Erikultuuride suhtumisest aega (0)

Eri kultuuride suhtumisest aega
Kogu inimlik tegevus käib ajas ja aja ümber. Aja mõtestamisest lähtuvad filosoofilised süsteemid, väärtushinnangud, kogu igapäevane mõtlemine. Aeg on justkui salajane keskpunkt, millest ühelt poolt kogu pärandikultuurialane tegevus lähtub ning teisalt, mille olemuse tegeliku mõistmiseni üritatakse erinevate meetoditega ühes suletud ruumis jõuda.
Arusaam aja kulgemisest võib olla põhimõtteliselt erisugune, rääkimata erinevustest näiteks kalendrisüsteemides või aja arvamise alguse määratlemisest.
Aja mõiste teadvustus koos inimliku teadvuse tõusuga, kui kujunes välja ajalikkuse mõiste.
Arhailised tsivilisatsioonid ( Mesopotaamia , Egiptus) ja traditsioonilised kultuurid, kelle jaoks ei eksisteerinud veel ajalugu, teadsid vaid üht, nn absoluutset aega. Rituaalide ja müütide abil integreeriti inimlik eksistents ühte suuremasse tervikusse, mis oli osake loomulikust, universaalsest jätkuvusest.
Koos isikliku ja ilmaliku saatuse tõusuga teadvustus ka aja mõiste. Inimene hakkas teadvustama end mitte vaid kui tulemust, vaid põhjust. Kreekas hakati esimest korda tähelepanu pöörama aeg-ruumis toimuvale ajalikkusele, mis oli vajalik mõistmaks ühiskondlikku arengut. Antiikajal võib täheldada esimest korda laialdast huvi enese mineviku vastu, mis väljendus massilises kogumises ning raamatukogude, arhiivide ja kollektsioonide loomises.
Kreeklastel eksisteeris kaks ajamõistet – igavik (aion) ja liikuv aeg (chronos). Viimasega on seotud tsükliline ajakontseptsioon: aja pidevalt muutuvad etapid – minevik, olevik , tulevik – olid ajaterviku osad, mis vaheldusid, nii nagu inimelu oma järgnevuses. Ka keskaja inimese maailmapildis oli sama süsteem olulisel kohal: ilmaliku elu jaoks oli aastaaegade tsükkel ning liturgilise elu jaoks kiriklik tsükkel. Nii religioossete, ajalooliste ja isikliku elu tsüklite aluseks on looduse tsüklilisus.
Kristlikku kultuuri kuuluva inimese teadvuses tõlgendatakse aega kaheselt – aeg, mis möödub ja aeg, mis kestab – nn inimlik aeg ja absoluutne ( jumalik ) aeg.
Jumalik aeg kui ajalikkuse ülim aste; ajatus kui inimliku kultuuri ülim idee ja ihalus, mille poole püüeldakse. Inimlik aeg, vastupidiselt, on liikuv, mööduv ning see on subjektiivne, kuna lähtub ainult inimesest endast. Inimlik aeg on lineaarne, liikudes minevikust olevikku ja olevikust tulevikku vääramatult Viimse Kohtupäeva suunas. Selge alguse ja lõpuga ajaline lineaarne maailmapilt , mis põhineb juudi- semiidi ajakontseptsioonil, manifesteeriti kristlikus religioonis. Modernistliku ajakäsitluse aeg kui alguse ja lõputa sirgjoon määrati ratsionalismi ja valgustusfilosoofia valguses 18. sajandil, kui aega hakati mõistma kui ühe-dimensioonilist paratamatut ja muutumatut kulgu, mille alustaladeks on aastakalender ja õiget aega näitav kell. Muutus toimus, kui Einstein „täitis universumi kelladega, mis kõik näitavad õiget aega.”
Ajataju kui teatud mudelit analüüsides võib jagada selle teisel ka tasandil – nimelt isiklikuks ja ühiskondlikuks ajaks. Pärandikaitse kontekstis on taolisel mudelil väga oluline roll – kas minevikust rääkides kõneldakse individuaalsest või ühiskondlikust ajast – kuna enamasti need omavahel ei sünkroniseeru.