Fausti teekond hingerahuni (3)

Arutlev kirjand
Fausti teekond hingerahuni
Hingerahu- mida see õieti tähendab. Targad raamatud ja filosoofid seletaksid seda sõna kindlasti mitme lehekülje pikkuselt . Ise ma selle sõna täpset tähendust peast ei tea ja sobiv definitsioon ei torganud raamatutestki silma. Oma sõnadega ütleksin, et hingerahu tähendab inimese vaimset heaolu, kuid „ Faustis “ mõeldakse selle all kindlasti elu mõtte leidmist .
Iga inimene tahab jõuda hingerahuni. Seda soovis ka Faust . Tema elu oli olnud külm, üksildane ja tume. Ta oli valmis mürki võtma. Faust tahtis teada, mis on tema elu mõte- miks ta oli siia ilma sündinud? Fausti teekond elu mõtte leidmiseni oli raske ja ta pidi palju kannatama. Tänu temale kannatasid ka teised inimesed.
Teose alguses puudus Faustil hingerahu: „Küll on mu kõrval õpipoisid, kõik papid ja leegion kirjapoisid; vaim mind tõkke ees ei tõrgu, mind ei kohuta isegi kurat ja põrgu. Kuid iial ka rõõm ei täida rinda.“ Faust on oma elust tüdinenud. Ta teab, et endalt elu võttes, läheks ta otsejoones põrgusse, kuid see ei kohuta teda. Ta on meeleheitel ja ei looda enam kunagi tunda rõõmu. ”Ma oma teadmisi ei hinda, ei arva , et võiksin inimsoole teed näidata paremuse poole.” Faust ei leia, et tema tegevusest oleks kellelegi mingit õiget kasu olnud, kuigi ta on väga tuntud teadlane ja tal on palju õpilasi. Nende kahe näite põhjal saame järeldada seda, et kuigi Faustil võis väliselt kõik olemas olla, oli tal ikkagi midagi puudu- hingerahu.
Tänu Faustile kannatasid paljud süütud inimesed. Võtame näiteks Margarita. Alguses ei taha ta Fausti jutulegi võtta, kuid lõpuks suudab noormees siiski oma mõistuse ja Mefistofelese abiga neiu südame võita. Nende elu tõotab tulla roosiline ja helge . Kahjuks läheb aga Fausti ja Margarita armastus kalliks maksma- kolm süütut hinge surevad. Esiteks ema, kellele Margarita kogemata liiga palju unerohtu annab, seejärel Margarita vend, kelle Faust duelli käigus tapab ja lõpuks nende kahe armastaja ühine laps, kelle Margarita meeltesegaduses uputab. Selle teo pärast satub neiu vanglasse, kus ta varsti hulluks läheb ja hiljem ka sureb . Teiseks näiteks võiks võtta Helena, kelle ilu koheselt Fausti lummab: „Oh õnnis tund! Keel vaikib, põu lööb kuum. Kui näeksin und- on unund aeg ja ruum.“ Faust ja Helena abielluvad ning neil sünnib poeg. Peategelane näib olevat õnne tipul . Mefistofelest ärritab aga see, et Faust ei lausu „Oh kaunis hetk, oh viibi veel“, ning ta otsustab Fausti veidi „raputada“. Mefistofeles sisendab Fausti pojale, et too on võimeline lendama ja poiss proovibki seda- Helena saab šoki ning kaob. Faust on taas üksi. Järeldus: kui inimene otsib oma elu mõtet, siis paratamatult juhtub ka halba, aga lõpuks jõutakse ikka heani välja.
Faust leiab oma elu mõtte juba igivanana ning mõistab, et inimese ülim eesmärk on töötada kogu inimkonna hüvanguks: “See on minu ihaldatud ideaal, kui vaba rahvas asub vabal maal. Vaid see on väärt nii vabadust kui elu, kes pidevalt neid kätte võitma peab. Lõpetuseks võib ütelda seda Fausti teekond hingerahuni oli pikk ja väga vaevaline, samuti ohvrite- ja ohverdusterohke, samas oli tema see, kes julges selle raske eneseotsingute teekonna ette võtta.