, 2008 rahvusooperis Estonia. Muusikal kestis 3 tundi ja 15 minutit, algas kell 19.00 ning toimus eesti keeles ja kahes vaatluses. Osades: Eliza Doolittle, Covent Gardeni Lilleneiu- Janne Sevtsenko Henry Higgins, foneetikaprofessor- Raivo E. Tamm Kolonel Pickering, erusõjaväelane ja lingvist- Väino Puura Mr Higgins, Henry Higginsi ema- Riina Airenne Mrs Pearce, Professor Higginsi majapidajanna- Helgi Sallo Alfred Doolittle, Eliza isa- Madis Milling
1618. Aastal asus ta tööle Londoni ehituskomisjoni linnaplaneerija ja arhitekti ametikohale. Jones oli põhjalikult tutvunud Andrea Palladio arhitektuurse pärandigamis inglastele näis hästi sobivat. Jones läheb aga Palladiost kaugemale, sest kui Palladio vaatles ainult ühte hoonet, selle otstarbekust ja mugavust, siis Jones lähtus linnast kui terviklikust organismist. Esimesena pani Jones uues linnaplaanis paika Covent Gardeni, mille rajamisest sai alguse Londoni geomeetrilise põhiplaaniga väljakute ja skvääride loomine - tegelikult olid need regulaarse linnaplaneeringu esimesed killud, mis lülitati inglise linnade keskaegsesse tänavastikku.
Omades sellele lisaks veel osalusi sarnase tegevusalaga ettevõtetes. Kõik ettevõtte restoranid kuuluvad Eesti saja parima hulka, mille kohta on avaldatud väljaanne paberkandjal. Igal restoranil on oma konseptsioon. Budah Garden on aasiapärase interjööriga restoran Tartu südames, Raekoja platsil. Aasia päritolult kokkasid on küll arvult vähe, kuid oskusi valmistada aasia köögi parimaid roogasi jagub neil küllaga, järgides vanu retsepte ja traditsioone, et pakkuda Teile, Budah Gardeni külalistele, parimat kõhutäidet ja keelekastet, aasiapärase muusika saatel. Traverno Linquini puhul on meil tegemist itaaliapärase restoraniga. Restoran asub Tallinna südalinnas Pärnu maanteel. Restorani interjöör on kujundatud tüüpilise itaalipärase kohviku stiilis, läbi päiksepaistelise Toscana, kus töötavad itaalia kokad, kes on saanud oma väljaõppe kodumaal tuntud restoranides. Siilika & Kolmnurk eesti köögiga restoran, kus pakutakse rahvuslikku valikut Eesti
unustanud. Eliza pahandab Higginsi hoolimatuse peale ja loobib teda toasussidega, kuid professor ei püüagi tead mõista ning sulgub vihasena oma tuppa. Eliza otustab Higginsi maja jäädavalt maha jätta. Lahkudes leiab ta maja eest Freddy, kes ei ole suutnud nede värvikat kohtumist unustada ja räägib neiule oma tunnetest. Eliza vastus on konkreetne: ,, Sõnad on mind ära tüüdanud! Kui sa mind armastad, siis näita seda!" Eliza pöördub koos Freddyga tagasi kodusesse Covent Gardeni linnaossa. Seal leiab eest oma isa, keda pubiomanik ja tema sõbrad kohtlevad kui kuningat. Selgub, et Higginsi soovitusel leidis Alfred Doolittle lektorina rakendust ameeriklasest miljonäri juures. Viimane esitles teda kui Inglismaa originaalsemat moralisti. Tasuks loengute eest määras miljonär Doolittle'ile 400-naelase aastasissetuleku. Kuna ta on nüüd ,,lugupeetud ärra", siis nõuab tema elukaaslane, et Alfred t lõpuks ,,ära võtaks" ning peagi peetakse pulmad.
Tagasitulles loodi filmitud materjali monteerimiseks Film Study Center Harvardis. Selle juhatajaks sai antropoloogia magistrant Robert Gardner. Film keskendus neljale bushmani kütile. John Marshall ja Gardner monteerisid filmi koos, John luges teksti peale. Filmi "Kütid" hakati kritiseerima kuna näidatud jahikäik oli mitme aasta peale kokku pandud, kütid polnud kogu aeg samad ja Marshalli loetud tekst oli nagu Jumala mängimine (kõike ja paremini teadev). Gardeni huvitasid üldinimlikud käitumisviisid, mitte konkreetne kultuur. Kütide puhul huvitas see, et mehed on kütid ja peavad ellujäämisenimel tapma. Gardner tegi 1964 filmi "Dead Birds", mille filmis Uus-Guinea lääneosas elavaid danisid. Film esitab rohkem Gardneri oma nägemust kui reaalsust. Gardner sattus mitmeid kordi kriitika alla kuna tema filmid tihti ei andnud mingit antropoloogilist teavet. Gardneri peeti marginaalseks nähtuseks
sisuga Wagneri "Lohengrinis" ja Schumanni ainukeses ooperis "Genoveva"). "Euryanthe" ei leidnud niisugust tunnustust nagu "Nõidkütt". Ooperi külm vastuvõtt mõjus väga tugevalt Weberile, kelle tuberkuloosihaigus võttis halvema pöörde. Viimase ooperi "Oberon" kirutas ta juba täiesti haigena ja see saigi tema luigelauluks. "Oberon" on romantiline muinasjutu-ooper, loodud Londoni Covent-Gardeni teatri tellimusel. Weber tundis surma lähedust, ent sellele vaatamata sõitis ta ise Londoni ooperi lavastamist juhtima, öeldes: "sõidan või ei sõida, aasta pärast pole mind niikuinii elavate kirjas. Kui ma sõidan, on lastel pärast minu surma tükk leiba, kui ma ei sõida- siis peavad nad nälgima". See oli surmale määratud helilooja traagika. Ooperi esietendus Londonis 1826.a. oli menukas. Eriti meeldejääv oli avamäng oma suurepärase romantilise koloriidiga
nn "uputatud aed" (sunken garden) ning alumine Privy Garden muruparteritega. Uputatud parteraia ümber kulges omal ajal terrassil jalgtee ja viimase keskel asus kalatiik. 17. saj lõpupoole rekonstrueeriti palee ja aed põhjalikult baroki vaimus (Charles II ajal, valmis alles William III ajal), selleks kutsuti kohale aednikud Prantsusmaalt. 1699. a (pärast suurt tulekahju Londonis) hakkas paleeaedu kujundama Sir Christopher Wren. Eesosas on säilinud vanad renessanssaiad, uuendati Privy Gardeni keskosa parterit. Rajati kolm suurt avenüüd, poolringikujuline broderiijaotusega barokkaed, mida ümbritses laimipuudest pügatud hekk. Avenüüd lähtusid kiirtena - seda kujundit nim hanejalaks (patte d'oie); keskmisel kiirel oli kanal. Need andsid aiale selge barokse joone (G. London, H. Wise). Kesktelge rõhutab kanal puuderidade vahel. Rajati ka suur labürint. Suur osa pargist jäeti "looduspargiks" - the Wilderness.
annaabi.ee 
