Johann Wolfgang Goethe ,,Faust" I osa 1) Milline on teose põhiteema? Teose põhiteema on inimese olemuse analüüsimine, mis viib edasi universaalne tahte ja ellujäämistahteni. See on Fausti elu mõtte otsingud. Armastus ja pettumine, Jumal ja paganlus. 2) Mida tähendab mõiste ,,Faustilik hing"? (mõtle ka ülekantud tähendusele) Mõiste ,,Faustilik hing" tähendab jumala eitamist. See tähendab rahutust, mis sunnib vaatama kaugemale kui silmapiir ulatub ja ootama rohkem kui üks surelik eales väärida saab. See on soov, olla seal, kus meid parasjagu ei ole.
maailmas. Ta oli väga tark mees, kes on õppinud paljusid teadusi: mõtte-, arsti- ja õigusteadust. Ta oli ka Vana ja Uut seadust uurinud ning ta soovis parandada inimeste olukorda maailmas, ent mida rohkem ta õppis, seda kindlamalt kasvas teadmine, et ta ei suuda midagi olulist korda saata. Tal oli nii magistri- kui ka doktorikraad, kuid sellest hoolimata ei suutnud ta leida rahu või tunda elust rõõmu. Faust on suhteliselt tugeva iseloomuga noormees, kes ei lange eriti kergesti lõksu. Margareta, tänu kellele pääses ka Faust taevariiki, on ainuke tegelane, kes taipas, et Mefistofeles pole see, kes ta näida püüdis. Kuna ta oli sügavalt usklik, siis ta sai aru, et Mefistofelese puhul on tegemist kelmiga. Mefistofeles, kuri deemon, kes esineb juba keskaegses Faustist rääkivas rahvaraamatus, on tegelane, kes ei pea just eriti inimestest lugu ja keda loomadest eraldab vaid mõistus. Samuti
Samal ajal kui väga suur inimesi elab oma elu ära, ise mõtlemata oma elu põhjuste ja eesmärgi üle, oli see Fausti põhiline probleem. Ta ei leidnud, et tema tegevusest oleks kellelegi mingit õiget kasu olnud, kuigi ta oli väga tuntud teadlane ja tal oli palju õpilasi: "Ma oma teadmisi ei hinda, ei arva, et võiksin inimsoole teed näidata paremuse poole."(lk 23) Pärast sellele järeldusele jõudmist otsustas ta oma ülejäänud elu pühendada selle mõtte otsingule. Faust on inimesena üldse tavapäraselt erinev teda huvitavad sündmuste põhjused ja üldpilt, mitte niivõrd detailid. Ta leiab, et maailm on täis inimlikku kurjust ja pahesid ning inimesed ei suuda näha oma väikestest probleemidest kaugemale ning jõuab tõdemuseni, et olulisem kui mõte, sõna või jõud, on tegu. Samal põhjusel pettub ta oma õpilases Wagneris, kes erinevalt temast endast ei juurdle probleemide üle sügavuti, vaid rahuldub saavutatuga
,,Faust" on Johann Wolfgang von Goethe värsstragöödia. "Fausti" algvariandi kirjutas Goethe tõenäoliselt aastatel 17731775. Faust on klassikalise saksa muistendi tegelane, kes sõlmib lepingu Kuradiga (Kurat ehk Mefistofeles teenib eluajal Fausti, peale Faust surma aga vastupidi). Faust on romantismiajastu rahutu kangelane, teadlane, kes otsib meeleheitlikult kõiksuse sisimat olemust, kuid on masenduses oma mõistuse inimliku piiratuse tajumisest. Ta on õppinud mitmeid teadusi ja saanud doktoriks, kuid leiab, et ei tea endiselt midagi, mis suudaks näidata inimsoole teed parema suunas. Faust on inimesena üldse tavapäraselt erinev teda huvitavad sündmuste põhjused ja üldpilt, mitte niivõrd detailid. Ta leiab, et maailm on
Alati ei tasu minna lihtsama vastupanu teed, tegudel on tagajärjed, mille peale tuleb varakult mõtlema hakata. Kui seda ei tehta, siis võib inimene eksiteele sattuda ja asuda ennast petma. Samas võivad just need tegurid viia peas kumisevate mõtisklemapanevate küsimuste vastusteni. Goethe raamatus "Faust" oli peategelaseks intelligentne õpetlane, kellele kuulus lausa doktorikraad. Ta soovis muuta inimeste olukorda Maal paremaks, püüdes edasi anda oma tarkuseteri. Kahjuks aga Faust ei leidnud, et tema tegevusest oleks kellelegi mingit õiget kasu olnud, kuigi ta oli väga tuntud teadlane ja tal oli palju õpilasi: "Ma oma teadmisi ei hinda, ei arva, et võiksin inimsoole teed näidata paremuse poole." Pärast sellele järeldusele jõudmist otsustas ta oma ülejäänud elu pühendada elu mõtte otsingule. Jaan Tätte on öelnud, et tavaliselt inimesed elavad mõttega: "Elame kõigepealt selle elu kuidagi ära ja siis vaatame, mis edasi saab". Kahjuks peab konstateerima, et
on seadus koormaks inimsool. (Juurast) MEFISTOFELES: See eit on loodud kupeldaja, Just säärane kui meile vaja. Johann Wolfgang von Goethe- (28. august 1749 Frankfurt Maini ääres 22. märts 1832 Weimar) "Faust" selle teose kallal töötas Goethe üle kuuekümne aasta, teose algvariant "Alg-Faust" valmis "tormi ja tungi" aastatel, täielik esimene osa ilmus 1808 ja teine osa 1832. Goethe kujutas uusaja Fausti kui teadmis-ja tunnetusjanulise inimesena selle esimeses osas. Faust on täis veidrat rahutust, kes on olnud huvitunud mitmetest teadustest, õppinud palju ja saanud nii magistri kui doktori kraadi, kuid leiab, et ei tea endiselt midagi, mis suudaks inimsoole teed parema suunas näidata. Samal ajal teavas Issand ning Mefistofeles veavad kihla, et Mefistofeles ei suuda Fausti õigelt teelt kõrval kallutada. Varsti ilmub Mefistofeles puudli kujul Fausti ette ning peagi kaks viimast sõlmivad lepingu, et kui Faust kaotab oma rahutuse
nad luuletajat looma näidendit, mis tooks teatrisse võimalikult palju rahvast. Ilmselt ongi kõik edasine raamatus sellesama luuletaja looming. Järgneb proloog taevas, kus Issandat külastab Mefistofeles - Saatan. Mefistofeles kurdab, et inimeste põli maa peal on nii vilets, et isegi kurat neid enam kiusata ei taha ja nõnda sõlmivad Issand ja Mefistofeles kihlveo, kumma radadele jääb kõndima doktor Faust, kas Mefistofeles suudab Fausti õigelt teelt kõrvale juhtida või mitte. Issand annab Mefistofelesele kõiges vabad käed. Faust on väga haritud, kuid otsib rahutult elu tuuma, suurimat tõde. Ta vaevleb depressioonis, ei suuda tunda lõbu ja rõõmu mitte millestki, mis talle maa peal pakutakse - kõik on tema jaoks igav, madal, sisutu. Kui Faust ja tema abiline Wagner ülestõusmispühade puhul linna vahel jalutavad, ilmub Fausti juurde puudel, kelle mees haletsusest endaga koju viib
Omamoodi huvitav on ka fakt, et Jumal ja Saatan on omavahel väga sõbralikes suhetes ja otsustavad koos inimeste saatuse üle. Saatan leiab, et inimene on õnnetu, armetu ja loodudki kannatama, sest tal on mõistus. Jumal, vastupidi aga, ülistab mõistust ja tõepüüdlusi. Tõe väljaselgitamiseks lähebki Mefistoteles maa peale, et üritada Fausti headuse ja tarkuse teelt kõrvale kallutada. Ka siis jääb Jumal endale kindlaks ja lausub: " Las kurja nõuga saata igat sammu siis kiusaja ka kurjast kasvab hea." Niisiis satub Faust üleinimlike jõudude keerisesse, üritades samas leida oma isiklikku ülimat tõde elu mõtet. Faust on inimesena üldse tavapäraselt erinev teda huvitavad sündmuste põhjused ja üldpilt, mitte niivõrd detailid. Ta leiab, et maailm on täis inimlikku kurjust ja pahesid ning inimesed ei suuda näha oma väikestest probleemidest kaugemale ning jõuab tõdemuseni, et olulisem
Kõik kommentaarid