Elurindel muutusteta (0)

Ayur Kala
10c
Tartu Tamme Gümnaasium
26.11.2012
Elurindel muutusteta
"Ta langes oktoobris 1918, mis kogu rindel oli nii vaikne ja rahulik, et sõjasõnum piirdus vaid ühe lausega: Läänerindel muutusteta," lõpetab E.M. Remarque oma jutustuse ühe noormehe elust esimese maailmasõja sündmustes. Tahaks öelda, et jutustuse selle sõja sündmustest ühe noormehe elus, kuid paraku lõpevad jutustus ja elu ammu enne sõja lõppu.
See lause võtab väga ilusasti kokku mõtte, mis iseloomustab riigi valitsuste, juhtide või muidu kõrgemate isikute suhtumise üksikinimestesse sõjas. Kuid lugedes hakkasin üha enam mõtlema, et see pole nii ainult sõjas. Ja ei kehti ainult tähtsamate inimeste suhtumise kohta. Ja paraku ei piirdu mitte ainult esimese maailmasõja ajaga 20. sajandi alguses.
Läbi aegade, nii enne kui peale maailmasõdu, suhtutakse üksikisikusse, nt. sõdureisse, ühtemoodi. Kui sõda algab, ei ole enam üksikelu oluline. Oluline on vaid võit. Sõjas oma poja kaotanud vanematele räägitakse, et ta teenis sõjaväes auga , ohverdas oma elu oma isamaa eest, neile saadetakse raha, antakse aumärk, mida nad saavad siis suguvõsas näidata. Kuid kuidas suhtuvad kogu sellesse asjasse need inimesed, kes seda kõike läbi viivad? Kas nad mõtlevad, et lõpuks kukub see välja nagu kaubandus - inimene plekist ja paberist vidinate vastu?
Kuid see probleem ei ole mitte ainult sõjas. Näite võib tuua kasvõi meie endi igapäevaelust. Näiteks koolist. Tänapäevalgi ei ole enam üksikisik oluline. Koolis on õpilased mõnede õpetajate jaoks lihtsalt hall mass, kellele tuleb vajalikud asjad ära rääkida ja siis lasta neil tööd mingile positiivsele hindele ära teha. Põhikooli lõpetamiste aegu kuuleme teleuudistest väljalangejate protsentidest, kuid intervjueeritakse mitte neid vaid edasipääsenuid, kedagi ei huvita väljalangejate mõtted ja tunded. Keegi ei hooli eriti sellest, mis saab nendest inimestest edasi. Peale põhikooli. Mingis mõttes on need, kelle eluunistus ei olnud minna kutsekasse ja saada mingil erialal profiks, nagu elust väljalangejad. Ainus erinevus sõjaga, et elust võib välja langeda mitmes mõttes ja seega mitu korda.
Kuid ka edasipääsenutele käiks nagu lahing edasi. Kõige rohkem muretsetakse selle üle, et 9. klassi lõpueksam ikka tehtud saaks, peale seda ei ole enam kool kohustuslik, st. õpetajad ei pea enam nende õpilastega suvel mässama. Siiski on veel olemas ka erandeid . Mõneti on õpetajate taolisi võimalusi isegi riigi enda poolt piiratud. Miks?
Koolisisest ja ka -välist pühendumist lastele ja noortesse olen näinud vaid ühes kohas. Televiisoris. Etv ekraanil jooksis vahepeal sari " Waterloo Road School", mis rääkis ühest Briti koolist. Seal olid õpetajad pühendunud mitte ainult õpilaste hinnetele vaid ka suhtumisele kooli, nende suhetele, nii kooli/klassikaaslastega kui ka kodustega, turvalisusele koolis, vaba aja sisustamisele (hoolitsesid laste huvide teostamise võimalikkuse eest) ja palju muud. Ma vaatasin selle seraali lõpuni, peale seda, kui seda esimest korda nägin. Ja kui see ära lõppes, olin kurb, kuid mõtlesin, et vot selline oleks kool, kus ma käia tahaksin. Mitte, et tänapäeval mul sellist hoolitsust vaja oleks, vaid selle pärast, mis õhkkonna selline hooliv suhtumine ja armastus laste vastu tekitab.
Minu arvates peaks säärane inimestesse kui erakordsetesse ja ainulaadsetesse isiksustesse suhtumaine sellise hoolimisega püsima alates väiksest peale kodus, siis koolis, ülikoolis, ja isegi tööl. Isegi sõjaväes. Ja ka sõjas. Minu arvates ei mõjuks sõda inimestele üldse nii halvasti, kui sõjas oleks sõdurite ja inimeste heaolu esimesel kohal. Siis oleks hukkunuid sõjas ja muus mõttes langenuid elus palju vähem, ning riik saaks ausalt väita, et nemad tegid oma parima , mis nad teha võisid.
Kui riik hoolitseks oma järgnevate põlvede eest nii, nagu eespool mainitud , siis ma usun, et riigi areng ja edukus oleks kümnetes kordades suurem.