fs alasti ja elus (0)

Sandra Piir Luule- ja proosateksti analüüs 10.01.2022 ALASTI JA ELUS fs,   kodanikunimega   Indrek   Mesikepp   (sündinud   17.   oktoobril   1971),   on   eesti   luuletaja,   kes   on kandnud mitmeid pseudonüüme - François Snakesnake, François Serpent ja alates 2003. aastast fs. Tegemist on andeka kirjandus- ja kultuuritegelasega, kes on välja andnud lühiproosat, avaldanud kirjanduskriitikat ning on praegu, alates 2021. aastast, ajakirja Looming peatoimetaja. Enim tuntakse fs’i siiski tema luule järgi, tema teos “2004” sai 2004. aastal Eesti Kultuurkapitali aastapreemia ja seda on retseptsioonis nimetatud üheks kümnendi mõjukaimaks teoseks. Ilmselgest andekusest ja teatavast mõjukusest hoolimata on fs väga kinnine inimene ning annab meediale intervjuusid harva. Oma siseelu valab fs paradoksaalsel kombel luulesse (ja siis avaldab ka veel selle) ning valmivadki teosed nagu seda oli 2008. aastal ilmunud “Alasti ja elus”, mida ma järgnevalt analüüsin. Raadiosaates Litter kommenteeris fs oma teost “Alasti ja elus” ilmumisjärgselt ka ise, nimetades seda väga isiklikuks teoseks, mis räägib asjadest nii, nagu tema neid tundnud on. “See ei olnud mingi kirjanduslik probleem, inimlikult oli suhteliselt raske seda endal kokku panna ja nendele tekstidele uuesti mõelda,” sõnab autor saates.   (Litter, kuulatud 10.01.2022) Vahur Afanasjev kirjutab oma arvustuses “Halastaja ja tõde”, et fs räägib kurbusest üsna otse, mitte ei maali seda ilusaks. Kurbus ongi   valus  ja  raske.   fs  märkab  enda   hingevalu   kõrval  ka   ühiskonna  hädasid.  “Kui   armastus  on kõikjal,   siis   kus   see   on?”   kommenteerib   Afanasjev.   Tegemist   on   väga   isikliku,   elusa   ja   alasti raamatuga,   kuid   kriitilisema   pilguga   vaadates   on   mõni   luuletus   ehk   liiga   kunstliku   kõlaga. (Afanasjev, 2009) Laiem retseptsioon on kahetine, on asju, mida ei taheta tõlgendada, kuna teose üks suurimaid probleeme on siiski tabuteema - suitsiidikatse-motiiv. (Velsker, 2010: 111) “Alasti ja elus” on mõneti helgem teos võrreldes sellele eelnenud luulekoguga “2004”, kuid ka siin domineerivad rasked tunded, mälestused ja valulised motiivid. Valisin siinkohal näiteks luuletuse “kui kylm alumiiniumist joon”, mille teemaks on lapsepõlv, isa ja lapse vaheline suhe ning armastus ja selle puudumine. Selle luuletuse näitel on samuti hea esile tuua, kuidas on fs’i jaoks olulisemaks muutunud lapsed ja kaugus neist, kuid samas kuidas neid ikkagi armastatakse. Luuletuse meeleolu


on õõvastav (“kus aastaid tagasi / yhel ööl keegi tapeti / piinati jõhkralt enne surma”), tagasivaatav ja depressiivne, kuid on ka helgem hetk (“mais / lõhnab soe asfalt magusalt / kui sajab on kõik sinine”). Tegevusaeg on autori lapsepõlvest raamatu kirjutamise hetkeni ning ruumiks on Tartu linn (“jõgi keset linna / lahutab kahte kallast” ja “novembris raagus puud rivis / vene kooli ja staadioni vahel”). Linn on fs’i jaoks põhiline tegevuspaik, linnade vahele jääv on ebaoluline. Enam kui varem on juttu Tallinna ja Tartu suhtest autori elus. (fs, 2008: 104-105) Luuletus algab kohakirjeldusega, mille põhjal võib tegevuskohaks järeldada Tartu, kus fs veetis oma lapsepõlveaastad. Noormees elas koos oma vanavanematega, kuna vanemad olid lahutatud ja isa oli staažikas arst, kes veetis enamuse ajast tööl. Fookus liigub jäiselt jõelt (“kui kylm alumiiniumist joon”) valgusele, mis on fs’i luules üks peamisi dominante. Valgus on kalbe, jahe, kollakas, tuhm, vastik   (“kodus   sektsioonkapil   ootamas   /   vastik   kollane   õhtuläige”)   ja   harva   meeldiv   nähtus. Meeleolu on loodud - jõgi on külm, valgus tuhm ning isa kauge ega tule enam tagasi. Noor fs kõnnib koolist koju, tema tee on pikk ja käänuline ning ajab higistama. Ahistavat enesetunnet rõhutab ka paksudes riietes  lõksus olemine  (“paks jope  ja raske  kott  /  suusamyts silmini”). Kodus ei oota kodusoojus   ega   armastus,   vaid   seesama   ebameeldiv   valgus.   Ilma   isa   ja   armastuseta   mööduvad aastaajad, kuid miski ei jää tegemata ega märkamata. Siinkohal saab tekstiliselt esile tuua ka väga fs’iliku võtte - kuna puuuduvad kirjamärgid, saab luuletust tänu siirdele lugeda väga erinevalt. Kas jõle   õhtuvalgus   on  veebruaris   või  tilguvad   jääpurikad   mais?   Hetked   ja   pildid   vahetuvad   kiirelt, novembrikuu   raagus   puudega   seostub   taksojuhi   räägitud   räige   linnalegend   kellegi   tapmisest   ja piinamisest. Taas on külm (“mõned klassid on hommikul kylmad / koolist tulles on juba hämar”), samuti fs’ile omane kirjeldusmeetod. Depressiivne ja luudeni tungiv külmus on koos valgusega enim meeleolu loovad kujundid. Tundub, et autori jaoks ei ole Tartu kodune, vaid kõigest linn, kus tuleb õppida ja koolis käia (“aeg venib tyytult / ei jõua ära oodata / millal ei pea enam minema kooli”). Teksti lõikab taas sisse nimikujund “kylm alumiiniumist joon”, mis nagu tekstigi lõikab linna kaheks ja on teadmata pikk. Lapsepõlv, mis tundus nagu jõgigi, otsatu, saab korraga läbi, kuid rusuv tunne ei lahku (“kool sai läbi / kuid rusuvad pärastlõunad jäid / lapsepõlv saigi otsa”). Pettumus ja valu isa eemaloleku tõttu on lõpus taas esindatud ning tundub, et need on tekitanud autorile samalaadse suhte omaenese tütrega (“kylm alumiiniumist joon / minu ja mu tytre vahel / ma armastan teda / aga ei lähe kunagi tagasi”). Luuletust uuesti lugedes võib seda fs’i tütarde kohta midagi teadmata pakkuda, et ehk on selle üldse kirjutanud autori enda tütar. Isalt päritud valu ei kao kuhugi, nagu ka külm alumiiniumist joon. (fs, 2008: 104-105) Valgus   on   vastik,   kogu   aeg   on   külm   ja   peale   sisikonna   on   pea   kõik   hallides   toonides,   nagu


alumiiniumgi.  Nimiteos  on kui hallides  toonides kangas, millesse lõikuvad  punased niidid,  kuid millele teiste värvilisemad elukangad kõigest hoolimata inspiratsiooni ei anna. “kas ma näen veel teisi värve” tekitab lugedes raske tunde ja paneb enda ümber vaatama hetkeks hallinenud pilguga. Luuletuse tegevusaeg on talv (külm, pime, ja nüüd ka hall), kuid tegevuskohta pole määratletud, kuna tegemist on pigem sisekaemusliku looga.  “kas ma näen veel teisi värve”  kordub suisa viis korda ja annab edasi fs’i hirmu, kas see sisemine valu teda üldse kunagi jätab. Algus jätab mulje, nagu kõiguks autor edasi-tagasi ja küsiks endale, kas on ainult hall, kas ma näengi ainult ühte tooni. Paus   -   ja   kordub   nimikujund.   Valu   kirjeldamine   (nii   hingelise   kui   ka   füüsilise)   on   fs’i   üks tugevamaid poeetilisi oskuseid (“halli nagu yksindus / halli nagu tuim valu / halli nagu väsimus / tumehalli   meeleheite”)   ja   ta   teeb   seda   meisterlikult   ning   tihti.  “jah”  ning   toimub   pööre enesehaletsemises,   autorile   meenub   Tema,   kes   näitas   talle   muid   värve   peale   halli   ning   ilmselt põhjustas ka sisemuse punase nägemise (“ma nägin ka seda mis minu sees / sisemuse punast / piisas vaid lahti teha ja vaadata”). “ma olen näinud värve / millest ei tohiks rääkida” on kui hoiatus autori enese eest. Luuletuse lõpp paneb kordusega muserdava punkti. (fs, 2008: 23) fs   on   luuletab   küllaltki   enesekeskselt,   kuid   tal   ei   jää   märkamata   ühiskonna   probleemid   ning   ta vürtsitab kõike killukese eneseirooniaga. Luulekogus on vähe pealkirjastatud luuletusi, kuid üks neist on “Patrioot”, kus on mõlemad eelmainitud teemad esindatud. Luuletuse tegevuskoht on väga täpselt määratletud - Kristiine keskuse Prisma toidupood Tallinnas, tegevusaeg õhtu. Meeleolu on ehk pisut arginegi, mõtlik. Autor toob avalausetega välja eesti ühiskonna lõhestatuse, ta pöördub eesti ja vene inimeste poole eraldi (“armsad eesti inimesed / head vene inimesed”). Enamus luuletustes on valgus läbivalt ebamugav, kuid Prisma toidupoes omandab valgus korraga kodukollase tooni. Tundub, et autor on selles toidupoes veetnud märkimisväärselt palju aega, plaatidest põrand on tuttavlik ja ta teab täpselt, mis on riiulitel. “täpiliste sokkide” rida on ehmatavalt armas, elu ei tundugi korraks nii hall. fs peidab end argiste kaupade vahel, et ei peaks minema pimedusse (“ärge tõstke tänavale / lubage teha veel mõni tiir / tänaval on pime”) ja kuna tänavale jõudes helistab ebastabiilne tütarlaps. Maailm ei piirdu vaid Eestiga, välismaa neiud on kõigest telefonikõne kaugusel. Toimub mingis mõttes peegeldus, kuna tüdruk lubab kas tappa ennast või hävitada autori elu - kui see fs’il endal juba ei õnnestunud, siis kuidas peaks sellega hakkama saama šoti tütarlaps? Ilmneb eneseiroonia: “tahab minuga suhet / järelikult on tegemist hulluga”. Kuigi autor peitis end poes, siis samas ei võta ta tüdrukut tõsiselt ega hooli väga tema kõnest. Taas korduvad read “armsad eesti inimesed / head vene inimesed”  ja senisest keerutamisest Prisma toidupoe ümber saab korraga see, millest tahtis autor algusest peale rääkida. Eestlane ei hoia omasid ja naudib kõike võõrast seni, kuni rünnatakse, sest alles siis saavad meist patrioodid. Kodumaa-armastus ununeb kergelt ja meenub alles siis, kui on


juba hilja (“siis kui rynnatakse / saab igayhest patrioot”). (fs, 2008: 64-65) Veelgi enam avaldub kriitika Eesti elu suhtes luuletuses “kui kord Kalev koju jõuab”, kuigi pole kättemaksuiha või vaenu kodumaa suhtes, vaid lihtsalt tõdemused, et asjad pole kõige paremini. Autori arvates ei märka riik oma inimesi ja tegeleb pseudoprobleemidega, on taaskord lõhestatus - maa- ja linna-Eesti. Luuletuse meeleolu on nukker ja satiiriline, tegevusaeg on videvikutund, esimese poole tegevuskohaks küla, teisel poolel linn. Esimese poole meeleolu on lõikavalt argine, silme ette kangastub väike Maarjamaa kolkaküla, kus on paneelmajades elavadki Malled ja Kalevid. Sisemiselt painatud pole vaid autor ise, vaid ka teised mehed (“ei suuda ytelda / võtab õllepudelist lonksu”). Tööpuudus on muserdav ja maakohtades on töökohti eriti vähe (“tööd ei leidnud kusagilt / nagu keegi   sellest   kylast”).   Luuletuse   teises   pooles   on   eeskujuks   võetud   Juhan   Liivi   “Eile   nägin   ma Eestimaad”,  mille  sõnu on varasemalt  kasutanud ja muutnud ka Ott Arder Ruja hittlaulu  jaoks. Luuakse   terav   kontrast   -   maal   elavad   inimesed   tööta   ning   meeleolu   on   raske,   kuid   linnas   on majandusnäitajad kõrged ja pangahoonedki kerkivad kõrgustesse. Maal on raskusi toimetulekuga, kuid mis probleem on see selle kõrval, et poliitikul ja näitlejal on seksuaalse võimekusega raskusi? Reklaamifirma  bossi  käed värisevad,  laulja  naine  ei  ole truu.  Juttu  tuleb  luuletajast,  kes kaotab näitusel päikeseprillid - taas on ilmselt tegu eneseirooniaga, kuna fs kannab enamusel oma piltidest päikeseprille  ja need on osa ta imagost. Linnas on palju-palju  muresid, nentib autor jahedalt  ja lõpetab luuletuse lootuses, et ehk paraneb kord ka “teise Eesti” elu (“eile nägin ma Eestimaad / kord ka Kalev hakkab rääkima”). Kuigi fs on Eesti suhtes skeptiline, kirjutab ta Eesti nime suure tähega ning viimastes ridades on peaaegu lõppriim, mis ei pruugi küll olla taotluslik. (fs, 2008: 80-81)  fs’i “Alasti ja elus” algab luuletusega “2005”, mis on otsene järg tema eelmisele luulekogule “2004” ning ta seob sel viisil oma luulekogud sündmusega, mis jäi nende kahe vahele - enesetapukatsega. Kõik   luulekogu   luuletused   on   kirjutatud   vabavärsis   ja   suurt   algustähte   kasutatakse   vaid   nimede puhul,   kuid   mitte   lausete   alguses.   Puuduvad   ka   punktid,   muidki   kirjavahemärke   esineb   vähe. Luulekogu on jaotatud peatükkideks, mida eraldavad mustad lehed. Nagu ka teised fs’i luulekogud, on ka “Alasti ja elus” kirjutatud tervikuna ning sellel on algus ja lõpp. Narratiiv on tugevalt märgatav ja kogu saaks lugeda lausa proosateosena. Kogus on tugev stiiliühtsus ja korduvad elemendid, mis seovad raamatu tervikuks. Sisult on “Alasti ja elus” mitmekesine, teemad on kogutud peatükkidesse. Keha   ülemvõimule   kaotamisest   ja   enesetapu   läbikukkumisest   jõuame   teose   lõpus   luuletuseni “Luuletajad.   reality   show”,   pilk   pööratakse   seespoolt   üha   enam   välja,   kuid   depressioon   ei   kao kuhugi. Valisin analüüsiks just fs’i luulekogu, kuna olen tema loomingust üsnagi vaimustuses ja lugenud läbi


kõik   tema   saadaolevad   luulekogud.   “Alasti   ja   elus”   on   tõepoolest   šokeerivalt   alasti,   autor   viiks justkui oma hinge turule müügiks. Õnnetu armastus ja sellest sündinud lapsed, sisemised piinad ja enesetapukatse   on   kõigest   mõned   märksõnad,   millega   saaks   antud   luulekogu   iseloomustada. Teemade rohkus ja intertekstuaalsus annavad materjali kordades pikemaks analüüsiks, sest kuigi luulekogu on väike ja õhuke, on sellesse suudetud kontsentreerida inimelu pimedus, valu ja sekka ka mõni helgem hetk. Tegemist on meisterlikult kirjutatud luulekoguga, mille siirus lööb pahviks ning näitab ehedalt, miks rasketest teemadest hoolimata on fs armastatud luuletaja.  ALLIKAD: Afanasjev, Vahur. 2009. Halasta ja tõde. Sirp. https://sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/halasta-ja-tode/ Eesti Rahvusringhääling. 18.01.2009. Litter: LITTER. [Vikerraadio raadiosaade] https://arhiiv.err.ee/ vaata/litter-litter-16340 (Kuulatud 10.01.2022) fs. Alasti ja elus. 2008. Pärnu: Kivisildnik.  Velsker, Mart. 2010. fs, François Serpent, Indrek Mesikepp ja teised. Vikerkaar, 1-2. 91-114. https:// www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:120542/142216/page/93