Eutanaasia - Kas mõrv või halastus? (1)

EUTONAASIA-KAS MÕRV VÕI HALASTUS ?
Miks jäävad inimesed surmavatesse haigustesse või hoopis koomasse? Miks ei võike elu olla ilma surmata? Surm iseenesest ei ole hirmus asi , kõigil uskudel on oma vaatenurk mis saab hauataguses elus. Mõningad religioonid usuvad, näiteks Hindud, usuvad et pärast surma hing väljub vanast kehast ning siseneb uude. Kuid kas need inimesed kellele tehakse eutonaasiat taaskehastuvad, kuna maailmas ei olda kindel millega on tegemist. Kas mõrvaga või halastatakse inimesele kes ei suuda enam kannatada.
Elu ja surm käivad käsikäes, muidu oleks Maa arvatavasti hukule määratud, sest populatsioon kasvab ja kasvab ning varsti poleks kuskil elada või söögivarud lõppeksid. Nii siis surm on vajalik, aga kas seda saavad kõik ise otsustada millal minna või ütleb meie organis ise üles. Iga inimene teenib enda haigused ja probleemid, tänu sellele mida on ta teinud teistele ja endale. Nii mõningadki on tugevad ning tulevad sellest välja. Kuid osad kannatavad nädalate, kuude või aastate kaupa valudes, ilma et mingi rohi leevendaks nende vaevu . Raske on jääda positiivseks ja teha head nägu, kui on tunne, et midagi kohe plahvatab sisimas .
Eutonaasia tegemine ei ole lihtne kellelegi. Arstid on andud Hippokratese vande, milles on kirjas: „ Ma ei anna kellelegi surmavalt toimivat mürki, isegi kui ta seda minult palub; ka ei anna ma sellele sihitud nõu.“ Tohtrite ametis on see keelatud ning ka enamus neist on selle vastu nagu on kirjutatud Eesti Päevalehe (01.04.1996) väljaandes. Koomas oleva patsiendi perekonnal veelgi raskem sellist otsust vastu võtta. Kuna nad armastavad oma ligimesi, kuid koomas inimese elushoidmine on liiga kallis. Juhul kui pole tegemist ahnete pärijatega kes ihkavad panna oma käsi suurele varandusele. Siis pole eutonaasia mitte tegemine isegi mõeldav.
Vanainimestel on suures koguses rohte mida nad peavad võtma, et elada. Osadel neist on vähem vedanud ning nad on veel ka voodihaiged, kelle elu kulgeb voodis lebades. Kas siis ei oleks inimlik teha neile eutonaasia, kui nad ise seda soovivad, võimalik, et on. Näiteks Taanis tegutsenud tapjaõde tegi vanakeste soovid teoks, iseasi kas kõik vanurid olid sellega nõus. Selleises olukorras oli eutonaasia nii mõrv kui ka halastus.
Keegi ei saa nõuda surma, kuid inimesed kellel ei ole lootust tervise paranemiseks, ainult hetkelisteks leevendusteks peaks olema võimalus pääseda. Kuid nad peaksid sügavalt järele mõtlema mis on õige neile ja nende armsamatele. Koomas olijatel kahjuks ei ole võimalus otsustada oma elu üle, nende saatus on perekonna kätes. Ei tohi alla anda võimalisele, et kunagi nad ärkavad, iseasi kas nende ajutegevus on normaalne või ei. Eutonaasia võib olla nii mõrv kui ka halastus.