Essee: Kas ma õpin või käin koolis (0)

Kas ma õpin või käin koolis?
"Inimene õpib kogu elu, sureb aga ikka lollina,.." ütleb laulusalm. Sellele vastukaaluks seletavad pedagoogid aga igal võimalusel, et õppides saab targaks. Mida siis uskuma peab? Kas tuleks kuulata õpetajaid, kes üritavad pahatihti tulemusetult, kuid siiski iga hinnaga lapsi koolis käima ja õppima saada või hoopis muusikuid ja nende lauluridu? Pealegi, mida tähendab üldse koolis käimine? Kumb on minu tee?
Küsimus, kas ma õpin, on üldine ja enamasti ebavajalik. Ma võin mitte midagi teha ning saada teadmisi, kogemusi, ise seda (võib-olla) teadmata. Enda seisukohalt on hetkel muidugi õppimine tähtsam - arvestades justnimelt minu üpris kehva tervist. Puudumisi tekib palju ja nii ei jäägi muud üle. Õhtud õpikute ja harjutavate ülesannetega on saanud harjumuseks. Teatav rutiin on hea - arendab kohusetunnet ning distsipliini. Liiga palju seda võib aga osutuda ohtlikuks. Pedagoogide toetus ja sõbralik suhtumine aitavad kaasa teotahtele, mis peaks olema igal õpilasel. Päevast päeva korduv situatsioon, kus üks naeratab teisele, loob parema õhkkonna. Kui aga korduma hakkab olukord, mil õpetaja käib taga ning uurib, kas need ja teised tööd on tehtud või kunas laps lõpuks vastama jõuab, võib ka kõige tublimal kaduda soov asjad korda saada. Kaob tahe õppida, koolis käia.
Põhikooli lõpuni on kohustus käia selles haridusasutuses teadmisi omandamas. Pole vahet, kas sealjuures täidetakse eesmärk või mitte. Tundides kohal käimine toob plusspunkte, samal ajal võib käitumine neid alla kiskuda. Väga respekteeritud õpetaja ütles, et las nad käivad kohal, vähemalt saavad midagigi. Mõeldes nende all õpilasi, kes käivad koolis aega veetmas, mitte õppimas. Mina ütlen aga, et kui nad ka kohale ilmuvad, ei tähenda see tingimata, et peale tundi oskaks keegi neist vastata küsimusele: "Mis tänane tunniteema oli?" Kõik saab alguse mõtlemisest. See, kes tahab koolis käia sõprade, mitte õppimise pärast, ei jõua kuigi kaugele. Eriti veel mõttega, et kogemused tulevad pigem "tegelikust" elust - sellest, mis jääb väljapoole kooliseinu. Ükskõik, mida need lauluread meile korrutavad, vaja läheb ka faktipõhiseid teadmisi. Tuginedes faktidele, reeglitele, avardame oma maailma, mis ei tohiks jääda väikekodanlikule tasemele .
Püstitatud küsimustele on lihtne vastata, kui on olemas selge siht. Mina usun, pedagooge, kes sageli tunduvad tüütud, sest tegelikult on neil õigus. Aga samamoodi toetan ma muusikute ning teiste kunstidega tegelevate inimeste arvamust - kogemused loevad elus palju. Koolis käimine tähendab käskudele allumist, õppimist. Minu tee läheb sealt vahelt - astudes kord kindlat rada koolipingis, kuid põigates puudumiste tekkides kõrvale.Ütlen julgelt, et ma õpin ja mulle meeldib nii. Veel julgemalt kinnitan , et käin koolis ning olen rahul võimalusega seda teha.
- Ühiskonna järeltööna esitatud tunnitöö. Ise ei pidanud seda küll piisavaks, kuid paljudele meeldis.