Kati Kullamaa, 124117HAAB
Poliitika definitsioonid
Poliitikat on raske defineerida, mõnel juhul isegi võimatu, sest nii palju kui on inimesi
on ka erinevaid arvamusi . Henry Adams on võtnud definitsiioni lühidalt kokku ja
öelnud, et poliitikud on süstemaatiline vihatud organisatsioon .
Esimeseks vaatenurgaks on võetud poli tika kui valitsuse kunst , mis lühidalt
tähendab demokraatliku valitsust, kus püütakse riiki kõige paremini valitseda . Selle
vaatenurga puhul on tegemist Vana Kreekast võetud definitsiooniga, kus arutleti
teemadel mis puudutab linna(osa), siis tänapäeval arutatakse teemadel, mis
puudutab riiki kui tervikut . David Easton on öelnud lühidalt, et poliitikute ülesanne on
autoriteedi väärtuste jaotamine. Siinkohal on ära jaotatud poliitikised isikud ja
mittepoli tilised isikud. Kõik, kes ei kuulu sinna alla ei otsusta valitsuse tegevuse eest
ega saa ka seda kuidagi mõjutada. Siiski levib arvamus, et poli tikud on võimu
ihaldavad silmakirjalikud rahva teenijad. Tänapäeval tekib ka palju olukordi kus võimu
ja autoriteedi saavutamine muutub tähtsamaks kui rahva teenimine. Kodaniku
vaatepunkt võiks ol a negatiivne poli tikute suhtes. Nad ei saa mõjutada riigi otsuseid
nad on ainult järgijad ja sõnakuulajad.
Teiseks vaatenurgaks on poliitika kui avalikud asjad. Kui palju peaks tegema
avalikuks informatsiooni, mis puutudab eraelu ja avaliku elu, kuhu tõmmata piir?
Siinkohal on tekkinud kaks erinevat arvamust. Kas eraasjad nagu ühingud, klubid,
institutsioonid ja riigitöö käib eraldi või peaks hoopis kõik avalikustama. Aristoteles on
öelnud, et inimesed on oma olemuselt poliitilised loomad, mis väidab, et ainult
poli tikas saavad inimesed head elu elada. Tegelikkuses tuleb välja, et poliitikud
saavad ise oma elu korraldada ja otsustada, kui palju nad eraelust toovad avalikkuse
ette ning kuhu tõmmata pi r. Kodanikuühiskond saab eristuda riigist, nende
tegemised pole pi ratud, ning säilib võimalus otsustada oma privaatsuse eest.
Kolmandaks vaatenurgaks on poliitika kui kompromissid ja konsensus. See on väga
konkreete definitsioon, mis väidab, et poli tikud on konfliktidest teadlikud, nähakse, et
need on vältimatud ning püüavad neid lahendada ja ära hoida. Probleemide puhul
kasutatakse selgitamise ja arutlemise mitte vägivalla ja jõu taktikat. Selles
vaatepuntis on poli tikud heas valguses ning kodanikuühiskond peaks olema rahul
oma valitsusega kuna üldmulje näitab, et nendest hoolitakse. Kuid tegelikkuses
selline asi ei toimiks, tekkivad pikad vaidlused konsensuse leidmise teemadel ning
kokkuvõttes ei pruugigi kõik probleemid oma lahendust leida. Ütleksin, et selline
käitumine on Eestile väga omane, poliitikud näivad rahvast hoolivat kuid tegelikult on
neil juba omapoolne otsus tehtud või probleemide puhul need kajastatakse aga
hiljem enam ei teata mis nende lahenduseks sai.
Viimane vaatepunk näitab poliitikuid kui võimuorganid. Mehed on domineerivamad
valutsuses, naisi eriti ei austata. Kate Millett on öelnud, et poli tika on võimustruktuuri
suhted,korraldused,kus üks grupp inimesi kontrol ivad teiste üle. Kodanikuühiskond
on rahutu , ning nende vajadused jäävad tahaplaanile.
docstxt/.txt
Kõik kommentaarid