Elu mõte("Ogalinnud” ja “Hamlet”) (2)

Elu mõte (“ Ogalinnud ” ja “ Hamlet ”)
Ja kogu maailm tardub selle linnu laulu kuulama
ja Jumal taevas naeratab,
sest suurimat saavutada saab ikka
ainult suurimate kannatuste hinnaga...
Lõik raamatust „Ogalinnud“, C. McCullough
Aegu tagasi uskusid inimesed, et maailm paikneb kolmel kilpkonnal. Terve inimkond teadis seda, uskus sellesse ning lõi endale, lähtudes sellest, lootused, ootused, tõekspidamised ja inimlikud piirid.
Igale inimesele on antud õigus uskuda , loota ning arvata, arvata ning arutleda asjade üle nii, nagu tema ise seda näeb ja mõistab, ning vahel arusaamatut uuesti mõista. Kõigil meist on need samad kolm kilpkonna, millel ei paikne enam maailm, vaid nüüd juba elu. Igaühel meist on need olemas, kellel mõtteis ja olemises, kellel aga kauges alateadvuses.
Colleen McCulloughi “Ogalinnus” on perekond Cleary vanimal pojal Frankilgi omad lootused ja unistused paremast elust ning ka temal ei puudu need kolm kilpkonna. Need kilpkonnad , mis tähistavad inimese hingeseisundit ning elu mõtet.
Franki esimene ja ehk ka kõige suurem ja tähtsam kilpkonn sümboliseeris armastust, armastust oma ema ja väikese õe Meggie vastu. Ei olnud tema jaoks tähtsamaid ja kalleimaid inimesi kui olid seda tema armastatud ema ja väike õeraas Meggie.
Teiseks kilpkonnaks võiks nimetada vabadust. Vabadus, mis tema mõistes tähendas südame ja meele kooskõla ning mis väljendus püüdena pääseda eemale halvast elust ning sellega kaasas käinud mälestustest. Pääseda minevikust, mis oli kaotanud poisi jaoks tähenduse ning väärtuse.
Kolmas, samuti tähtis ning tihedalt seotud esimese kahega, nö kilpkonn, oli Franki jaoks viha ja kättemaks. Viha ning sellest tulenev iha kätte maksta olid need jõud mis teda edasi viisid. Kui noormehe elu oli alanud armastusega, siis ajaga muutus see armastus vihkamiseks. Tema olemust muudeti vägivaldselt, sellega kaasnesid püüe vabaduse poole ning selle püüde lahendusena nägi ta vaid kättemaksu inimesele, kes oli selle kõige aluseks - oma isale , kes oli tema arust kõige ebaõnnestunum olend inimkonna ajaloos üldse.
Sarnaselt Frankile, kirjutab W. Shakespeare “Hamletis” noorest kuningapojast Hamletist, kes oli ülla südame ja lahke loomuga, poisi siirast armastusest hukatud isa vastu ning kinnisideest tema mõrvarit tappa.
Hamletil oli kindlasti olemas enda kolm kilpkonna, millest tähtsamaiks ta pidas armastust- armastust isa ja sõprade vastu. Sõbrad tähendasid Hamletile palju. Hamlet, kes oli kõrgest kuninglikust soost, sõbrustas talle madalamas seisuses olevate rüütlitega ning oli nendega väga lähedastes suhetes, hoolimata sellest, kas see oli tema seisuses olevale noormehele sünnis või mitte.
Nagu Frankile, nii oli ka Hamletile tähtis kättemaks. Nimelt oli tema elu suurimaks ülesandeks endale seadnud isa mõrvari tapmise, mis oleks toonud talle vabaduse hinge ning lasknud alata uuel elul, kaotada mineviku ja luua uue tuleviku, sest soovitu sai täidetud ning kuritegu karistatud... kuid kõike seda saavutas ta vaid hinges ja südames, sest kõik ei läinud nii nagu ta lootis ja ta hukkus sealsamas.
Kolmas kilpkonn oli Hamletil sügavas hinges ja sellest ei teadnud keegi. On asju mida ei saagi teistele rääkida. Oli see imekaunis Ophelia, tema võimed olla tasakaalukas ja tark või hoopis midagi muud...?
Inimeste elud on erinevad, kuid ikkagi loodetakse ja oodatakse samu asju ja sündmusi. Kaks täiesti erinevat kirjanikku, kahest erinevast maailmajaost kirjutavad täiesti erinevate seisustega perekonna elude kulgemisest. Lugedes teoseid, tajume, et umbes samaealiste poiste ootused, lootused ning unistused on sarnased, et mitte öelda samad. Mõlemas raamatus on aru saada, et poiste elus tähtsaimal kohal on armastus ning siis kättemaks. Kättemaks küll erineval põhjusel, aga siiski...
Kolm kilpkonna ei ole mõeldud meie, nüüdisaja inimeste poolt, vaid need on meie mõtteisse jäetud kallite esivanemate poolt. Teatavasti olid meie esivanemad väga targad ja intelligentsed inimesed, kuigi jah, tuleb tõdeda, et see „maailm kolmel kilpkonnal“ tundub pisut naeruväärne. Siiski suutsid nad selle mõtlemisega elada ja ilma mingisuguste raskusteta, mindi elus edasi, oldi õnnelik. Armastati, vihati, sigitati, sünnitati ja ka tapeti, nagu nüüd - seda kõige suudeti teha ka „kolme kilpkonna“ seljas .
Kogu sellega proovitakse meile ehk selgeks teha, et ei ole vahet sellel, mis teised arvavad või kuidas tegelikult on, vaid uskuda sellesse mis tundub õigem ning seada ise endale elu mõte – mõte, millega elus edasi minna ning oma soovid ja lootused teostada. Ei ole vaja raha ja kullakotti, hõbedat ja karda , et olla õnnelik, piisab vaid eesmärgist, armastusest ja toidust – nii hinge- kui ka kehatoidust, et jõuda elu tippu.