Elu mõte ja mõttetus (8)

Elu mõte ja mõttetus
Väga rakse on öelda, mis on inimese elu mõte ja mõttetus, küsimust elu mõtte kohta ei ole suutnud isegi kõige targemad filosoofid lahti seletada. Seda võivad siiski kõik oletada ja ise filosofeerida . Kui küsida minult mis oleks minu elu mõte, siis see oleks elada nii, et elu lõpus ei peaks kahetsema tehtud ja tegemata asju ja olla õnnelik. Võib ka öelda, et elu mõte on elada, et ei tekiks küsimust, mis on elu mõte. Erinevatel inimestel on erinevad elu mõtted, selles kirjandis toon ma välja mõned näited ning arutlen elu mõtte ja mõttetuse üle.
Kui üldiselt inimeste elude mõtetest rääkida, siis elu mõte on luksus . Ja luksus on see, et inimene teeb seda mida ta tahab. Levinud on ka ütlus : ,,Ela, et elada``. Parim viis saavutada sellist luksust on õppida hoolega ära mõni niisugune töö, mis endale meeldib. Ja halvim viis elada luksuslikku elu on elada kasinat elu ja saavutada selles täius. Ja veel halvem on elada lihtsalt kasinat elu. Ja sellist elu saab üldiselt vältida, kui leida midagi mis meeldib ja siis seda nüri järjekindlusega tegema hakata. Elada tuleb nii, et seda saaks nautida.
Paljude elu mõte on olla armastatud ning õnnelik. Elus võib palju tahta, kuid iseasi on see, kuidas see saavutada, sest ilma tööd tegemata ei tule mitte midagi välja. Õnne võib tunda isegi pisimatest, kuid õnnetust leiab igalt poolt. Sama on ka armastusega. Inimene armub elu jooksul väga palju, aga tõelise armastuse leiavad vaid vähesed. Tasub vaid proovida, pingutada ja oma tahtmiste poolde püüelda. Tugevad ja vaid „kõrge lennuga“ inimesed võivad oma soovid teostada ning saada õnnelikuks. Nõrgemad meist ei saa muud kui parimal juhul halvimad tingimused. „Mitte olemise“ tee valinud inimesed, aga lõpetavad oma elu. Me kõik valime endale tuleviku ja rajame tee mööda tarkusemägesid ülese ning leiame seal teekonnal endale tähtsa ja kõigile erineva elu mõtte.
 
Enamuste inimeste elu Maailma mastaabis on suhteliselt mõttetu, sest kui mõni väikeelanik kuskil ära sureb , ei pane seda peaaegu mitte keegi tähele, kuid kui tuua mängu mõni suurem tegelane nagu näiteks G.W. Bush , siis ei saa öelda, et tema elu on mõttetu. Võib öelda, et tema on Maailma üks tähtsamaid tegelasi, kui vaadata kasvõi turvameetmeid, mis kasutusele võeti tema külaskäigul Eestisse. Kui mõelda kui tähtsad me oleme kogu inimkonnas, looduses, Maal ja päikesesüsteemis, siis on see kaduvväike osa. Universumi mastaabis näib inimese elu tõesti täiesti mõttetuna.
Näiteks looma elu mõte ei saagi olla suur, võib lausa öelda, et enamus taluloomade elu on mõttetu, näiteks sigade või lammaste, kes elavad selleks, et toita inimesi. Päevast päeva söövad nad ennast paksuks ning lõpuks jõuavad inimeste kõhtu. Sama käib ka teiste koduloomade , nagu kasside ja koerade kohta, nendel siiski on võib-olla mingil määral elu mõtteks lõbustada inimesi ning olla mingis mõttes sõbraks, kuid enamus ajast lamavad nad niisama ja on lihtsalt muidusööjad.
Nende elul ei pruugi küll olla suurt väärtust, kuid ilma nendeta oleks inimeste elu palju igavam.
Küsimust „mis on elu mõte?“ võib lihtsustada ka küsimusteks „miks üldse elada?“ või „miks ma peaksin edasi elama?“. Paljud arvavad , et nende elu on tähtsusetu ning otsivad lahendust enesetapu läbi. Kuid seda siiski ei tasu teha, sest nagu Elisabeth Lukase raamat ,, Elu mõte “ ütleb, et hoolimata elu valulikkusest ja kaduvusest ei kao elu mõte. Kui elu tundub mõttetuna ja tähtsusetuna on elul ikkagi mõte ja ei tasu sellele kohe otsa peale teha.
Maailmas on ka religioone, kus arvatakse, et omaenda elu ära võtmine on vajalik ning arvavad, et vaid siis saab paremasse ellu. Nende järgi elul ja maailmal ei ole pruugi olla mingit kõrgemat eesmärki, nii et inimese mõistliku sihina nähakse "vabanemist". Mõnes teises religioonis on inimeste elu mõtteks Jumala kummardamine – hea see, mis Jumala plaanide teostumisele kaasa aitab, halb see, mis Jumala plaanidele vastu töötab.
Paljud inimesed otsivad taga nn. ,,elu mõtet´´. Mina arvan, et seda on raske või siis võimatu otsida. Kui hakata mõtlema sellele, mis on elu mõte, siis võib selleks kuluda tunde, päevi, aastaid või terve eluaeg ning lõpuks jõutakse järeldusele, et selline küsimus on mõttetu. Küsimine elu mõtte järele on nagu haigus, millest paranemist ei tule enne, kui säärase küsimise tühjus läbi nähakse.