Emajõe sünd (3)

Emajõe sünd
Fr. R. Faehlmann
Vanaisa oli loonud maailma ja selle üle laotanud sinise taevatelgi sätendavate tähtede ja särava päikesega. Maa peal kasvasid ja kosusid taimed ning loomad tundsid oma elust rõõmu. Kuid loomad ei kuulanud Vanaisa käske, vaid hakkasid üksteist taga kiusama ja vihkama . Siis kogus ta nad ükskord kõik kokku ja ütles nõnda: "Ma olen teid loonud , et igaüks oma elust rõõmu tunneks, teie aga hakkate üksteist vihkama ja koguni murdma . Ma näen, et teile on tarvis kuningat, kes teid valitseks ja ohjes hoiaks. Tema vastuvõtmiseks peate teie talle kaevama jõe, et ta selle kallastel võiks kõndida; jõgi aga kaevake hästi sügav ja lai, et kõik väikesed temas ruumi leiaksid ja Emajõgi peab nimi olema. Aga mulda ärge pilduge sinna-tänna laiali, vaid kuhjake mäeks ja selle peale lasen ma siis ilusa metsa kasvada ja siin peab teie kuningas elama. Ka nõgusid ja orge jätke mõnda kohta, et tal seal varju oleks tuule ja paha ilma ning päikese eest. Ma näen teid siin hulganisti koos; igaüks tunneb oma jõudu; nüüd kähku tööle!"
Siis lahkus ta nende juurest ja kõik asusid kohe tööle. Jänes ja rebane märkisid ära, kuhu vesi voolama peab: jänes hüppas ees, rebane jooksis järel ja ta lohisev saba näitas tulevase Emajõe suunda. Mutt kündis esimese vao, karu kandis ja pääsuke ning muud linnud olid kõik tegevuses.
Kui jõesäng oli valmis, tuli Vanaisa tööd vaatama. Ta oli kõigega rahul. Ta kiidab iga töölist. " Mutt ja karu, teie töötasite vist kõige usinamini, sest olete üleni porised: - hea küll, see porine kuub jäägu teile aurüüna mälestuseks; sina hunt, oled koonu ja jalgadega tublisti töötanud, sinule peavad ka must koon ja mustad jalad jääma. Aga kus on vähk? Muidu on ta ikka agar mees ja tal on palju käsi; kas ta magab ?" Vähk oli just mudast välja roninud ja pahandas, et Vanaisa polnud teda märganud; ta hüüdis omas meelepahas: " Vanamees , kus su silmad on, et sa mind ei näinud? Nad on sul vist selja taga." - "Sina ninatark, " oli vastus, "siitpeale peavad su omad silmad selja taga olema." Kui Vanaisa oli selle karistuse täide saatnud, näeb ta üht hilpharakat oksalt oksale lendamas, kes oma ilusat ülikonda laseb päikesepaistes läikida ja oma muretut laulukest vilistab. "Kehkenpüks vihmakass ," hüüab ta temale, "kas sul pole midagi muud teha, kui eputada?" - " Vanamees ," ütles see, "töö on must, ega mina või oma kuldkollast kuube rikkuda ja hõbekarva pükse mustaks teha, - mis sa ise selle kohta ütleksid?" - "Sina riidenarr!" hüüab Vanaisa pahuralt, "siitpeale olgu sul mustad püksid ja karistuseks ei pea sa oma janu kunagi jõest kustutama , vaid lehtedelt veepiisku jooma. Oma lustilist laulu pead sa ainult siis vilistama, kui teised loomad varjule poevad ja läheneva äikese ees hirmu tunnevad."
Jõesäng oli nüüd valmis saanud. Vanaisa valas oma kuldkausist vee sinna sisse, elustas seda oma hingeõhuga ja määras tema jooksu suuna.
See oli Emajõe tekkimine ja seda juhtus ta kaevamisel.