eeskujul Piimateeks. 2.Kirjeldage meie Galaktikat. · Keskel galaktika tsentris on must auk, mis on galaktika mootor, pannes kõik pöörlema, kuid samas neelates ka täheainet, mis jääb siia tsentri lähedale (mustad augud ehk ,,Universiumi solgitorud"). · Tsentri ümber asub galaktika mõhk, mille paksus on umbes 1 kpc. Siin asuvad vanad tähed (esimese põlvkonna tähed, mis hakkavad oma eksistentsi lõpetama). · Galaktikasse kuulub ketas, mis koosneb spiraalharudest. Teise põlvkonna tähed kuuluvad ketasse ehk spiraalharudusse (mida välja poole, seda nooremad tähed seal asuvad). · Galaktikasse kuulub ka läbipaistmatu tolm ja udu, mis eraldab galaktika kaheks kettaks (tolm läheb keskelt läbi ja sealt ei tule valgus läbi). Külgvaates on meie galaktika nagu kaks supitaldrikut kokkupanduna, mille vahele jääb tolm.
kuid samas neelates ka täheainet, mis jääb siia tsentri lähedale (mustad augud ehk ,,Universiumi solgitorud"). Selle mass on 4 miljardit korda suurem Päikese massist. Tsentri ümber asub galaktika mõhn. Siin asuvad vanad tähed (esimese põlvkonna tähed, mis hakkavad oma eksistentsi lõpetama). Galaktika koosneb 4st spiraalharust, milles tähed liiguvad ühtlase kiirusega ümber tsentri . Galaktikasse kuulub ka läbipaistmatu tolm ja udu, mis eraldab galaktika kaheks kettaks (tolm läheb keskelt läbi ja sealt ei tule valgus läbi). Külgvaates on meie galaktika nagu kaks supitaldrikut kokkupanduna, mille vahele jääb tolm. Galaktikat ümbritseb halo, mis koosneb tähtede kerasparvedest (suured kerakujulised tähemoodustised. 11.Kuidas klassifitseerida galaktikaid? Spiraalsed galaktikad Elliptilised (ellipsi ehk munakujulised)
On olemas ka spiraalseid galaktikaid, mille kettal puuduvad spiraalharud . Anromeeda udukogu Veel leidub ka hiidgalaktikaid , kääbusgalaktikaid , läätsgalaktikaid ja ka rõngasgalaktikaid . 4. Linnutee Meie Galaktika ehk Linnutee on spiraalne hiidgalaktika . Tema läbimõõt on 100 000 valgusaastat ning ta koosneb enam kui 100 miljardist tähest . Galaktika tuum on Päikese massist vähemalt miljard korda suurem. Sellesse Galaktikasse kuulub ka Päike . Ta asub ühe spiraalharu seesmisel serval 34 000 valgusaasta kaugusel Linnutee tuumast. Päike ning tema ümber olevad planeedid tiirlevad ümber Galaktika , keskmise kiirusega umbes 250 km/s. Päike teeb ühe täistiiru Galaktikas 200 miljoni aasta jooksul . Kuna meie ise asume Galaktikas , saame me vaadelda Linnutee galaktikat ainult seestpoolt . Tänu sellele paistab enamus tähti meile väga heleda vööna ja just seda kutsume me Linnuteeks .
tekkimisest.Galaktikad koosnevad tähtedest, tolmust ning gaasist. See kuidas nad tekkisid oli veel kümme kuni viisteist aastat tagasi ebalev.Nad on väga keerulise ehitusega ning galaktikaid saab ka liigitada. On olemas elliptilised galaktikad, spiraalsed galaktikad ning ebaregulaarsed galaktikad.Galaktikaid liigitatakse ka suuruse järgi, näiteks kääbusgalaktikad ning massiivsed galaktikad. Galaktikate teke Valdav osa ainest Universumis (tähed,gaas,tolm,planeedid) on koondunud galaktikasse, keskkonda, kus tähed tekivad, arenevad ja surevad.Kuidas aga galaktikad sündisid? Kümme- viisteist aastat tagasi vastati sellele küsimusele ebakindlalt.Praegu vaadeldakse väga noori galaktikaid ja ollakse vastusele palju lähemal. Tähesüsteemide mitmekesisus Galaktikad on on üsna keerulise ehitusega tähesüsteemid, neis on mitmeid erinevaid tähepõlvkondi, millede ruumijaotus on erisuguse väljanägemisega.Mõned galaktikad on uhke
observatooriumis. Seal pildistas ta tolle aja kõige parema teleskoobiga tähti, udukogusid ja galaktikaid ning tõestas varsti, et nad paiknevad väljaspool meie Galaktikat. 1924. aastal avastas ta ühe pulseeriva heledusega tähe Andromeda udukogus. Kuna selliste tähtede heleduse ja pulsatsiooni sageduse vahel oli avastatud kindel seos, sai Hubble arvutada selle kauguse. Tuli välja, et see paikneb arvatust palju kaugemal ning kuulub ühte teise galaktikasse. Siiani usuti, et väljaspool Linnuteed eksisteerivad ainult Magellani pilved. Universum oli aga palju suurem, kui eeldati. Hubble hakkas süstematiseerima vaadeldud galaktikaid kuju järgi: korrapäratud, elliptilised, spiraalsed ja varbspiraalsed. Samuti määras ta ära nende kaugused ning uuris nende sisaldust ja valgusmustreid. Just seetõttu tegi ta veel teisegi kaaluka avastuse galaktikad liiguvad teineteisest eemale kiirusega, mis on võrdeline nende kaugusega
generatsiooni tähed ioniseerisid ümberkaudset vesinikku, mille tulemusena tekkisid kosmose mullid, millest valgus sai kergesti läbi minna. Areng Esimese miljoni aasta vältel hakkasid galaktikates ilmuma neile iseloomulikud jooned: tähekobarad, keskmes asuv supermassiivne must auk ja galaktika keskme moodustav metalli vaesete tähtede kogum. Supermassiivse musta augu teke mängib suurt rolli galaktika kasvamisel, kuna sellest sõltub, kui palju ainet on võimalik galaktikasse siduda. Sellises varajases perioodis on uute tähtede tekkimine väga kiire ja sage. Järgmise kahe miljardi aasta jooksul moodustub kogunenud ainest galaktikaline ketas. Galaktika jätkab aine kogumist kogu oma elu, neelates tähtedevahelisi pilvi ja kääbusgalaktikaid, mis koosnevad peamiselt vesinikust ja heeliumist. Tähtede sünni ja surma tsükkel toodab aeglaselt juurde raskemaid elemente, mis lõpuks lubavad planeetide teket.
plahvatuslainetes. See ei tähenda, et supernoova plahvatus ise osakesed sellisele kiirusele saab. Plahvatuse jäägid, laienevad gaasipilved ja magnetväli võivad kesta tuhandeid aastaid ja see kiirendabki kosmilisi kiiri. Põrgates edasi ja tagasi jääkide magnetväljas laseb suvaliselt mõnel osakesel koguda energiat ja saada kosmiliseks kiireks. Lõpuks koguvad nad piisavalt kiirust ja jäägid ei suuda neid enam endas hoida ja nad põgenevad Galaktikasse.[2] Kuna kosmilised kiired lõpuks lahkuvad supernoova jääkidest, saavad nad kiirendada ainult teatud maksimaalse energiani, mis sõltub nende kiirenduse suuruse alast ja magnetvälja tugevusest. [2] Aeglasemad kiired, mis pärinevad Päikeselt põhjustavad virmalisi Maa atmosfääri ülemistes kihtides. [3] Aeglased osakesed haaratakse Maa magnetvälja poolt, mille tagajärjel nad jäävad spiraalsetele orbiitidele ümber magnetvälja jõujoonte
ümberkaudset vesinikku, mille tulemusena tekkisid kosmose mullid, millest valgus sai kergesti läbi minna. [redigeeri]Areng Esimese miljoni aasta vältel hakkasid galaktikates ilmuma neile iseloomulikud jooned: tähekobarad, keskmes asuv supermassiivne must auk ning galaktika keskme moodustav metalli vaesete tähtede kogum. Supermassiivse musta augu teke mängib suurt rolli galaktika kasvamisel, kuna see määrab ära kui palju ainet on võimalik galaktikasse siduda. Sellises varajases perioodis on uute tähtede tekkimine väga kiire ja sage. Järgmise kahe miljardi aasta jooksul moodustub kogunenud ainest galaktikaline ketas. Galaktika jätkab aine kogumist kogu oma elu, neelates tähtedevahelisi pilvi ja kääbusgalaktikaid, mis koosnevad peamiselt vesinikust ja heeliumist. Tähtede sünni ja surma tsükkel toodab aeglaselt juurde raskemaid elemente, mis lõpuks lubavad planeetide teket.
tuumajõudude väikese mõjuraadiuse tõttu tuleb reaktsiooni käivitamiseks kaks lähtetuuma omavahel kokku suruda, ületades tuumade elektrostaatilist tõukumist. Kosmoloogia Päike on Päikesesüsteemi täht. Kaugus Maast: ~150 miljonit km. Läbimõõt: ~1,4 miljonit km PinnaT: ~5780 K Mass: 1,99 x 10 kg Aktiivsuse periood: korduvad keskmiselt 24h tagant Päikesesüsteem: 4,6 miljardit aastat, kuulub Linnutee galaktikasse Täht: ise valgust kiirgav plasmast koosnev taevakeha, mille kiirgusenergia pärineb tema sisemuses aset leidvast tuumasünteesist. Tähe evolutsioon: Tekivad iseenda raskusjõu mõjul kokkutõmbuvast gaasipilvest (70% H, 29% He, 1% kosmilist tolmu (metallid ja teised raskemad elemendid)). Tekkiva tähe (prototähe) kokkutõmbumisel suureneb selle pöörlemiskiirus ja tihedus nind tõuseb temperatuur. Algul kiirgab
kiiresti, kahaneb aga aeglaselt. Heleduse kasv on väga suur. Graafik paberil!!!! Väga harva lööb taevas särama väga ere täht heledus kasvab sadu tuhandeid kordi sellele järgneb aeglane kustumine(lõpplik). Sellist ühekordset sähvatavat tähte nim Supernoovaks. LINNUTEE GALAKTIKA Osutub, et tähed enamuses kuuluvad mingitesse tähesüsteemidesse, mida nimetatakse galaktikateks. Päike(meie kuulume Linnutee galaktikasse). Ta on meil paistmas kahe heleda triibuna, mille keskel jookseb tumedam ala ning need triibud on suunatud põhjast lõunasse. Valgusaasta see on teepikkus, mille valgus läbib aastad. Meie Linnutee galaktika on nn spiraalset tüüpi. Meie galaktika läbimõõt on u 100 000 valgusaastat. Meie Päike asub tsentrist u 30 000 valgusaasta kaugusel. Tsentris on ülisuur tähtede kogum, mille läbimõõt on u 3000-6000 valgusaastat. Meie Linnutee
3. Lõpmatu maailm. Oletuse, et ka tähed võivad olla kauged päikesed, esitas juba Rooma filosoof ja luuletaja Lucretius (99 - 55 e.Kr.). Kaasaegses formulatsioonis esitas selle idee Giordano Bruno 1583 aastal. Bruno traktaadis "Lõpmatusest, Universumist, maailmadest" on ilmaruum kõigis suundades ühesugune, täidetud päikesesarnaste tähtedega, mille ümber tiirlevad samuti planeedid. 18. saj. avastas W. Herschel, et tähed on koondunud süsteemi -- Galaktikasse, millest väljaspool neid ei esine. Küll aga on ruumis näha teisigi tähesüsteeme ja nendele ei näi tänapäevani lõppu tulevat, ükskõik kui kaugele me ka ei vaataks. 4. Relativistlik maailma mudel sai alguse Albert Einsteini üldrelatiivsusteooriast 1916. aastal. 1922. a. leidis vene matemaatik Aleksander Friedmann, et selline Universum ei saa olla tasakaalus, vaid peab kas paisuma või kokku tõmbuma. Kinnituse "paisuva Universumi" teooriale said astronoomid 1926. a
ja John Gribbin 1997:75). `' Energia kiirgub Päikeselt ja teistelt tähtedelt. Kuid kust energia sinna sai? Kuidas sai aeg alguse? Kõik tähed, mida te taevas nähe võite, kuuluvad perekonda, mis kannab nime Linnutee. (Teda kutsutakse ka meie galaktikaks ehk Galaktikaks) Meie Päike on üks neist tähtedest. Kõik teised tähed on samuti täieõigluslikud päikesed. Isegi kõige pimedamal ööl võib taevas näha ainult paari tuhandet tähte. Kuid teleskoopides on näha, et meie Galaktikasse kuulub rohkem kui sada miljardit tähte, mis on kettana laiali laotatud `' (Mary ja John Gribbin 1997:76). `' Meie kodu maailmaruumis on justkui tähtede saar. See on nii suur, et valgusel kuluks ketta ühest servast teiseni jõudmiseks 100 000 aastat, kui paksust on kettal `'vaid'' 20 000 valgusaastat. Kõik tähed tiirlevad Galaktika keskpunkti ümber `' (Mary ja John Gribbin 1997:76). `' Meie Päike on tavaline täht Galaktikas. Ketta keskelt serva poole liikudes kohtab teda
kui komeedi gaasiline saba sattub gravitatsiooni energia mõju sfääri, siis piirab ta planeedi maa koheselt ümber ja tekkib pilkane pimedus ning kaotades valgusenergiaga kontakti atmosfäärne temperatuur oleks sellisel juhul -271 kraadi. Maa külgetõmbe jõu alusel hakkab kosmiline tolm aeglaselt langema maale, sest maa külgetõmbejõud mõjub gaasilisele ainele vaakumenergia moel ja maa külgetõmbejõud ulatub kaugele galaktikasse. Mida lähemale maa sügavusse seda tugevam on maa külgetõbe jõud ja aine muutub raskemaks ning tihedamaks, isegi vee koostisosad muutuvad tihedamaks nagu oleks inimene sukeldunud 50 m sügavusele vees. Asabaadi lähedal asub koobas mis ulatub 50m sügavusele maa alla. Seal on maaalune järv ja kui inimene olles vee pinnal ja tema silmad ja kõrvad sattuvad vette siis tekkib selline valu, et inimene tahes või tahtmata hoiab pead vee peal. See näitab maaaluse järve vee tihedust
Ühena esimestest sõnastas 1. saj BC oletuse, et maailmaruum on lõputu Rooma filosoof Lucretius. Põhjalikuma traktaadi selle kohta esitas 1583 aastal Giordano Bruno: „Maailmaruum on kõigis suundades ühesugune ning on täidetud Päikesele sarnanevate tähtedega, mille ümber tiirlevad samuti planeedid.“ Kahjuks sai Giordano Bruno süüdistuse ketserluses ja lõpetas oma elu tuleriidal. 18. sajandil avastas William Herschel, et tähed on koondunud süsteemi – Galaktikasse (Linnutee, Milky Way), millest väljapool neid ei esine. Peagi avastati ka teisi galaktikaid (Suur- ja Väike Magalhaes’i pilv, Andromeda Udukogu jpt), mis paistsid asuvat kõikvõimalikes suundades ühtlaselt. Siis tõestati, et galaktikad moodustavad omakorda suuremaid süsteeme: galaktikaparvi ja superparvi, millest väljaspool galaktikaid ei esine. Analüüsinud teadaolevate galaktikasüsteemide jaotumist Universumis, näitas Tartu Ülikooli astrofüüsikute töörühm
saj BC oletuse, et maailmaruum on lõputu Rooma filosoof Lucretius. Põhjalikuma traktaadi selle kohta esitas 1583. aastal Giordano Bruno: „Maailmaruum on kõigis suundades ühesugune ning on täidetud Päikesele sarnanevate tähtedega, mille ümber tiirlevad samuti planeedid.“ Kahjuks sai Giordano Bruno süüdistuse ketserluses ja lõpetas oma elu tuleriidal. 16 18. sajandil avastas William Herschel, et tähed on koondunud süsteemi – Galaktikasse (Linnutee, Milky Way), millest väljapool neid ei esine. Peagi avastati ka teisi galaktikaid (Suur- ja Väike Magalhaes’i pilv, Andromeda Udukogu jpt), mis paistsid asuvat kõikvõimalikes suundades ühtlaselt. Siis tõestati, et galaktikad moodustavad omakorda suuremaid süsteeme: galaktikaparvi ja superparvi, millest väljaspool galaktikaid ei esine. Analüüsinud teadaolevate galaktikasüsteemide jaotumist Universumis,
Selline ,,kõige suurem" kaugus võrdub 1026 meetri- ga. Kõige väiksematest objektidest ( kvarkidest ) kuni kõige suuremateni ( Universumi vaadeldava piirini ) annab meile aimu kogu Universumi mõõteskaala ulatuse. See on 10-16 meetrist kuni 1026 meetrini. See tähendab seda, et Universum on miljon miljonit miljonit miljonit miljonit miljonit miljonit ( ehk 1042 ) korda suurem kui kõige väiksem osake. Joonis 1 Päikesesüsteem kuulub Linnutee galaktikasse ja see omakorda kuulub Kohalikku Galaktikarühma. Selles galaktika parves on umbes 30 galaktikat. Ümber Linnutee galaktika tiirlevad Suur ja Väike Magalhaesi Pilv, mis on tegelikult korrapäratu kujuga galaktikad. Linnutee, Andromeeda ( M31 ) ja M33 galaktika on parves kolm suuremat. Kuid ka Kohalik Galaktikarühm kuulub veel suuremasse galaktikate rühma nimelt Kohalikku Superparve. ( ,,Kosmos", Marshall Mini, Ian Graham, Koolibri 2002 )
Selline ,,kõige suurem" kaugus võrdub 1026 meetri- ga. Kõige väiksematest objektidest ( kvarkidest ) kuni kõige suuremateni ( Universumi vaadeldava piirini ) annab meile aimu kogu Universumi mõõteskaala ulatuse. See on 10-16 meetrist kuni 1026 meetrini. See tähendab seda, et Universum on miljon miljonit miljonit miljonit miljonit miljonit miljonit ( ehk 1042 ) korda suurem kui kõige väiksem osake. Joonis 1 Päikesesüsteem kuulub Linnutee galaktikasse ja see omakorda kuulub Kohalikku Galaktikarühma. Selles galaktika parves on umbes 30 galaktikat. Ümber Linnutee galaktika tiirlevad Suur ja Väike Magalhaesi Pilv, mis on tegelikult korrapäratu kujuga galaktikad. Linnutee, Andromeeda ( M31 ) ja M33 galaktika on parves kolm suuremat. Kuid ka Kohalik Galaktikarühm kuulub veel suuremasse galaktikate rühma nimelt Kohalikku Superparve. ( ,,Kosmos", Marshall Mini, Ian Graham, Koolibri 2002 )
Selline „kõige suurem“ kaugus võrdub 1026 meetri- ga. Kõige väiksematest objektidest ( kvarkidest ) kuni kõige suuremateni ( Universumi vaadeldava piirini ) annab meile aimu kogu Universumi mõõteskaala ulatuse. See on 10-16 meetrist kuni 1026 meetrini. See tähendab seda, et Universum on miljon miljonit miljonit miljonit miljonit miljonit miljonit ( ehk 1042 ) korda suurem kui kõige väiksem osake. Joonis 1 Päikesesüsteem kuulub Linnutee galaktikasse ja see omakorda kuulub Kohalikku Galaktikarühma. Selles galaktika parves on umbes 30 galaktikat. Ümber Linnutee galaktika tiirlevad Suur ja Väike Magalhaesi Pilv, mis on tegelikult korrapäratu kujuga galaktikad. Linnutee, Andromeeda ( M31 ) ja M33 galaktika on parves kolm suuremat. Kuid ka Kohalik Galaktikarühm kuulub veel suuremasse galaktikate rühma – nimelt Kohalikku Superparve. ( „Kosmos“, Marshall Mini, Ian Graham, Koolibri 2002 )
annaabi.ee 
