Faust I osa (9)

„ Faust “ I osa Johann Wolfgang Goethe
1972
Faust on tüüpiline romantismi aegne tegelane, kes on rahutu ja põgeneb tegelikkuse eest antiikaega. Kuid alati jäi ta oma põhimõtetele kindlaks ja ei kaldunud teelt kõrvale. Tema kaudu on väljendanud autor ka humanismi ideid – soovis parandada inimeste olukorda selles maailmas. Ta oli väga tark mees, kes on õppinud paljusid teadusi: mõtte-, arsti- ja õigusteadust. Ta oli ka Vana ja Uut seadust uurinud ning ta soovis parandada inimeste olukorda maailmas, ent mida rohkem ta õppis, seda kindlamalt kasvas teadmine, et ta ei suuda midagi olulist korda saata. Tal oli nii magistri - kui ka doktorikraad , kuid sellest hoolimata ei suutnud ta leida rahu või tunda elust rõõmu. Faust on suhteliselt tugeva iseloomuga noormees , kes ei lange eriti kergesti lõksu.
Margareta , tänu kellele pääses ka Faust taevariiki, on ainuke tegelane, kes taipas , et Mefistofeles pole see, kes ta näida püüdis. Kuna ta oli sügavalt usklik, siis ta sai aru, et Mefistofelese puhul on tegemist kelmiga.
Mefistofeles, kuri deemon , kes esineb juba keskaegses Faustist rääkivas rahvaraamatus, on tegelane, kes ei pea just eriti inimestest lugu ja keda loomadest eraldab vaid mõistus. Samuti ei ilmuta ta erilist austust ka Jumala vastu, keda ta peab taadiks, kellega võib aeg-ajalt juttu rääkida ning kes nii inimlikult suhtub kuradisse. Kuid lõppkokkuvõttes ei suuda Mefistofeles ikkagi kõiki inimesi oma tahte alla suruda ja isegi Faust, kes sõlmis temaga verega lepingu, pääseb taevasse . Ta oli intelligente ja tasakaalukas, isegi mingil määral sümpaatne tegelane.
Raamat algas direktori, luuletaja ja komödiandi arutlusega teemal, milline peaks olema ideaalne näidend.
Taevas vedasid Mefistofeles ja Jumal kihla. Mefistofeles ütles, et ta suudab kukutada Fausti hinge, aga Jumal oli kindel, et Faust pöördub tagasi headuse poole.
Faust oli suures ängistuses ja ta plaanis enesetappu. Enesetapukatse ebaõnnestus kuna oli hingedepüha. Jalutades Wagneriga linnaväravate juures märkasid nad musta puudlit. Faust võttis koera endale, sest ta arvas , et koeral pole enam peremeest . Töötoas hakkas puudel Fausti segama ja see ärritas teda natuke. Mefistofeles võttis oma õige kuju. Faust ja Mefistofeles sõlmisid kihlveo . Mefistofeles lubas hakata Fausti teenima ja kui Faust oleks rõõmu tundes öelnud sõnad „oh ilus hetk, oh viibi veel”, siis oleks Faust pidanud Mefistofelest teenima hakkama. Kui Faust oleks öelnud need sõnad, siis oleks Mefistofeles võitnud kihlveo Jumalaga . Kihlveo sõlmimiseks andis Faust kolm tilka verd.
Mefistofeles viis Fausti Aurebachi kõrtsi joodeldavate tudengite juurde. Nähes, et Faustile see lõbu ei paku, viis Mefistofeles ta nõiakööki. Nõiaköögis jõi Faust võlujooki, mis tegi ta kolmkümmend aastat nooremaks.
Faust kohtus Margaretaga ja tahtis teda koju saata, kuid too keeldus. Faustile meeldis Margareta väga ja ta tahtis teda ilmtingimata enda elukaaslaseks saada. Mefistofeles viis Margareta kappi ehtelaeka. Kui neiu seda nägi, rääkis ta sellest oma emale. Ema andis ehtelaeka kirikule. Faust ei lasknud ennast esimesest ebaõnnestumisest heidutada ja Mefistofeles paneb Margaretale kappi uue ehtelaeka. Seekord Margareta sellest oma emale ei rääkinud, vaid ta arutas laekast oma naabrinaisega, kes soovitas ehetega salaja tema juures käia. Mefistofeles korraldas Fausti ja Margareta kohtumise naabrinaise juures, kus Faust lõplikult Margareta südame võitis. Faust ja Margareta tahtsid ööd koos veeta. Et see saaks juhtuda, andis Margareta oma emale unerohtu. Selle ööga juhtus Margareta elus kaks õnnetut sündmust - Margareta jäi rasedaks ning ta ema suri. Kui Margareta vend sõjaväest tagasi tuli ja sai teada, et Faust tema õde häbistas, asusid nad võitlusesse. Faust tappis ta tänu
Mefistofelese maagiale. Matustel Margareta minestas. Fausti ja Margareta kiindumus oli endiselt suur, kuid teiste arvates olid nad patused, kuna nad said lapse ennem abiellumist.
Peale tapatööd põgenevad Faust ja Mefistofeles linnast. Nad lähevad Volbri öö vaimude peole. Seal tantsiti ja peeti laata. Peol esitati ka näidendit.
Margareta sattus vangi, sest ta oli tapnud oma ema. Faust läks vanglasse oma kallimat päästma kuid too keeldus vanglast lahkumast, sest ta närvid olid täiesti läbi, kuna ta oli surma
mõistetud. Esimene osa lõppes sellega, et Hääl taevast ütles, et Margareta on päästetud ning ta patud on lunastatud.
Mõiste „Faustilik hing“ tähendab jumala eitamist. See tähendab rahutust, mis sunnib vaatama kaugemale kui silmapiir ulatub ja ootama rohkem kui üks surelik eales väärida saab. See on soov, olla seal, kus meid parasjagu ei ole.
„On inimlik püüelda ettepoole ning kahjuks sel teel vigu teha.“
Kuna Faust otsib elu mõtet, siis see ongi soov püüelda ettepoole, millessegi, mida ei eksisteeri veel. Ta soovib omandada uusi teadmisi ja tunda saada armastust. Järsku pakkus talle seda kõike Kurat. Aga loomulikult mitte tasuta, hinnaks oli Kuradi teenimine surmajärgses elus. Faust, valmis kõigeks ja kõigega, oli pakkumisega nõus, kuigi see tõi endaga pahandusi kaasa.
„Fausti“ I osa on romantilise alatooniga, sest sel on romantismi tunnused:
1. teose tegevus pidevalt vaieerub nii ajas kui ka kohas. Esialgu on see goethe-aegsel Saksamaal, Leipzigis, hiljem Antiik-Kreekas ja siis juba keisri õukonnas.
2. Romantismi ajast tüüpilisemad näited on see, et huvituti paljudest teadustest – keemiast, bioloogiast , arstindusest, samuti mustast maagiast, astronoomiast jpt. Just tagasipöördumine musta maagia juurde, mis pärineb juba keskajast, on tüüpiline romantismi liikumisele. Looduse ülistamist seotakse samuti tihedalt romantismiga.
Faust’i puhul on tegemist üsna tuntud teemaga – võitlusega hea ja kurja vahel, Jumala ja Saatana vahel, milles tavaliselt väljub võitjna headus ja armastus. Goethe on oma teoses kasutanud võimalikult palju elemente aniikseist Kreeka müütidest ning samuti keskaegseid tavasid omavahel ühendanud selle ajastuga.
Teose põhiteema on inimese olemuse analüüsimine, mis viib edasi universaalne tahte ja ellujäämistahteni. See on Fausti elu mõtte otsingud. Armastus ja pettumine, Jumal ja paganlus .
Mulle isiklikult teos meeldis, kuna selle ülesehitus erines väga varemloetust. Ka Kuradi ja Issanda vastandamist ning Mefistofelese asjatuid püüdlusi oli huvitav jälgida. Võibolla just sellepärast peetaksegi "Fausti" Goethe esikteoseks, üheks parimaks teoseks romantismiajastul.