Faust "Armastuse valu" (3)

Armastuse valu
Tavaliselt inimesed ei mõtle ise oma elu põhjuste ja mõtte üle, kuid see oli Fausti jaoks peamine probleem. Ta oli väga tark mees, tuntud teadlane, kellel oli palju õpilasi. Ta leidis, et see ei ole üldse tähtis ning otsustas asuda oma elumõtte otsingule . Tema „abiliseks“ oli kurat Mefistoteles , kes sõlmis jumalaga kihlveo , et suudab viia Fausti hinge halvale teele. Kurat andis Faustile võlujooki, mis muutis ta nooruslikumaks ning selle tõttu võrgutas Faust ära noore neiu, kes sai tunda nii armastuse võlu kui ka valu.
Margareta oli väga nooruke neiu, kui Faust teda tänaval kohtas . Mehele meeldis tüdruku vooruslikkus, puna huultel ning sära silmis . Isegi Margareta nipsakus ei häirinud teda vaid hoopis vastupidi. Faust käskis Mefistotelesel see tüdruk temani toimetada. Peale võlujoogi joomist oli Faust hoopis teine inimene, ta tahtis igat tüdrukut, keda nägi. Naiivse Margareta pea oligi sassi aetud ning tüdruk unistas salapärasest Faustist nii päeval kui ka öösel. Kuradi õpetuste järgi püüdis mees neiu armastust ehetega. Ta pani hinnalise ehtelaeka Margareta kappi , millest tüdruk oli suures vaimustuses. Tal polnud kunagi midagi sellist olnud, tema elu oli üsna raske ja vaene ning lõpuks tundis ta ennast ilusana ning tähtsana. Hoolimata oma ema soovitusest ehteid mitte vastu võtta, kuna need olevat kindlasti patused, kandis Margareta neid salaja ikka edasi. See on tüüpiline armunud naise käitumine, ei kuulata oma lähedasi ning arvatakse oma armastatust ikka ainult head. Tunne on kui taevas, kõik tundub ilus. Kuid Fausti armastuse siiruse rikkus ära salakaval kurat. Ta mõtles välja alatu vale, et Fausti ja Margaretat kokku viia. Samal ajal kui Margareta naabrinaisel Martal külas oli, läks Mefistoteles sinna halbu uudiseid viima. Ta valetas, et Marta mees on õnnetult surnud ning asja ametlikuks tegemiseks on vaja veel ühte tunnistajat, kelleks oleks Faust. Nii kohtusidki armunud uuesti, kuid selle läbi kannatas süütu naabrinaine, kelle mees oli ju tegelikult elus. Margareta unistas nüüd ainult Faustist, ta oli kurb, et ei saanud mehega koos olla. Neiut kurvastas veelgi külanaiste keelepeks teiste armunud tüdrukute üle, nende arvates oli see vale. Margareta teadis, et tema armastust ei kiidetaks kunagi heaks.
Kuradi alatute nippide tõttu, millega ta mõjutas Fausti halvale teele, hukkus ka inimesi. Faust pidi tapma Margareta venna, kui viimane sai teada mehe plaanidest. Sellest sai alguse Margareta hullus, meeltesegaduses andis naine oma emale liiga palju unerohtu, mille tõttu suri ka tema. Tüdruk sattus vangi, kuid enne seda sai talle osaks suurim rõõm, mis ühele naisele võib osaks saada. Ta tõi ilmale tema ja Fausti ühise lapse, kellest ta kahjuks ei suutnud rõõmu tunda. Ta oli liialt segaduses ja tal puudus lootus õnnele ning uputas lapse. Hiljem vanglas nuttis ta oma last taga, arvates et valvurid võtsid ta ära. Margareta ei tundnud isegi Fausti enam ära, kes teda päästma tuli. Mehel oli valus oma armastatut niiviisi näha, naine polnud nõus temaga sealt ära tulema . Margareta tahtis jälle tunda ennast õnnelikuna ning teadis, et ainus võimalus selleks on saada taevasse Jumala juurde. Seda ta paluski ning Faust oli kuradi käsul sunnitud ta sinna vangikongi jätmagi, mis sellest, et mehe süda murdus.
Ka oma kallima petmiseks oli Faust võimeline. Volbriööl tantsis ta teiste naistega ning läks kaugemalegi. Ta oli kuradi meelevallas ning ei saanud sinna midagi teha. Seejuures ei olnud ta aga õnnelik, vaid mõtles ikkagi oma armsale Margaretale.
See raamat näitab selgelt, et inimesi on võimalik väga lihtsalt mõjutada. Ma usun, et Fausti armastus naise vastu oli siiras, kuid asjaolud sundisid teda korda saatma halba. Armastus tundub nii ilus ja roosiline, kuid sellega kaasnevad ka kannatused ja valu. Siin maailmas pole miski täiuslik.
Selin Valk