ESMAABI, KAS KÕIK SUUDAVAD? (0)

ESMAABI, KAS KÕIK SUUDAVAD?

Esmaabi tundub teoorias imelihtne , lihtsalt ole inimene ja satu õigel ajal õigesse kohta ning põhimõtteliselt hakka elusid päästma. Kahjuks ilmselgelt avariipaigal ja abivajaja(te) keskel see nii lihtne pole. On juba inimesi, kes puhtfüüsiliselt seda ei suuda. Nad ei salli verd ja abivajajat nähes on väga hea, kui ta vähemalt kiirabisse helistada suudaks. Praegu tunduks, nagu vastaksin teemaks püstitatud küsimusele ära, kuid kas see on ka nii.
Olen arvanud oma elupäevade algusest, et verd ei karda ja kui vaja siis ka aitaksin esmaabi anda vajadusel. Autokooli esmaabikoolitus lausa sisendas seda – kõik tundus nii lihtne ja koolituse lõpul läbitud veatu test kinnitasid seda üha enam. Tundsin et võiksin olla justkui noor jumal esmaabi vallas. Nüüdseks on möödunud sellest esmaabikoolitusest kaks aastat. Nüüd järele mõeldes oli tol ajal autokoolis tegemist pigem paberimäärimisega, sest kuna see on värsketele juhtidele kohustuslik, siis see tuli lihtsalt läbida. Samuti ka test, oli lihtsalt kinnitamiseks, et õpilane on selle läbinud. Nüüd, kutsekoolis taaskord esmaabi õppima hakates olin ma ausalt öeldes üsna löödud – meeles olid vaid tähtsaim (meeldejäävaim?) nagu näiteks see, et kui auto on üle katuse, siis ei tohi inimesi sealt seest välja tirida või liigutada ning et südamemassaaž on suhtele 30:2. Tund-tunnihaaval muutus asi küll tükk maad selgemaks, kuid sellegipoolest oleks ilmselt juba mõni nädal hiljem ohuolukorras asi hirmus keeruline ja segane. Ja tegelikult ei mäletaks ka enam, lisaks tekib ju avariipaigal hirm ja ohuolukorras on ka rahulikuks jäämine ülimalt keerukas. Leian et esmaabi on üks vajaminevamaid aineid. Sa õpid mootorit – see toob küll sulle leiva lauale, õpid arvutiõpetust – aitab sul kommunikeeruda inimestega ja tulevikus dokumentatsiooniga toime tulla, kuid mis siis ikkagi on kõigest sellest kasu, kui sul pole inimesi, kes sõidaks autoga , mida saaksin remontida või kes võtaks vastu firma aastaaruanded. Just sellepärast oleks kõigil inimestel tarvis osata esmaabi sellisel tasemel, et ka abivajajatel sellest kasu oleks. Kindlasti on sellest vähe abi, kui kord lube saades see 4-5 tunniga läbi nämmutatakse ja hiljem ka mõni haridusasutus seda tutvustab. See kõik on väga põgus pilk lihtsalt esmaabisse. Leian et kohustuslikus korras esmaabi õppimine näiteks kord igal aastal oleks juba palju enam vajalik ja ka kasulik. Aasta aastalt need esmaabi nõudmised lihtsalt kinnistuvad ning kindlasti suureneb ohuolukordades inimeste protsent, kes on võimelised ja ka omavad piisavalt julgust, et esmaabi andma ja seeläbi elusid päästma.
See on täiesti kindel, et kõik inimesed ei ole suutelised esmaabi andma. Ma arvan, et tegelikult üks selline olen ka mina. Juba tunnis kuulamine tekitab mul tihti sellise oleku, et saaks see tund rutem läbi, enne kui pildi tasku lööb. Ma pole küll tegelikult nõrganärviline ja verd ka justkui ei karda, aga kõik need teemad kuidas inimelu nii kergelt otsa saab – need kõik tekitasid minus sellise õõvastuse, et ajas ära vähemalt isu kiiresti sõita. Lisaks ei suudaks ilmselt paljud inimesed minna näiteks peale autoõnnetust avariilise auto juurde ja lihtsalt näha, kuidas inimesed karjuvad ja meeleheitlikult abi ootavad . Või kui nad lausa surnud on. See lihtsalt jätab sellise jälje hinge, millest nii kergelt lahti ei saa. Isegi kui sa õnnetusse sattunud inimesi ei tunne. Seetõttu tekitavad ka näiteks minule suurt masendust mustad pealkirjad netiajalehtedes, kuidas liiklus taas mõne inimelu nõudis. Ma ei tunne neid, kuid ma tean, et inimesel oli kindlasti keegi, kes teda nüüd leinama jääb.
Arvan, et suur hulk eestlasi ei ole suutelised esmaabi andma kannatanule. Neil puudub selleks lihtsalt koolitus, kuigi neid ei morgendaks südametunnistus ja nad ei karda ka verd. Õnnetuspaigal nad seisavad lihtsalt käed taskus või halvemal juhul tahavad aidata, kuid ei oska seda õigesti ja seetõttu võib juhtuda, et hukkub mõni süütu inimene, kes oleks muidu võinud kiirabi saabudes abi saada.
Elementaarsemaid asju võiks siiski absoluutselt iga inimene teada. Neid võiks näiteks inimestele sisendada kasvõi telereklaamide näol. Kuidas käituda põletuse korral? Mida teha inimesega, kes on olnud külmas pikalt, kuid on siiski veel elavate kirjas? Ja palju muud sellist. Ka selliste teadmistega suudaks päästa inimelusid! Seniks, kuni Eestis aga selliseid asju pole rakendatud, tuleb jääda lootma vabatahtlikele esmaabiõppijatele ja eelkõige kiirabile. Mida kiiremini jõuab kiirabi sündmuspaigale, seda parem. Kahjuks on igal riigil raha vähe ja seega ei ole võimalik igasse paika kiirabiautot saada. Et kiirabiautode tööd optimeerida ja et inimesteni kiirabi võimalikult ruttu jõuaks, pakuksin välja, et võiks luua üle Eesti pisikesed putkad. Need peaksid olema väga väikese vahemiku sees – ca. 20-30km, et kohale jõudmine nii pikalt aega ei võtaks. Auto viiks haige lähimasse suurde haiglasse ja ise läheks tagasi oma putkasse ootama järgmist väljakutset. Putka oleks just selleks, et ei peaks päevad ja ööd veetma ebamugavalt kiirabiautos, vaid oleks nö. valveputka, kus saab vaadata telekat , lugeda vms. Sellise kiirabivõrgustiku rajamine oleks ilmselt hirmuskallis ja ka ülalpidamine, kuid näiteks Võrumaal on kiirabi Võru Haiglas ja kui mingi probleem peaks olema Missos, siis sinna kohale jõudmisel võib olla juba hilja, kui polnud käepärast ühtki esmaabi andjat. Kui aga kiirabiputka oleks ~20km kaugusel, oleks kohale jõudmine oluliselt kiirem ja see, et inimelu saab päästetud, on samuti palju tõenäolisem. Nagu on telest meelde jäänud – raisatakse hirmus suur raha, ja kui selle läbi vähemalt üks inimelu päästetakse, on see raha ennast kuhjaga tasa teeninud .
Ja loomulikult on kõige suurem enamus inimesi sellised, kes ei suuda sellistel õnnetuspaikadel inimesi aidata. Ümberringi on verd, võibolla mõni hukkunu, nähtav luumurd , mida kõike veel. See on ju päris kohutav ja õõvastav vaatepilt . Kindlasti võtab ka kõvema närviga inimesel selline olukord käe värisema. Tavainimene pole lihtsalt loodud sellisesse olukorda ja kuigi talle seda õpetatakse ja tutvustatakse eelnevalt, siis kohapeal kõik lihtsalt ununeb võluväel. Sellises olukorras kaine mõistus säilitada on suur kunst . Sa võid ju koolis isegi nukkude peal selle kõik läbi mängida või isegi eelnevalt end selliste õõvastavate piltidega „ette valmistada“, kuid üks on reaalsus , teine on harjutamine .
Oma kirjatüki lõpetuseks võin kinnitada, et kohe kindlasti kõik inimesed pole suutelised andma esmaabi. Seda seetõttu, et nad on liiga nõrganärvilised ja kardavad verd ja ei suuda vaadata seda, kuidas inimene mõne raske kahjustusega kannatab. Teiseks kindlasti see, et ei suudeta mõelda, et läbi esmaabiandja käe võib abivajaja hoopis surma saada. Lihtsalt pole närvi! Kõik need hirmud kokku pannes muudavad esmaabiandjate ringi nii väikeseks, et pead tänama õnne, kui peaks midagi juhtuma sinu enda või sinu lähedastega ja on inimene, kes aitab.