Kontserdiarvustus -The London Quartet- Cantabile (1)

Kontserdiarvustus
Pärnu Kontserdimajas esines 13. jaanuari õhtul The London Quartet- Cantabile, mis on Inglismaalt pärit ansambel . Kvartett koosneb neljast mehest, kes esitavad humoorikalt a capella laule erinevatest ajastutest. Liikmeteks on Michael Steffan (bariton), Steven Brooks ( tenor ), Mark Fleming (tenor), Richard Bryan ( kontratenor ).
Olles tegevuses alates 1982. aastast, on ansambel väljastanud 13 sooloalbumit, andnud üle 2000 kontserdi ja teinud enam kui 200 telesalvestust üle maailma. Nad on osalenud muusikalides Londoni West Endis , ooperiprojektides Covent Gardeni festivalil , esinenud New Yorgis Carnegie Hallis, kuninganna Elizabeth II galakontsertidel, andnud kontserte BBC Big Bandiga ja esitanud klassikalisi paroodiaid 40 000 inimesele BBC Promsil.
Kontserdi pealkiri oli „ Madrigalist McCartneyni“, mis tähendas seda, et esitusele tulevad laulud olid järjestatud ajaliselt, alustati madrigalidest ning liiguti tänapäevasema muusika poole. Mulle (ja ka ülejäänud publikule, nagu mulle mulje jäi) meeldis enim kava lõpuosa, kuna esiteks ollakse tänapäevasema muusikaga rohkem kursis ning pealegi hakkasid mehed lõpupoole ka rohkem nalja tegema.
Kõigepealt aga tutvustas ansambel end eesti keeles, mis oli imekspandavalt hästi arusaadav ning pani publiku end juba kohe algul hästi tundma. Esimesena esitati kolm 16. sajandi madrigali, mis, vaatamata sellele, et olid mulle võõrad, jätsid siiski väga hea mulje. Kohe oli näha, et meeste hääled sobivad imehästi kokku. Kuigi oleks minu arust toredam olnud, kui nad oleksid just siis rohkem nalja teinud, et publikul ühtlaselt huvitav oleks, kuid saan ka aru, et ansambel käitus vastavalt muusikale – vaimuliku muusika korral nad ka käitusid korrektsemalt kui tänapäevast muusikat esitades .
Sellele järgnesid mõned lood nende kodumaalt Suurbritanniast. Siis aga paar laulu, mis olid pühendatud Ira Gerschwinile, nende osalisele autorile. Üks lugudest koosnes lihtsalt erinevate vene heliloojate nimedest ja teine oli „Summertime“. Pärast seda esitasid nad oma variandi Chopini „Minutivalsist“ ja „Insensatezist“ ning kuna mulle meeldivad väga Chopini klaveriteosed, oli eriti huvitav kuulata ka a capella versiooni. Enne vaheaega esitati veel Comedian Harmonistsi laul „ Creole love call “.
Pärast vaheaega jõuti järjest rohkem kaasaegse muusika juurde ning seetõttu käis sellega kaasas ka rohkem nalja, üksteise kallal võtmist jms, nii et teine pool kontserdist veelgi huvitavama mulje jättis. Ühe loo ajal tegi ansambel isegi nn Silly Walk ’i, mis kujutab endast väga humoorikal viisil kõndimist jalgu pidevalt kõrgele tõstes jms. Harvard Krokodiloes’i, mis on ka vokaalansambel, „House of Blue Lights“ kõlas järgmisena ning pärast seda The Beatlesi kuulus lugu „Penny Lane “. Järgnevalt avaldasid nad lugupidamist vokaalansamblitele lauludega „Java Jive “, „Lullaby“, „Caravan“, „Well, well, well“, „That cat is high“ ja „Dry bones“. Minu jaoks kõige huvitavam neist oli viimane, milles ansambel laulis ette kõik inimese luustiku osad, alustades jalaluudest, lõpetades peaga ning ka tagurpidi tagasi. Kuid vähe sellest, laulsid nad veel selle ette teist korda palju kiiremini ning veelgi kord ladina keeles. Järgnesid Billy Joeli „Lullabye“ ning popurrii Lääne muusika ajaloost, mis on saanud ka The London Quarteti tuntuimaks looks. Kõige lõpus esitati „Are you lonesome tonight?“ ning „Strangers in the night “. Kui eelviimase loo pühendasid nad tüdrukule esimesest reast , siis viimase loo oli ansambel leidnud grammofonimängijalt ning seetõttu nad ka esitasid seda nii: kordasid ennast, muutsid häälekõrgust, aeglustasid, kerisid jms.
Kogu publik oli sellest esinemisest kaasahaaratud. Kedagi ei jätnud külmaks nende meeste briti huumor, eesti keeles rääkimine ning muidugi suurepärane lauluoskus. Laval tundis The London Quartet ennast väga mugavalt, tundus nagu oleksid nad sinna loodud. Publiku tungival soovil esitati ka paar lisalugu, millest üks oli ka eestikeelne. Meie oma emakeeles esitatud lugu jättis publikule muidugi eriti sügava mulje, kuna ei ole palju neid artiste, kes võtavad vaevaks esinemispaiga kohta nii palju uurida, et isegi suudavad kohalikus keeles laulu esitada.
Kohe kindlasti oli kontsert väärt külastamist, kuna pakkus nii palju uut, huvitavat ja humoorikat. Ma ei olnud just väga ootusärevuses minnes kuulama vokaalansamblit ning seetõttu olin ma veelgi rohkem positiivselt üllatunud. Tekib ainult kõhklus, et kas kunagi veel mõnele nii heale a capella kontsertile satun, kui ainult siis kui The London Quartet otsustab veelkord Eestit külastada.