Etendus „Ooperifantoom”-lihtne lavatükk või elluärkav teos? (0)

Etendus „Ooperifantoom”-lihtne lavatükk või elluärkav teos?
Mina käisin kolmapäeval, 21.01, vaatamas teatris Vanemuine etendust „Ooperifantoom”. Etendus kui ooper oli lavastatud Georg Malvius ’e poolt ning eesti keelde oli tõlgitud Leelo Tungal ’i poolt. Muusikaline juht oli Tarmo Leinatamm. Etenduse peaosades olid Stephen Hansen , Kalle Sepp , Hanna-Liina Võsa , Maria Listra, Koit Toome, Pirjo Püvi, Kristina Vähi, Reigo Tamm, Aivar Kaseste, Lauri Liiv jt. Lisaks sellele olid esindatud ka Vanemuise sümfooniaorkester, ooperikoor ja balletitrupp ning bänd.
“Ooperifantoomi” peetakse maailmas üheks kuulsaimaks teatrilavastuseks. Selle sisu räägib moondunud välimusega muusikalisest geeniusest, kes elutseb Pariisi ooperiteatri all asuvates käikudes, hoides teatri asukaid pidevas hirmus . Juhtub aga, et fantoom armub imeilusasse tantsijasse Christine'i ja sealtpeale teeb ta kõik, mis tema võimsuses, et tüdrukust saaks uus teatri staar. Asjalood on aga kiiresti muutuvad ning oodatav lõpp ei pruugi olla eales selline.
Etendus oli edasi antud küllaltki tõepäraselt. See tähendab, et lavakujundus ja rekvisiidid olid realistlikud ning tagasi ei oldud hoitud. Sinna juurde tuleb lisada, et lisaefektid olid üllatavad, näiteks lühtri pirnide katki minema jne. Kuna kasutati ka videotehnikat, siis andis see elamuse, nagu tegu oleks kergelt öeldes filmiga. Sündmuspaigad olid varieeruvad ning kajastasid sellel hetkel toimuvaid stseene.
Osatäitjad andsid endast parima ja mängisid enda rolli väga hästi sisse. Osatäitjate poolt esitatud laulud, mis olid kirjutatud Charles Hart’i poolt, olid esitatud võimsalt ning puhtalt. Laulud olid kaunite viisidega, mille sümfooniaorkester elavaks muutis. Mulle meeldis see, kuidas laulud kajastasid ka tegelaste tundeid, olenemata sellest, et lauluviis oli ühesugune. Kõik oli omavahel seotud ning tegelaste käitumine mängiti hästi välja.
Välja oli toodud nii kurbi kui ka rõõmsaid hetki. Kerkisid esile stereotüübid ning tegelaste suhtumine. Oli näideldud viha ja raevu ning selle kõrvale siirast armastust ja õnne. Seega oli võimalus tuua välja paralleele ka tänapäeva eluga.
Omatte tubli töö olid ära teinud nii kostüümikuntsnik Ellen Cairs kui ka koreograaf Adrienne Abjörn. Kostüüme oli palju ja nende rikkalik valik lummas pilku. Iga näitleja sai välja kanda vähemalt paar kostüümi kui mitte rohkem. Need olid uhked ja pilkupüüdvad ning kajastasid antud tegevust, olukorda või tööd. Näitlejate liikumine oli lai ja teguderohke. Oli esindatud nii miimikat, žeste kui ka tantsu ja balletti. Kohad, kus tekst või repliik puudus, tants üllatavalt hästi ja muutis sisu elavamaks.
Muusikal kestis kokku kaks ja kolmveerand tundi. Selle ajaga oli vaatamist palju. Kuna tegu oli muusikaliga, mis eeldab, et laulude abil antakse sõnum edasi, siis tekkis tunne, et olukordi püüti kõvasti venitada. See oli ainuke takistus, mis ei lasknud mul täielikult süveneda ning tunda ennast selle sündmustiku sees. Kohti, kus taoline olukord tekkis, oleks võinud ära kasutada selleks, et tekitada juurde uus stseen või dialoog .
Üleüldiselt võib muusikaliga rahule jääda. Sellise šüzeega sisu on küllaltki keeruline realistlikult ellu viia ja läbi mängida. Teater Vanemuine oli ennast tõestanud ja hakkama saanud. See oli väga meeldiv kogemus näha sellist erakordset teatritükki, mis viis mind kui ajas tagasi.
Lisette Põld