Leidsid 16 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Euroopa naarits". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
naarits, mustela, kärp, tiinus, imetajad, kaur, aare, kiur, karvastik, mokad, alalõug, lapik, kantud, kohastunud, ujumiseks, ujuja, avaneb, niimoodi, konni, pisiimetajad, poega, suguküpsus, looted, emaslooma, isasloom, skandinaavia, suuremalt, kiskjalised, nirk, sibirica, minkEuroopa naarits Mustela lutreola Sten-Reijo Kivi Välimus · Euroopa naaritsal on tihe pruun karvastik · Tal on tömp saba · Erinevalt mingist e. Ameerika naaritsast on tal valged mokad ja alalõug · Ta on poolveeloom ja tal on arenenud ujulestad Välimus · Kehapikkus on 28-43 cm · Sabapikkus 12-19cm · Kaal 0,5-1 kg Elukoht · Elutseb jõgedekallastel,eelistades väga puhtaveelisi ojasid ja jõgesid · Pesa asub puuõõnsuses,mille väljapääs viib vee alla · Peale ühe peamise uru on tal ka mitmeid teisi ajutisi peatumispaiku. · Naarits on üksikeluviisiga ja
Tartu Mart Reiniku gümnaasium EESTI KÄRPLASED Referaat bioloogiast Maria Kaare, 7. klass Juhendaja õp. Lauri Mällo Tartu, 2008 Sisukord Sissejuhatus lk 3 Kärp lk 4 Nirk lk 5 Mink ja naarits lk 6 Tuhkur lk 8 Metsnugis ja kivinugis lk 9 Saarmas lk11 Mäger lk13 Ahm lk14 Võtmesõnad lk16 Kasutatud materjalid lk17 2 Sissejuhatus Perekondade ja liikide arvu poolest on kärplaste sugukond kiskjaliste seltsi rikkamaid
Euroopa naarits Mustela lutreola Gerli Liloson Rühmitamine Riik:Loomad Animalia Hõimkond:Keelikloomad Chordata Klass:Imetajad Mammalia Selts:Kiskjalised Carnivora Sugukond:Kärplased Mustelidae Perekond:Naarits Mustela Liik:Euroopa naarits Välimus Naarits on ühtlaselt tumepruuni värvi ja tömbi sabaga. Tüvepikkus on 2843 cm ja sabapikkus 1219 cm, kaal emasloomadel 400 kuni 600 grammi, isasloomadel kuni 1100 grammi. Naarits on väga sarnane mingile. Naaritsal on valged nii alalõug kui mokad, mis eristab teda mingist, kel on valge ainult alalõug. Seoses poolveelise eluviisiga on tal välja arenenud ujulestad, mis on tagajalgadel suuremad kui esijäsemetel. Elupaik Elupaigaks valib naarits kiire vooluga ja puhta veega väiksemate jõgede või ojade kaldaid. Kaldale rajavad nad uru, mille suue avaneb reeglina vee alla. Peale ühe peamise uru on tal veel mitmeid teisi ajutisi peatumispaiku. Need
Euroopa naarits Kadri Lebedev Kairo Riivik Kes on Euroopa naarits? Naarits ehk euroopa naarits (Mustela lutreola) on kiskjaliste seltsi kärplaste (Mustelidae) sugukonda kuuluv loomaliik, üks Euroopa ohustatumaid imetajaid. Euroopa naarits on Eesti kõige haruldasem imetaja, kes kuulub kaitsealuste liikide esimesse kategooriasse. Välimus Euroopa naarits on ühtlaselt tumepruuni värvi ja tömbi sabaga. Tüvepikkus on 28–43 cm ja sabapikkus 12–19 cm. Kaal emasloomadel 400 kuni 600 grammi, isasloomadel kuni 1100 grammi. Naarits on väga sarnane mingile ehk Ameerika naaritsale. Ameerika naaritsast erinevalt on tal valged nii mokad kui ka alalõug. Seoses poolveelise eluviisiga on tal välja arenenud ujulestad, mis on tagajalgadel suuremad kui esijäsemetel. https://www.youtube.com/watch?v=__ KCBZvFCDw
järvedes, ookeanis ning kõigil mandritel peale Austraalia, kuid viimasel ajal on inimesed sinna mõned liigid siiski sisse viinud. Vanimad kärplased on teada juba varasest oligotseenist. Selle rühma esindajad elavad maa peal puudel ja kaevavad urge, samuti leidub pooleldi ja täielikult veelise eluviisiga liike. Kõigi nende erinevate eluviiside juures on eri liikide ühendavaks jooneks lühikesed jalad ja pikk vilajas keha, mis on väga paindlik. Kärplaste karvastik on paljude põhajpoolse levikuga liikidel talvel väga tihe ja kohev. Eriti tihe ja õrn aluskarv on veeasukatel. Lõuna pool on aga mõnel keha kaetud karmi karvastikuga, kuigi aluskarv on päris pehme. Värvus on kärplastel väga mitmekesine: ühetooniline, vöödiline, laiguline, mõnikord alapoolel tunduvalt tumedam kui ülapoolel. Aastaaegade lõikes muutub karvastiku kohevus ja tihedus tunduvalt, kaks liiki on talvel koguni lumivalged
Euroopa naarits (Mustela lutrela) Kaitse Eestis: Euroopa naarits on Eestis I kategooria kaitse all olev liik. (I kaitsekategooriasse kuuluvad valdavalt vähenenud arvukuse ning kriitiliselt halvas seisus elupaikadega, suures hävimisohus olevad liigid, kelle edasine säilimine Eesti looduses ohutegurite toime jätkumisel on kaheldav. I kaitsekategooria liikide puhul tuleb taotleda luba loomade häälte salvestamiseks ning sigimis ja pesitsuspaikade filmimiseks ning pildistamiseks. Samuti on keelatud täpse
Üsna liikuvad loomad, kes söövad kõike, millest jõud üle käib (roomajaid, kahepaikseid, pisinärilisi, siile, jäneselisi, kanalisi, putukaid, usse, limuseid). Tähtsaimaks toiduobjektiks on hiired ja kahepaiksed, varakevadel ka raibe. Vähesel määral sööb marju ning toidurohkuse korral kogub varusid. Tuhkur võib korraga murda rohkem saakloomi kui süüa jõuab, seetõttu on kanakasvatajad vahel väga kurjad tuhkru peale. Jooksuaeg on märtsis-aprillis, tiinus kestab ca 1,5 kuud ning pojad sünnivad mais. Pesakonnas on 4-6 poega, kes iseseisvuvad sügiseks. Suguküpseks saavad aastaselt. Täiskasvanu tüvepikkus 35-45 cm; kaal 0,4 - 1,5 kg Üksikjälg: 3-3,5 cm pikk; 2-2,5 cm lai Tuhkru jäljerida on kergesti äratuntav, kuna see varieerub lühikese aja jooksul väga kiiresti loomad võivad jätta mõne meetrise lõigu peale nii kaksik- kolmis- kui ka nelikjälgi.
Euroopas. Välimus - Põder on pikkade jalgadega ja kõrge turjaga vagur loom. Täiskasvanud loomad kaaluvad keskmiselt 500 kg. Pea on pikk ja kitsas. Iseloomulik on pikk ülamokk, mistõttu nina näib olevat kongus. Lõua all ripub karvadega kaetud nahavolt – „habe”. Isasloomadel võib olla see kuni poole meetri pikkune, emasloomadel väiksem. Kõrvad on põdral suured, pikliku kujuga. Saba on nii lühike, et seda on raske silmaga eristada. Karvastik on tal pruunikasmusta värvi. Täiskasvanud isaslooma nimetatakse põdrapulliks. Emaslooma nimetatakse põdralehmaks. Kuni ühe aasta vanune loom on põdravasikas ja ühe-kaheaastane loom põdramullikas. Sarved - Sarved on ainult pullidel. Sarvede suurus sõltub elukohast. Euroopa põtrade omad on keskmiselt 10 kg. Suurus sõltub muidugi ka toitumisest ja isendite vanusest. Mullikatel on ühe- või kaheharulised sarved, kahe- kuni kolmeaastastel kahe- või kolmeharulised ja nii edasi
Teadliku põdrahoole peamine eesmärk on nende loomade eemalemeelitamine inimese rajatud metsakultuuridest, pakkudes neile midagi veelgi maitsvamat. EESTISSE AKLIMATISEERITUD IMETAJALIIGID: Introdutseerimise aeg ja koht. Algne areaal. Nende edasine käekäik. Punahirv 1927 Abrukale, 1970 Saaremaa ja Hiiumaa. Mandrile arvatavasti 1980 Lätist. Ondatra 1947 Emajõkke ja Vooremaa järvedesse Ameerika naarits enne II maailmasõda toodi karusnahakasvandustesse, pääses puurist loodusesse. Venemaal lasti neid niisama ka loodusesse lahti niiet mõned tulid meile ka üle piiri Kobras 1957 Jägala jõkke Halljänes mõisnike poolt 19.saj ULUKIKAHJUSTUSED metsas ja nende vähendamise võimalused. Suurimad kahjutekitajad metsas: põder, kobras, jänes, metskits, punahirv, hiired (uruhiir). Põder ohustab männi- ja haavanoorendikke ning keskealisi kuusikuid, vähem kasenoorendikke
Eelpooltoodust nähtub, et praegu on üheks peamiseks ülesandeks säilitada kõre olemasolevaid elupaiku. Sealjuures pole oluline, kas need on looduslikud või inimtegevuse 22 tagajärjel tekkinud, kuna eesmärgiks on eelkõige liigi säilitamine. Nii tuleb karjäärides, kus kõre on kindlaks tehtud, peatada rekultiveerimistööd. (Eesti Loodus, Riinu Rannap, 1998) Pärandkoosluste imetajad Andmeid imetajate kohta on vähe. Suurulukid tulevad neile küllaltki harva ja juhuslikult. Suurtematest ulukitest võib rannaniite asustada vaid halljänes, teised kasutavad neid peamiselt toitumiseks. Uue, Eestis hästi kodunenud võõrliigina leiab rannikult ja rannikuveekogudest toitu mink. Pisiimetajatest võivad rannaniidud elupaigana sobida mügrile. Linnuloenduste aeg on kõige arvukamalt kohatud metskitse ja halljänest ning enamasti ka põtra
Eesti imetajad Kui palju on Eestis imetajaliike? Vähemalt 63 Imetajate süsteem Klass: imetajad Selts: putuktoidulised; närilised; kiskjalised; sõralised Sugukond: veislased, hirvlased Perekond: põder Liik: põder Suurkiskjaid loendatakse rohkem kui neid on, sest näiteks huntide areaal on nii suur, et loetakse “naabrite” hundid ka kokku. Põder (Alces alces) Olulisim uluk, sest on olnud siin jääajast ja on alati siin olnud. Esivanemate olulisem jahiuluk. Kõige suurem metsakahjustusi tekitav loom – sööb noort metsa. Põdra välimus
EESTI MAAÜLIKOOL Referaat Puisniitude Loomastik Kaspar Knuut 2010 2 Sissejuhatus Puisniiduks nimetatakse regulaarselt niidetava rohustusega hõredat puistut. Puisniidud kujunesid asulate ümbrusesse juba üle 4000 aasta tagasi seoses puidu tarbimisega ning hiljem karjakasvatuse levimisega. Eriti väärtuslikuks teeb puisniidud nende kõrge liigirikkus. Puisniidu liigirikkale taimestikule kaasneb tavaliselt ka muu elustik, näiteks putukate suur mitmekesisus. Eestikeelses põllumajanduslikus kirjanduses kõneletakse puisniitudest kui looduslikest rohumaadest. Taimeökoloogias nimetatakse taolisi kooslusi pool-looduslikeks ehk pärandkooslusteks. Termin "puisniit" on rohkem levinud teaduslikus ja aimekirjanduses, kohapealsed inimesed nimetavad taolisi alasid lihtsalt "niitudeks", "metsadeks", "metsaheinamaadeks", "heinaaedadeks" jne. (http://www.zbi.ee/pky/puisniidud/iseloomustus.htm) Kasvukoha järgi ja
--- 44 Peatükk: 27. Kuidas selgrootud toituvad? Peatükist saad teada * Mida selgrootud söövad? * Millised on selgrootute toitumisviisid? * Mil viisil selgrootud toitu seedivad? Olulised mõisted * rakusisene seedimine Mida selgrootud söövad? Loomad vajavad kasvamiseks ja elus püsimiseks toitu, millest loom saab energiat ja lähteaineid, et sünteesida organismile vajalikke aineid. Osa selgrootuid on taimtoidulised. Paljud putukad ja nende vastsed söövad mitmesuguseid taimeosi, ka teod ja meripurad toituvad peamiselt taimedest. Osa selgrootuid on aga loomtoidulised, näiteks ainuõõssed, ämblikud, vähid, mitmesugused putukad ja nende vastsed. Paljud ämblikud püüavad võrguga saaki ja surmavad selle mürgiga. Ainuõõssetel on saagi püüdmiseks mürki sisaldavate kõrverakkudega kombitsad, vähkidel aga ohvri haaramiseks ja kinnihoidmiseks sõrad. Mõnede selgrootute toiduks sobivad aga nii taimed kui ka loomad, segatoidulised on näiteks osa putuka
tingimused ei ole soodsad ja tingimuste paranedes areng jätkub (näit. naarits). Erinevus on varavalmivuses. Tänu keskkonnatingimuste paranemisele on oluliselt suurenenud koduloomade kasvukiirus, mistõttu saabub varem suguküpsus ja majandusliku kasutamise küpsus. 4 VEISEKASVATUS 1.2. VEISTE ULUKEELLASED Veiste asend zooloogilises süsteemis. Klass: imetajad Selts: sõralised Alamselts: mäletsejalised Sugukond: veislased (Bovidae) 1. Perekond: veised (Bos) 1.1. Alamperekond: veised (Bos) Liik: ürgveis (tarvas) (Bos taurus primigenius) Kodustatud vorm: koduveis 1.2. Alamperekond: jakid Liik: jakk
Inimese mõju tugevnemine loodusele Kauges minevikus reguleeris inimeste arvukust maa peal toit selle hankimine ja kättesaadavus. umbes 2 miljonit aastat tagasi kui inimesed toitusid metsikutest taimedest ja jahtisid metsloomi, suutis biosfäär st. loodus ära toita ca 10 miljonit inimest st. vähem, kui tänapäeval elab ühes suurlinnas. Põllumajanduse areng ja kariloomade kasvatamine suutsid tagada toidu juba palju suuremale hulgale inimestest. inimeste arvukuse suurenemisega suurenes ka surve loodusele, mida inimene üha rohkem oma äranägemise järgi ümber kujundas. Kiviaja lõpuks elas Maal ca 50 milj. inimest. 13. sajandiks suurenes rahvaarv 8 korda 400 milj. inimest. Järgneva 600 aasta jooksul, st. 19. sajandiks rahvaarv kahekordistus ning jõudis 800 miljoni inimeseni. Demograafiline plahvatus 19. sajandi alguses toimus inimkonna arengus läbimurre ja inimeste arv Maal suurenes 90 aastaga 2 korda (st. 7 korda kiiremini kui
KESKKONNAKAITSE JA KORRALDUS 1. loodus- ja keskkonnakaitse üldküsimused Keskkonnakaitse: atmosfääri, maavarade, hüdrosfääri ratsionaalse kasutamise ja kaitse, jäätmete taaskasutamise või ladustamise, kaitse müra, ioniseeriva kiirguse ja elektriväljade eest. Keskkonnakaitse on looduskaitse olulisim valdkond. Looduskaitse : looduse kaitsmist (mitmekesisuse säilitamist, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamine), kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna või selle elementide säilitamine, loodusvarade kasutamise säästlikkusele kaasaaitamine 2. loodus- ja keskkonnakaitse mõiste Keskkonnakaitse- rahvusvahelised, riiklikud, poliitilis-administratiivsed, ühiskondlikud ja majanduslikud abinõud inimese elukeskkonna saastamise vähendamiseks ja vältimiseks ning l
annaabi.ee 
