anekdootlikud värssjutustused lõbusatest eluseikadest (faabula-jutt). Nendes tõsteti esile teravmeelsust, leidlikkust, taibukust ja ettevõtlikkust seega linnakodanlusel omaseid jooni. Samas piitsutati alpust, saamatust, aga ka ülemäära himusid ja kirgi (rahaahnus, liiderdamine jne). Mõjutusi tuli ohtrasti nii idamaistest juttudest kui ka antiiksetest valmidest, oma kohal oli rahvanaljanditel ja lorijuttudel. Fablioode keel on mahlakas, rikka rahvalikest kõnekäändudest ja vanasõnadest. Umbes 150 Prantsusmaal säilinud fablioo autoreist on nimekaim RUTEBEUF (1248—1285), mitmekülgne ja viljakas kirjamees Pariisist. Lisaks fablioodele viljeles ta Iühiluulet, mis üllatab oma varjamatu avameelsusega: laulik pihib jämekoomilises laadis oma perekonnaelu hädadest, vaesusest ja viletsusest, oma nörkustest ja kirgedest. Saksamaal levisid prantsuse fabliooga
See kõik tõi kaasa muutusi ka kultuuris: rüütliluule asemele astus linnakirjandus, mis väljendas kaupmeeste, käsitööliste ja teiste linnakodanike huve. Linnakirjandust iseloomustavad kaine mõistuse ja arukuse võidulepääs ning püüd kujutada argielu. Prantsusmaal oli populaarne fablioo, rahva lõbustamiseks loodud ning sageli sotsiaalse suunitlusega lühike värssjutustus või naljand argielu sündmustest. Fablioode stiil on jõuline ja keel mahlakas, värvikust lisavad rohked kõnekäänud ning vanasõnad. Lõpus esitatakse loo moraal. Saksamaal levis fabliooga sarnane ja sellest mõjutatud švank, mis põhinevad peamiselt rahvapärimustel ning nende tegelasteks on koomilised tüübid. Üheks keskaja kirjanduse iseloomulikuks jooneks võib pidada ka allegoorilisust. Allegooriat ehk abstraktse mõiste piltliku kujutamist võib leida „Rebaseromaanis“ samuti ka „Roosiromaanis“.
ähmastuma, omandades ilmalikke ja realistlikke jooni. Tuntuim süzee seondub Doktor Faustiga, see ilmus kirjandusse 16.sajandi lõpul ühes saksa rahvaraamatus ja sealt ainet ammutanud inglise kirjaniku Christopher Marlowe' näidendis "Doktor Faustuse traagiline lugu". 13.Farsi mõiste ja iseloomulikud jooned. Vastus: Farss (pr farce - täidis) oli algselt pikema usulise näidendi jämekoomiline vahemäng, kuid arenes 14.sajandil iseseisvaks draamaliigiks. Farss sarnaneb fablioode ja svankidega ning Reinuvader Rebase juttudega. Kujutamisobjektiks on argielu, tegelasteks väljakujunenud tüübid - kelm, kõlvatu munk, sarlatanist arst, truudusetu lobamokk abielunaine, nurgaadvokaat. Etendavad lood sisaldavad ohtralt nii sõna- kui ka situatsioonikoomikat. 14.Moralitee mõiste ja iseloomulikud jooned. Vastus: Moralitee - õpetlik-allegooriline näidend. Moraliteed jagasid rahvale just kõlbelisi näpunäiteid: arukas pääseb taevariiki, arutu läheb põrgusse, jne
prantsuse narrimängud, laadapalaganid. Müsteerium - Piibliaine vaba töötlus, "Aadama mäng", ilmalikud näitlejad. Miraakel - Eriti arenes Prantsusmaal. Allikaks legendid jumalaema ja pühakute imetegeudest. Esitati turuplatsidel maalilistes kostüümides, omandas palju ilmalikke ja relistlike jooni. Rutebeuf "Miraakel Theophile" - kujutab kuradile hinge müümise lugu. Farss - Õpetlik näidend allegooriliste tegelastega, nt pahed ja voorused kui konkreetsed tegelased. Sarnaneb fablioode ja svankidega. Sotii - Lühike, improviseeritud, ülikoomiline pala, narrimäng. Süütute naljade taga olev sageli poliitiline satiir. Kuulusid karnevalipidustuste juurde. Moraalitee - Õpetlik, allegooriline näidend. Jagasid rahvale kõlbelisi näpunäiteid.
järelikult kaupmees."Antud hinnangud peavad paika selles mõttes, et neis Itaalia linnades andis majandus-,ühiskondlikus ja poliitikaelus tervikuna tooni just lai kaupmeeste kiht. Itaalia linnades oli kaupmehe elukutse moraalselt rehabiliteeritud ning Jakobus de Voragine, Genova piiskop võrdles kaupmeest Kristuse endaga. Kaupmees, kes võtab kaupade otsingul ette pikki teekondi ning seab ohtu oma vara ja isegi elu, on paljude fablioode tegelane. Kaupmehe elukutse tulususest rääkides tõstavad autorid ühtlasi esile tema häid külgi:osavus, teokus, julgus, ohtlike seikluste 6 armastus."Kaupmeeste jutustuse" kohaselt on nad väärt suurimat austust, kuna nende töö on tähtis nii kirikule, rüütlitele kui ühiskonnale tervikuna. Kaupmees pidi olema valmis hädaohtudeks;see kuulus lahutamatult tema elukutse juurde. Hädaoht varitses pikkadel reisidel, eriti merereisidel:laevahukud, piraatide või konkureerivate
Haridustase oli keskklassi inimeste seas tõusnud ning sellepärast mõtles linnakodanik täiesti teistmoodi võrreldes õukonna aadlikuga. Just teise mõttelaadi pärast tekkiski uus kirjandusliik, milleks oli linnakirjandus. Uus kirjandusliik polnud nii üllas ja ülistav kui rüütlikirjandus. Linnakirjanduses olid tavaliselt pingelised teemad. Naerdi usuinimeste ja rikaste üle. (Talvet, 1995 : 62-66) Prantsusmaal suurenes fablioode populaarsus, mis olid lühijutustused elu hetkedest, mida kujutati teravmeelselt. Heaks peeti leidlikkust ja taibukust ning halvaks rumalust. Lood olid kirjutatud rahvapärases keeles, need olid täis naljandeid ja vanasõnu ning nad olid kergesti mõistetavad. (Talvet, 1995 : 62-66) Hiliskeskajal muutus, aga populaarsemaks vagantide looming, kus alavääristati kirikut ja kutsuti üles nautima elurõõme. Need muutusid hästi populaarseteks üliõpilaste ja haritlaste hulgas.
naljand argielu sündmustest. Häälestus on elurõõmus,stiil jõuline,keel mahlakas,värvikustlisavad vanasõnad ja kõnekäänud, kirjutatud on fablioo 8-silbilistes paarikaupa riimuvates värssides. Fablioo lõpus esitatakse loo moraal. Farss oli algselt pikema usulise näidendi jämekoomiline vahemäng, kuid arenes 14.sajandil iseseisvaks draamaliigiks. Farss sarnaneb fablioode ja svankidega ning Reinuvader Rebase juttudega. Kujutamisobjektiks on argielu, tegelasteks väljakujunenud tüübid - kelm, kõlvatu munk, sarlatanist arst, truudusetu lobamokk abielunaine, nurgaadvokaat. Etendavad lood sisaldavad ohtralt nii sõna- kui ka situatsioonikoomikat. Kiriku tähtsus keskaegses vaimuelus (hagiograafia, liturgiline teater) Hagiograafiad olid ülistavad pühakute elulood, mis olid oma detailide poolest head ajalooallikad.
Pilgati vaimulike patte, kohtunike äraostetavust, rikaste ahnust ajastu kõiki pahesid. Samal ajal ka moraliseeriti: sagedasti kasutati allegoorilist (abstraktseid mõisteid isikustavat) väljendusviisi. Järjest rohkem käsitles kirjandus ühiskondlik-poliitilist temaatikat. Prantsusmaal muutusid linnakodanluse ja lihtrahva seas populaarseks fabliood lühikesed anekdootlikud värssjutustused, kus tõsteti esile teravmeelsus ja taibukus, piitsutati saamatust ja ahnust. Fablioode keel on mahlakas, täis rahvalikke kõnekäände ja vanasõnu. Saksamaal levisid analoogse malliga svangid, mida hiljem kirjutati proosaski. Itaalias kutsuti taolisi jutustusi novelladeks sealt sai oma zanrinime novell. Tähelepanu väärib hiliskeskaegsete vagantide (alamamast vaimulikkonnast pärit rändlaulikud) ladinakeelne luulelooming, mis pilkas kiriku silmakirjalikkust, kutsus üles nautima maiseid rõõme. Vagantide luuletused olid riimis. Kuulsaim kogu ,,Carmina Burana".
kohtunike äraostetavust, rikaste ahnust ajastu kõikvõimalikke pahesid. Samal ajal ka moraliseeriti, mistõttu sagedasti kasutati allegoorilist (abstraktseid mõisteid isikustavat) väljendusviisi. Järjest rohkem käsitles kirjandus ühiskondlik-poliitilist temaatikat. Prantsusmaal muutusid linnakodanluse ja lihtrahva seas populaarseks fabliood lühikesed anekdootlikud värssjutustused, milles tõsteti esile teravmeelsust ja taibukust ning piitsutati saamatust ning ahnust. Fablioode keel on mahlakas, täis rahvalikke kõnekäändusid ja vanasõnu. Saksamaal levisid analoogse malliga svangid, mida hiljem kirjutati proosaski. Itaalias kutsuti taolisi jutustusi novelladeks sealt sai oma zanrinime novell. Tähelepanu väärib ka hiliskeskaegsete vagantide (alamamast vaimulikkonnast pärit rändavad laulikud) ladinakeelne luulelooming, mis olid pilkavad kiriku silmakirjalikkuse suhtes, kutsudes üles nautima maiseid rõõme. Vagantide luuletused olid riimilised
Tüüpiline vagantide loosung on rahvusvahelise ja üliõpilashümni ,,Gaudeamus" algussõnad: ,,Olgem rõõmsad, kuni oleme veel noored. Linnakirjandust iseloomustavad kaine mõistuse ja arukuse võidulepääs ning püüd kujutada argielu, ka selle labaseid ja inetuid külgi. Prantsusmaal oli populaarne fablioo, rahva lõbustamiseks loodud ning sageli sotsiaalse suunitlusega lühike värssjutustus või naljand argielu sündmustest. Fablioode häälestus on elurõõmus, stiil jõuline ja keel mahlakas; omalt poolt lisavad sellele värvikust rohked kõnekäänud ning vanasõnad. Üks suurimaid fablioomeistreid oli Rutebeuf, kelle poolt on ka ,,Eesli Testament" kirja pandud. ,,Eesli Testament" Selles prantsuse fablioos süüdistab piiskop preestrit, et too on oma eesli pühitsetud mulda matnud. Kaval preester pääseb sellega, et annab piiskopile 20 liivrit (raha) , mille eesel olevat kirikule määranud.
Tüüpiline vagantide loosung on rahvusvahelise ja üliõpilashümni ,,Gaudeamus" algussõnad: ,,Olgem rõõmsad, kuni oleme veel noored. Linnakirjandust iseloomustavad kaine mõistuse ja arukuse võidulepääs ning püüd kujutada argielu, ka selle labaseid ja inetuid külgi. Prantsusmaal oli populaarne fablioo, rahva lõbustamiseks loodud ning sageli sotsiaalse suunitlusega lühike värssjutustus või naljand argielu sündmustest. Fablioode häälestus on elurõõmus, stiil jõuline ja keel mahlakas; omalt poolt lisavad sellele värvikust rohked kõnekäänud ning vanasõnad. Üks suurimaid fablioomeistreid oli Rutebeuf, kelle poolt on ka ,,Eesli Testament" kirja pandud. ,,Eesli Testament" Selles prantsuse fablioos süüdistab piiskop preestrit, et too on oma eesli pühitsetud mulda matnud. Kaval preester pääseb sellega, et annab piiskopile 20 liivrit (raha) , mille eesel olevat kirikule määranud. 10
1.1. Linnaluule Prantsusmaal muutusid linnakodanluse ja lihtrahva seas populaarseteks f a b l i o o d- lühikesed anekdootlikud värssjutustused lõbusatest eluseikadest. Nendes tõsteti esile teravmeelsust, leidlikkust, taibukust ja ettevõtlikkust, seega linnakodanlusele omaseid jooni. Samas piitsutati aplust ja saamatust. Mõjutusi tuli nii idamaistest juttudest kui antiiksetest valmidest. Fabliood on rikkad kõnekäändude ning vanasõnade poolest. Nimekaimaks fablioode autoriks prantslane- Rutebeuf, kes viljeles ka veel lühiluulet, kus ta on väga avameelne seoses perekonnaelu hädade, vaesuse, nõrkuste kirjeldamisega. Saksamaal levisid fablioodele sarnased s v a n g i d. Tuntuim- Stricker ,,Papp Amis". Ühes svangis on juttu sellest, et üks papp esitleb ennast kunstnikuna, lubades Prantsusmaa kuningale teha imemaali, mida näevad ainult seaduslikust abielust sündinud, mitte aga sohilapsed. Maali valmides aga ei
annaabi.ee 
