Essee - biodiisel minu autos (0)

Biodiisel minu autos
Nagu me kõik teame, siis maailma majandus sõltub tänapäeval naftast, mida kasutatakse tarbekaupade, energia ja mootorikütuste tootmiseks. Nafta on taastumatu kütus, selle hulk looduses on piiratud ning erinevate ennustuste kohaselt erineval ajal saab see otsa. Kuigi naftavarud ei ammendu päevapealt ja reserve veel on, muutub nafta kättesaamine keerulisematest kohtadest majanduslikult ebaotstarbekaks. Fossiilkütuste, sealhulgas nafta kasutamisse, suhtutakse kriitiliselt ka selle tõttu, et nende kasutamisel atmosfääri paisatud süsihappegaas võib olla globaalse soojenemise üheks põhjuseks. Lisaks on mitmeid poliitilisi ja majanduslikke põhjuseid, mis nafta kasutamise problemaatiliseks muudavad. Ühte või teistpidi tundub selge olevat, et mingist hetkest alates me praeguses ulatuses naftat enam kasutada ei saa. Samuti oleme me kõik näinud televiisorite vahendusel kohutavatest naftareostustest, kui mõni tankuri kapten on navigeerimisega taas mööda pannud . 1961. aastal loodud Maailma Looduse Fondi (The World Wide Fund for Nature (WWF)) andmetel on loomadest naftareostuse mõju eriti tugev kaladele ja nende kudemispaikadele ning veelindudele. Reostuse mõju avaldub kõigepealt toksilisuses. Lisaks otsesele suremusele, mis mõnede vähiliste puhul võib ulatuda 90 protsendini, põhjustavad naftasaadused väärarenguid ja häireid näiteks kaladel ning loodete hukkumist. Vette sattunud õli on linde ohustanud kahekümneid sajandi algusest, seejuures niisugusel määral ja viisil, et selle tagajärgi hakati nimetama õlikatkuks.
Diislikütusega seotud teemad, eelkõige muidugi selle jaemüügi hind tanklates, said minu jaoks uue tähenduse käesoleva aasta suvel, kui vahetasin enda mootoribensiiniga töötava auto diislikütust tarbiva raudruuna vastu. Lisaks igapäevasele tanklapostide otsas oleva fossiilkütuse hinna tõusu jälgimisele hakkasin mõtlema oma „rohelise jalajälje“ sügavusest siin maal. Pean piinlikkusega tunnistama, et jalajäljele mõtlemine on kahjuks siiski omakasupüüdlik – kas pidevalt kallinevale diislikütusele on alternatiive? Ja seda siiski eelkõige jätkuvalt diislikütuste vallas, mitte gaasi- autole üleminekuga. Olin kuulnud alternatiivsest kütusest – biodiislist.
Veebientsüklopeedia Vikipeedia andmetel saab biodiislit (e. mono alküül estrid ) toota erinevaid tootmisprotsesse kasutades mitmetest erinevatest looduslikest rasvainetest ja õlidest. Euroopas on enamkasutatavaks tooraineks biodiisli tootmisel rapsiõli, USA’s kasutatakse aga laialdaselt sojaõli. Biodiisli arendajatel on hea meel tõdeda, et Euroopas, eriti aga Saksamaal ja Rootsis, on biodiisli kasutamine kogunud viimastel aastatel populaarsust. Interneti andmetel pole Eestis rapsist kütust tööstuslikult veel toodetud, üksnes mõned põllumajandusettevõtjad on seda peamiselt enda tarbeks teinud, kuigi valdavalt Eesti toidulaualt leitavat rapsiõli võiks töödeldult vabalt kasutada ka kütusena.
Samuti olevat biodiislil võrreldes tavalise diislikütusega palju eeliseid : ta on taastuv; on energiasäästlik; saab kasutada enamikes diiselmootorites ilma neid muutmata või üksnes väikesi muudatusi tehes; mootori võimsus jääb väidetavalt samaks; teda kulub vähem – sõiduk muutub ökonoomsemaks; ei ole mürgine, laguneb bioloogiliselt ning sobib kasutamiseks tundlikus keskkonnas; head määrimisomadused; väävlivaba; suhteliselt hea külmakindlus; keskkonnasõbralikkus - taimsel algmaterjalil baseeruv biodiisel on võrreldes fossiilse diiselkütusega märgatavalt kahjutum loodusele. Samuti pole biodiisli sattudes riietele sellist “traktoristi“ lõhna nagu fossiilse puhul. Eeliseid on teadjate sõnutsi veel ja veelgi ning maailma roheliste sõnutsi vahetab ta kahtlemata tulevikus naftast destilleeritud diislikütuse välja.
Soovides saada teada uudse kütuse nii headest kui vigadest, siis loomulikult otsisin ka biodiisli miinuseid ning oma üllatuseks toodi üle 30 plussi juures välja vaid üks miinus - biodiisel võib kahjustada pikema aja jooksul kasutades küttesüsteemi kummidetaile (voolikuid), mis vajavad biodiisli kasutamisel välja vahetamist biodiislikindlate detailide vastu.
Olles lugenud arvestavas mahus infot biodiisli kohta ning uskudes kirjutatut, et tal on lugematu hulk plusse ning uskumatult vaid üks puudujääk, siis otsustasin proovida oma autole tankida biodiislit – taaskord enesekeskselt rõõmustasin, et tore on ju sõita odavamalt! Süvenemata veel infosse, et palju maksab biodiisli liiter ning milline või millised tanklaketid seda müüvad, lõin lahti oma 2004. aastal toodetud auto käsiraamatu ning kütuste ja tankimise peatükist terendas vastu mulle suur ja rasvane kiri: „No Biodiesel!“.
2