Sõnarõhk: soome-ugri keeltes sõna esisilbil indo-euroopa keeltes liikuv Eesti keeles on muutunud fonotaktika ( foneem/f/) Sõnavara Püsivam kui häälikusüsteem Grammatiline sugu: soome-urgi keeletes ei tunta indo-euproopa keeltes iseloomulikumaid tunnuseid Eesti keeles 85% moodustavad laensõnad. Vorm im oodustus … on püsivamaid struktuuritasandeid. Soome-ugri keeltes käänete arv suur Indo-euroopa keeltes flektiivne vormimoodustus Lausem oodustus soome-ugri keeltes - tagasõnad indo-euroopa keeltes – eessõnad Eesti keele sõnajärg on sarnane saksa sõnajärjega. M urded Eestikeeles 8 peam urret: Lõuna-Eesti Võru Tartu Mulgi Põhja-Eesti Saarte Lääne Ranniku Ida Murded jagunevad Kesk murrakuteks
Eesti keel on SVO keel, sest sõnade järjekord lauses on alus(subject), öeldis(verb), sihitis(object). Universaal-tunnusjoon. Üle 2000-de avastatud keeleuniversaali moodustavad inimkeelte tuuma. Neid on otsitud kaua, kuid suur osa omadustest on veel avastamata. Häälikud jagunevad vokaalideks(täishäälikuteks) ja konsonantideks(kaashäälikutest). Keele prosoodilised vahendid võimaldavad häälikujärjendeid erineval viisil hääldada. Vahendid on intonatsioon, rõhk, toonid, väited. Flektiivne keel- sõnavorme saadakse tüve kuju muutmisel (eesti, vene, inglise) vesi-vee-vett Isoleeriv keel- sõnad on sama kujuga, tunnuseid ei liitu, sõnadevahelisi suhteid väljendatakse sõnajärje ja abisõnadega (inglise, hiina) Agultinatiivne keel- sõnavorm moodustab sõnatüvele tunnuste ja lõppude lisamise teel (eesti, türgi) tuba-de-le Polüsünteetiline keel- pikad sõnavormid, mis väljendavad sageli tervet lauset (tsuktsi) Laadivahelduslikkus-muutuvad häälikud sõna tüves(mille?mida
vaheldades pikema ja lühema vältega sõnu. (Hint 2002: 33) Kindlasti on üheks iseärasuseks ka 14 käänet, eriti nende keelte taustal, kus käändeid on vähe. Sellest tuleb ka eesti keele morfoloogia eripära- suur grammatiliste tunnuste ja lõppude hulk, mis Euroopa keskmised standardid kaugelt ületab käänamissüsteemis. (Hint 2002: 35) Eesti keele üheks suurimaks iseärasuseks on peetud astmevaheldust. Just astmevahelduse tõttu on eesti keele morfoloogia suurel määral flektiivne: umbes pooled eesti keele sõnadest ja sõnavormidest saadakse kas ainult tüve varieerimise teel või siis nii tüvemuutust kui ka tunnuste ja lõppude lisamist kasutades. Need moodused on aga eesti keele morfoloogia tüüpi lähendanud Lääne-Euroopa keelte morfoloogilisele tüübilise, samal ajal on see kõik kaugemate sugukeelte seisukohalt väga uuenduslik. (Hint 2002: 35-36) Lisaks on eesti keelel pakkuda veel midagi väga huvitavat. Eesti keele sõnavara üks omapärane
Eesti keele morfoloogia eripäraks peab Hint suurt grammatiliste tunnuste ja lõppude hulka, mis Euroopa keskmised standardid kaugelt ületab käänamissüsteemis, kuigi 14 käänet pole ka mingi kurioosum. Kuid kahtlemata peab Hint seda eesti keele iseärasuseks nende keelte taustal, kus käändeid on vähe. Eesti keele üheks suurimaks iseärasuseks on peetud astmevaheldust. Just astmevahelduse tõttu on eesti keele morfoloogia suurel määral flektiivne: umbes pooled eesti keele sõnadest ja sõnavormidest saadakse kas ainult tüve varieerimise teel või siis nii tüvemuutust kui ka tunnuste ja lõppude lisamist kasutades. Need moodused on aga eesti keele morfoloogia tüüpi lähendanud Lääne-Euroopa keelte morfoloogilisele tüübilise, samal ajal on see kõik kaugemate sugukeelte seisukohalt väga uuenduslik. Eesti kirjakeele üheks suurimaks vooruseks peab Hint väga paindlikku sõnamoodustus- ja tuletussüsteemi
velbas - kaval, vibe - nõtke, väisama, eede, paitsi, türp, rait, pelutama, mültuma, müübima, soveldama - sobivaks tegema, võstma, põkk, põrpiv, arp. Eesti keeles on viis kõneviisi: kindel, tingiv, käskiv, kaudne, möönev (hüpaku). Maailma keelte hulgas on eesti keel raskuse poolest viiendal kohal. Grammatilised keeletüübid: 1. Analüütiline - laua peale, kõrva peale 2. Aglutinatiivne - lauale, kõrval 3. Flektiivne (muutub tüvi) - mao, toa 6
Kontrolltöö Genuiinne sõnavara ja märgisüsteem Märgisüsteem Keel on nii suhtlemisvahend kui märgisüsteem. Erinevad märgid: 1. Visuaalsed (nt värvid, punane keeld, elu tuli; roheline lubav; valge alul surm, hing) 2. Auditiivsed (piiksud, sireenid, koolikell) 3. Kompamismärgid (vibratsioon) 4. Haistmismeelega seonduvad (butaangaasile lisatud lõhn) Keelemärgid: subjekt, mida tähistame ja tähistaja. · Motiveeritus ühele objektile on üks kindel sõna (kordumatud nimed nagu Napoleon Punaparte). · Motiveerimatus mitteüksühesus erinevates keeltes on erinevatele objektidele erinevad sümbolid (puu tree arbre jne). NB! Ainuke sõna, kus üks märk tähistab kolme häälikut on läti k puu (koks ehk kuõaks). Mõisteid: Onomatopoeetika sõna tähistab seda, mida me kuuleme tsirk, auhauh, mjäu (vietnami k). Eufemism sõnade otsene vältimine, ümberütlus püss e liiper, kuul e tina. Sünonüüm põldpüünurmkana, purgimatühjendama, adersahk, sepavasar k...
kaassõnafraasiga ja enamasti on neil olemas üks põhitähendus, nt latiivsus = siht (sisseütlev, alaleütlev), lokatiivsus = koht (seesütlev, alalütlev), separatiivsus = lähe (seestütlev, alaltütlev 12. i-mitmus ja tüvemitmus. 1) aglutinatiivne – selle mitmusetüübi puhul on täiesti selge, kus on tunnus, kus lõpp (nt aasta/i/d, tütre/i/d); tüvevokaal i > e (veske/i/d); pikk vokaal lüheneb (pu/i/d) – EKG-s nimetatakse vaid seda i- mitmuseks; 2) flektiivne e fusiivne – diftong saab 2-silbilises sõnas olla vaid siis, kui 1. silp on pikk (nt vorm *pesaid ei sobi, tegelik vorm on pesi, kus mitmuse tunnus ja tüvevokaal on ühte sulanud. See on nn tüvemitmus. Diftong esineb aga näiteks aasta-tüübis: aasta/i/d. II-vältelise silbi järel diftong ei esine, mistõttu on tekkinud kumulatiivne sid-lõpp (hapu/sid, tubli/sid), analoogia ne-/s- sõnade muutmisega. Selles tüübis väljendub mitmus koos osastava käände lõpuga.
e) Mõned konsonantühendid on lihtsustunud: /ns/ > /s/ (mensa > mesa); /nf/ > /f/; assimilatsioonid: /rs/ > /ss/ (persica > pessica). f) Mõnede lõpukonsonantide kadumine: /m/ ja /s/ (viimane ainult Kesk-Itaalias ja Daakias). 28. VL morfoloogilised eripärad võrreldes klassikalise ladina keelega Morfoloogia Kaks tendentsi: erandlikud vormid muutuvad - analoogia (ühtlustumistendents): igas tüüpkonnas väheneb erinevate vormide arv, väheneb tüüpkondade arv. - flektiivne e. sünteetiline keel → isoleeriv e. analüütiline keel (analüütilised v. perifrastilised vormid) Morfoloogia, anlüütilised konstruktsioonid a) 4. ja 5. käändkonna kadumine: 4. kk. sõnad → 2. kk. (fructus, us > fructus, i); 5. kk. sõnad → 1. kk. järgi (materies > materia). Ebareeglipärasuste kadumine 3. kk.-s b) Kesksoo kadumine: -um lõpulised → meessugu –us (templum > templus); mitmus (-a) → naissugu (labra mitm. sõnast labrum “huul”, vrd. pr
Lauljannasid Koolieelikutele Valetasin Lumeta Ootab Koristasin Joomata Vihikutelt Harjutasime Raudteedel Sõbralikule Kuldkaladena Lumememmed Oodatakse Ebasümpaatseks Sõin Mängimaks Vihikuteks Astmevaheldus ja muu siuke 1) Millised grammatilised väljendusviisid keeles eksisteerivad? 2) Mida tähendab analüütiline väljendusviis? 3) Kas eesti keeles esineb seda? Kui esineb siis kuidas? 4) Mida tähendab flektiivne väljendusviis + näide? 5) Too näiteid aglutinatiivsetest? 1) sünteetiline, analüütiline, 2) koosneb kahest või enamast sõnast. 3) Esineb! Oli teinud 4) Tüvevaheldus, muudetakse sõna tüve. 5) Türgi, jaapani, eesti, Sünteetiline Analüütiline Tüvevaheldus(jõgi, jõe) Täisminevik Aglutinatsioon (pesa+de+le) Enneminevik flektreeriv Aglutineeriv Isoleerv
pena). Diftong /au/ (>/o/) kaob hiljem. e) Mõned konsonantühendid on lihtsustunud: /ns/ > /s/ (mensa > mesa); /nf/ > /f/; assimilatsioonid: /rs/ > /ss/ (persica > pessica). f) Mõnede lõpukonsonantide kadumine: /m/ ja /s/ (viimane ainult Kesk-Itaalias ja Daakias). Morfoloogia Kaks tendentsi: erandlikud vormid muutuvad - analoogia (ühtlustumistendents): igas tüüpkonnas väheneb erinevate vormide arv, väheneb tüüpkondade arv. - flektiivne e. sünteetiline keel isoleeriv e. analüütiline keel (analüütilised v. perifrastilised vormid) Morfoloogia, anlüütilised konstruktsioonid a) 4. ja 5. käändkonna kadumine: 4. kk. sõnad 2. kk. (fructus, us > fructus, i); 5. kk. sõnad 1. kk. järgi (materies > materia). Ebareeglipärasuste kadumine 3. kk.-s b) Kesksoo kadumine: -um lõpulised meessugu us (templum > templus); mitmus (-a) naissugu (labra mitm. sõnast labrum "huul", vrd. pr. une lèvre)
milleni?). -ni (maja/ni) 12) olev e essiiv (kellena? millena?). -na (õpilase/na) 13) ilmaütlev e abessiiv (kelleta? milleta?). -ta (raha/ta) 14) kaasaütlev e komitatiiv (kellega? millega?). -ga (noa/ga) 19. i-mitmus ja tüvemitmus - 1) aglutinatiivne selle mitmusetüübi puhul on täiesti selge, kus on tunnus, kus lõpp (nt aasta/i/d, tütre/i/d); tüvevokaal i > e (veske/i/d); pikk vokaal lüheneb (pu/i/d) EKG-s nimetatakse vaid seda i-mitmuseks; 2) flektiivne e fusiivne diftong saab 2-silbilises sõnas olla vaid siis, kui 1. silp on pikk (nt vorm *pesaid ei sobi, tegelik vorm on pesi, kus mitmuse tunnus ja tüvevokaal on ühte sulanud. See on nn tüvemitmus. Diftong esineb aga näiteks aasta-tüübis: aasta/i/d. 20. Võrdluskategooria - Kategooria väljendab eri objektide, tegevuste vm ühesuguste omaduste kvantitatiivset suhet, olles üks gradatsiooninähtuse morfoloogilisi avaldumisvorme. Seostub adjektiivide ja üksikute adverbidega
annaabi.ee 
