Essee tähest "K" (0)

Essee
„K“
Kõik tähed sõnastikus on vajalikud, ainult mõnda kasutatakse natuke vähem kui teisi. “K“ on alfabeedis üheteistkümnes liige, seega võib arvata, et see täht on üsna vana. “K“-ga algavad paljud meile hädavajalikud sõnad.
“K“ nagu “kodu“. Kodu on meie kindlus , koht kuhu saab peitu pugeda maailma hirmude eest. Sealt ei aeta välja kui elus on raskusi ning seal ootab alati keegi meid. Kodu jääb alatiseks südamesse, kust seda väga raske välja kangutada.
“K“ nagu „ kurjus “. On olemas häid ja kurjsid inimesi, kuid selleks ei sünnita, vaid keerulise elu tagajäejel muututakse selleks. Kunagi ei või teada milliseks keegi kasvab, selleks on mitu võimalust või haru nagu tähes “k“. Tuleb, vaid loota , et ajaga jõutakse headuse juurde.
“K“ nagu “kallis“. Sõnaga kallis kirjeldame endile lähedasi asju ja inimesi või mingi eseme hinda, mis tundub olevat liiga kallis. Perekonnas on tavaliselt kõik südame lähedased ja tihti tuleb neid juurde sõprade või kallimate näol.
“K“ nagu “kuld“. Ameerikas oli üks esimesi suuri kulla palavikke 1848 aastal Californias, mis kestis 7 aastat. Kõiki tabas see palavik , et saada rikkaks, et leida ainult kulda ning kaotada oma finants mured. Mõningad neist tabas õnn leida see mida nad tulid otsima . Kui need kes ei saanud kasumit jätsid oma kodud ja pered mitte millegi pärast maha, et minna vastu veelgi raskemale elule. Kuld muudab inimesi ahneks nagu kõik teised väärtuslikud esemed.
“K“ nagu “kalju“. Kalju on kivist moodustis mis võib olla väga kõrge või siis väike muhuke. Samas võib kalju olla keegi meie elus, kes aitab alati. Talle saab kõike rääkida ja ta mõistab. Ilma selle kindal inimeseta oleks elu peaaegu võimatu.
“K“ nagu “kuu“. Kuu on taevakeha , mis ilmub taevas öösel Päikse asemel. Vahel võib olla ta ilmatuma suur, isegi hitmuäratavlt. Täiskuu toob välja karvase hundi taolise olevuse osades inimestes. Mis siis ikka, tuleb oodata Päikses tõusu ja kõik on jällegi tavaline. Kuid neid, keda see suur helkiv münt taevas ei sega, saavad veeta romantilise õhtu kallimaga.
“K“ nagu “ kadedus “. Eestlased on teadaolevat väga töökad ja kadedad. Soov saada midagi, mis on naabril olemas. Vahel võib see viia isegi mõtlematute tegudeni, mille tagajärjed on kohutavad. Vahetada välja oma rämps asjad uute sädelevate vastu. Kas pole mitte hea mõte? Kõigis käib kadedus kas või korra läbi, see on lihtsalt inimloousele iseloomulik.
“K“ nagu “koer“. Kes või mis on kõige parem sõber, mida ihata võib? Selleks on ikka neljajalgne koer. Arvutil pole võimalustki tema vastu ega ka teistel inimestel. Koer kuulab, ei mõista hukka, ootab alati kui koju tulla ning ei räägi saladusi välja. Peamine on, et parimale sõbrale tuleb süüa anda, jalutamas käija ja temast hoolida.
“K“ nagu “ kirst “. Meie viimane puhkepaik ei ole kõige mugavam : puust, kõva ja kitsas kirst.
Mis nii kui nii laguneb kunagi. Miks mitte visata lihtsalt maa sisse kaevatud auku , võimalik, et see tramatiseeriks väikseid lapsi ka täiskasvanutele ei oleks see meeldiv vaatepilt . Kirst on elusale inimele õudne ese, mille läheduses tekib hirmu tunne.
“K“ nagu “kool“. „Oh kooliaeg , oh kooliaeg, millal sina tuled? Mul on valmis juba pliiatsid ja suled.“ See lause on teada enamustele esimese klassi õpilastele, kelle ei ole aimugi, mis neid ees ootab. Kool valistab lapsi ette eluks, nii hea kui ka halvas kogemuses. Seda imelist aega on lausa kaksteist aastat ja muidugi rohkem, kui minnakse edasiõppima. Kuid peale neid pikki aastaid tuleb tihti peale igatsus, saada tagasi oma kalliks saanud seinte vahele.
Külli Urb