Ma ei saa öelda, et pooldan täiesti üht või teist filosoofilist suunda, kuid siiski pean end pigem empiristiks kui ratsionalistiks, kuna ma ei usu, et teadmised on kaasasündinud, nagu arvavad ratsionalistid. Ma tean tõsikindlalt asju, mille teadmine ei tulene minu mõistusest, vaid südamest selle põhjal, mida olen kogenud ja hinges tunnetanud. Arvan, et inimese vundament ei ole ratsionaalne, seega inimene ei ole ratsionaalne. Empiirikute lihtne arusaam on, et see, mida teame, teame kogemuste põhjal. Inimesed tunnetavad ja kogevad maailma ju erinevalt ning sellest tulenevalt on nende teadmised erinevad. Sarnaselt empiirikutele arvangi, et inimene sünnib ,,puhta lehena" ning tema teadmised tulenevad vastavalt ümbritsevale keskkonnale ja kuidas ta seda tunnetab.
Järelikult kui me siin muutuvas maailmas midagi õpime, siis ei õpi me midagi uut vaid meenutame, mida teadsime varem. · Arusaam inimhingest, tunnetamisest, õppimisest. Kui me siin muutuvas maailmas midagi õpime, siis ei õpi me midagi uut vaid meenutame, mida teadsime varem. 11. I. Kanti püüd likvideerida empirismi ja ratsionalismi vastuolu. Püüdis likvideerida empiirikute ja ratsionalistide vahelist vastuolu. Tunnetamine algas K arvates aistingutest. Meie meeleorganeid mõj sõltumatu mm ehk objektiivne mm ning tekitab meis aistinguid. Sõltumatu mma kohta ei saa me midagi konkreetset öelda, see on "asi iseeneses". Seda, kuidas "asi iseeneses" meile nähtub nim. K nähtumuseks e "asi meie jaoks". See on subjektiivne ja seega pole sõltumatu.Tunnetada saab vaid nähtumusi, "asjad iseeneses" on tunnetamatud
tähelepanekute varal kogutud teadmisi, mis samuti pidid kaasa aitama asjade ning nähtuste sügavama olemuse ja nende vastastikuste sõltuvuste avandamiseks, millest omakorda võis juhtuda vastavate mõistete täppis kujundamine. Selles mõttes ei ole Aristoteles mitte ainult teoreetilise jäelemõtlemisega tegelev ,,õpetlane" - vaid ühtlasi suur, erakordslt avara pilguga vaatleja ning koguja, jätkates tahestahtmata mõningate varasemate empiirikute näiteks Demokritose uurimistraditsiooni. Toetumine kogemusele ning eksaktseile vaatlusandmeile põhjustab tema mõttemaailma vabastumise kõigest poeetilis religioossest ja mütoloogilisest ballastist, mis tagades sellele kaine ning realistliku ajalikkuse. Ja Aristotelest hinnates me võime vaielda, kumb on ta kaaluvamal määral kas abstraktselt mõtisklev filosoof võii kogemusi ning tähelepanekuid korrastav loodusuurija: nii idealistid kui empiristid tahavad
Empirism, sensualism, positivism Pärast Descartes’i ning suuresti ka tema tõttu said varasemate aegade empirismi, ratsionalismi ja romantismi erinevad versioonid selgemaks ja arusaadavamaks kui iial enne. Nende paradigmade moodsad manifestatsioonid moodustavadki tänase psühholoogia aluspõhja. Briti empirism Empiirik on keegi, kes usub, et teadmise allikaks on kogemus. Seega on empirism suund, mis rõhutab kogemuse tähtsust teadmiste hankimisel. Empiirikute kogemuse definitsioon viitab üksnes sensoorsele kogemusele - aistingule. Empirismi definitsioonist: • aistingud moodustavad igasuguste teadmiste esmased ehk algandmed - ei saa aga öelda, et ainuüksi nendest moodustub teadmine. • teadmised ei saa enne eksisteerida, kui esmalt ei ole kogutud tunnetatavaid, sensoorseid tõendeid – seega, empiiriku jaoks algab teadmiste kogumine aistingutest.
mõtlemisvõime purunematu liit?. Teooriate kujunemine on seotud kahe suunaga teaduslikus tunnetuses. Nendeks suundadeks on ratsionalism ja empirism. Ratsionalistid lähtuvad sellest, et tunnetuse aluseks on vahetu ja selge asjade loomuse teadasaamine, mis põhineb mõistusel. Empiirikud ei omista mõistusele erilist kohta tunnetusprotsessis. Empiirikute lihtne tees on: seda, mida me teame, teame oma kogemuse põhjal. Tunnetus peab olema tagasisideme vormis tegelikkusega kontrollitav. Kui puudub võimalus viidata kogemuse faktilisusele, siis ei saa rääkida tõelisest tunnetusest. Empiirilise filosoofia esindajad (John Locke (1632-1704), George Berkeley jt.) väitsid, et kogu teadmine tuleneb stiimulitest, mis tekitavad meeleorganite ärrituse. Sündides on inimene "valge leht? (tabula rasa) ja oma teadmised saadakse meelte
da ei saagi olla; kindluse nõudmine, kui saavutada on võimalik ainuüksi tõenäosust. Hume'i tööle viidates rääkisime sellest juba varem. Ja selle küsimuse teeme selgemaks, kui hakkame käsitlema tõenäosust, seletades, millist kasu on meil empiirilistest proposit- sioonidest. Näeme siis, et seisukohas, et kõik teaduse ning terve mõistuse "tõed" on hüpoteesid, ei ole midagi loomuvastast ega paradoksaalset; ning järelikult ei ole tõsiasi, et empiirikute tees seda seisukohta sisaldab, mingi vastuväide sellele. Raskustesse satub empiirik aga formaalloogika ja matemaatika tõdedega kokku puutudes. Sest kuigi varmalt mööndakse, et tea- duslik üldistamine võib olla ekslik, paistavad matemaatika ja loo- gika tõed kõigile paratamatute ning kindlatena. Ent kui empirism on õige, ei saa ükski propositsioon, millel on faktiline sisu, olla paratamatu ega kindel. Järelikult peab empirist tegelema loogika
faktide kogumisega faktid tuleb ümber töödelda mõistuse abil, st tuleb luua "kogemuse ja mõtlemisvõime purunematu liit?. Teooriate kujunemine on seotud kahe suunaga teaduslikus tunnetuses. Nendeks suundadeks on ratsionalism ja empirism. Ratsionalistid lähtuvad sellest, et tunnetuse aluseks on vahetu ja selge asjade loomuse teadasaamine, mis põhineb mõistusel. Empiirikud ei omista mõistusele erilist kohta tunnetusprotsessis. Empiirikute lihtne tees on: seda, mida me teame, teame oma kogemuse põhjal. Tunnetus peab olema tagasisideme vormis tegelikkusega kontrollitav. Kui puudub võimalus viidata kogemuse faktilisusele, siis ei saa rääkida tõelisest tunnetusest. Empiirilise filosoofia esindajad (John Locke, George Berkeley jt.) väitsid, et kogu teadmine tuleneb stiimulitest, mis tekitavad meeleorganite ärrituse. Sündides on inimene "valge leht? (tabula rasa) ja oma teadmised saadakse meelte kaudu (läbi kogemuste).
Õigusega kaasajal on seotud mitmed teadused: õ filosoofia, õ ajalugu, õ teooria, jurisprudents (õ dogmaatika) ja õ sotsioloogia. See on võimalik sellepärast, et õigus ise on kompleksne fenomen. Iga õigusteaduse valdkond põhineb teatud teooriatel. Teooriate kujunemine on seotud kahe suunaga teaduslikus tunnetuses: ratsionalism ja empirism. Ratsionalistid lähtuvad sellest, et tunnetuse aluseks on vahetu ja selge asjade loomuse teadasaamine, mis põhineb mõistusel. Empiirikute lihtne tees on: seda, mida me teame, teame oma kogemuse põhjal. Õiguse ajalugu tegeleb kunagi eksisteerinud õiguskordadega. Jurisprudents analüüsib objektiivset õigust ja kehtivaid õigusnorme. Õiguse sotsioloogia pöörab tähelepanu õiguse eksisteerimise tingimustele. Õiguse filosoofia tegleb õiguse põhimõttega ja seda sageli nimetatakse õigustotsivaks teaduseks. Õiguse teooria tegeleb õigusnormide kehtivuse põhjendamisega ja selle kehtivuse piiridega
formaalse loogika reeglite kasutamine ei lahenda õiguse rakendamisega seotud sisulisi küsimusi. B. Rüther on kirjutanud, et õiguse elu ei seisne mitte looogikas, vaid kogemuses. Õiguse teeoriate kujunemine on seotud kahe suunaga treaduslikus tunnetuses: ratsionalism ja empirism. Ratsionalistid lähtubad sellest, et tunnetuse aluseks on vahetu ja selge asjade loomuse teadasaamine, mis põhineb mõistusel. Empiirikute lihtne tees on: seda, mida me teame, teame oma kogemuse põhjal. Tunnetus peab olema tagasisideme vormis tegelikkusega kontrollitav. Popperi 3 maailma: füüsikalised objektid; nende tajumine; muu inimmõtte poolt loodu. Õigusteadus on teadus õigusest. Kontinentaalses õigussüsteemis mõistetakse õiguse all esmalt kehtiva õiguse norme, mis vastavad õiguse ideele. Õigusteadus selgitab kehtivate normide sisu. Õiguse puhul on alati tegemist
kogumisega faktid tuleb ümber töödelda mõistuse abil, st tuleb luua "kogemuse ja mõtlemisvõime purunematu liit?. Teooriate kujunemine on seotud kahe suunaga teaduslikus tunnetuses. Nendeks suundadeks on ratsionalism ja empirism. Ratsionalistid lähtuvad sellest, et 14 tunnetuse aluseks on vahetu ja selge asjade loomuse teadasaamine, mis põhineb mõistusel. Empiirikud ei omista mõistusele erilist kohta tunnetusprotsessis. Empiirikute lihtne tees on: seda, mida me teame, teame oma kogemuse põhjal. Tunnetus peab olema tagasisideme vormis tegelikkusega kontrollitav. Kui puudub võimalus viidata kogemuse faktilisusele, siis ei saa rääkida tõelisest tunnetusest. Empiirilise filosoofia esindajad (John Locke (1632-1704), George Berkeley jt.) väitsid, et kogu teadmine tuleneb stiimulitest, mis tekitavad meeleorganite ärrituse. Sündides on inimene "valge leht? (tabula rasa) ja oma teadmised saadakse meelte
Kahelda tuleb olemasoleva olemasolus. Kindel saab vaid olla mina olemaolus, sest see kahtleb. “Cogito ergo sum”. Hinge ja keha eraldatus. Teine uusaja filosoofia suund on EMPIRISM, mille lähtekohaks on, et tõde ja teadmised tulevad inimeseni läbi meeleliste kogemuste, tajude. Kogemusele ei eelne mingit teadmist. Empirismi eelkäija Fr. Bacon, tähtsamad esindajad John Locke, DAVID HUME (1711 - 1776). David Hume oli empiirikute hulgas veidi erandlik - skeptik. Kogu teave tuleb inimeseni küll meelte kaudu, kuid asjade omavaheline seosevõrgustiku pole empiiriliselt võimalik tõestada. Seega ei saa reaalsuses ikkagi kindel olla. Seega pole reaalsus meile meelte kaudu ka kättesaadav. Kogetav on vaid väikene osa. Kindel ei saa olla mis juhtub tulevikus ega ka selles, mis oli. David Hume`i jaoks oli inimene üks loomade seas. Ratsionaalne arutelu religiooni üle on mõtetu.
JL vaated on vastuolulised. Tal pole ühtseid vaate. Tema vaadetele toetusid nii ühed kui teised, ükskõik kui erinevad ka polnud lähenemisnurgad. Üldiselt on ta siiski vastuoluline filosoof. See on ka seotud sellega, et ajastu oli kahetine. Vaate aluseks on eitav suhtumine kaasasündinud ideedesse, sest ideid omandatakse. See ei toimu ise, vaid kellegi, millegi toel. Siit tuleb jälle see kasvatuse narratiiv. Ta kuulub põhimõtteliselt 18-19 sajandi empiirikute hulka(inimene saab teada seda, mida ta kogeb). Hoiakud ja väärtussüsteemid ei muutu paugupealt. Alati saab öelda: kuidas siis nii?Tema vaadete aluseks: tunnetuse ainsaks aluseks on empiiriline kogemus (näed lauda, järelikult laud on;ise kuulsin, järelikult on). Teda saab jätta meelde lad keelse väljendiga: tabula rasa- valge leht täiskirjutamata. Eluaeg hakkab selle peale kirjutama on kogemusi ja arvamusi. Tegelikult on see tunnetusteooria poolik nagu ka ta teised vaated
Tõeline teadmine seisnebki selles, et me tunneme põhjusi ja seaduspärasusi. 33 Teooriate kujunemine on seotud kahe suunaga teaduslikus tunnetuses. Nendeks suundadeks on ratsionalism ja empirism. Ratsionalistid lähtuvad sellest, et tunnetuse aluseks on vahetu ja selge asjade loomuse teadasaamine, mis põhineb mõistusel. Empiirikud ei omista mõistusele erilist kohta tunnetusprotsessis. Empiirikute lihtne tees on: seda, mida me teame, teame oma kogemuse põhjal. Tunnetus peab olema tagasisideme vormis tegelikkusega kontrollitav. Kui puudub võimalus viidata kogemuse faktilisusele, siis ei saa rääkida tõelisest tunnetusest. Empiirilise filosoofia esindajad (John Locke (16321704), George Berkeley jt.) väitsid, et kogu teadmine tuleneb stiimulitest, mis tekitavad meeleorganite ärrituse. Sündides on inimene
annaabi.ee 
