Kas see võiks olla meie väikese rahva jaoks olulisem, kui olla eestlane oma kodumaal? Me kipume unustama oma rahvust ja traditsioone ning oleme muutumas rohkem eurooplasteks, kui jäämas eestlasteks. Minnakse teistesse riikidesse tööle ja õppima, sulandutakse sealsetesse kultuuridesse, võetakse omaks võõrad keeled ning hakatakse unustama, kust on pärit meie juured. Nüüd, kus piirid on avatud, on kiirenenud erinevate rahvuste segunemine. Meie, eestlased, olles väike ja palju kannatanud rahvas, peaksime hoidma ühte, säilitama oma keelt ja kultuuri ülimalt hoolikalt, sest meid on ainult pisut üle miljoni ning meie väike ja üpris abitu rahvus ei püsi kaua, kui me sama tempoga seguneme. Tiina Leemets ütleb ajakirja ,,Oma Keel" 2001.aasta kevadel välja antud artiklis: ,,Peaaegu igal kuul võib Eesti ühiskonna keelekasutuses märgata mõnd uut inglise päritoluga sõna." See väide pole sugugi mitte vale
Olla nagu kõik või jääda iseendaks? Kui saaksime otsast alustada, kas sünniksime pigem kellegi teisena? Kas eelistaksime siis olla Mike Tyson, naabripoiss Maik, Barbie mees Ken või just need unikaalsed, kes oleme praegu? Olen eestlane ja kui ma sünniksin uuesti, siis ikka eestlasena. Eestlased hoiavad kokku ja austavad ühiselt langetatud otsuseid, ning jagavad sarnaseid mõttemaailmu. Eesti inimeste probleemiks on jäisus ja tihti tõmbume oma muredega endasse. Otsime lahendusi teiste õnnestumistest ja anname end ehk liiga lihtsalt suuremate käsutusse, kes seni meile meelepäraselt hakkama on saanud. Kas suuremate riikide külje alla peitu pugedes ja neid jäljendades jääme endiselt olemuselt eestlasteks?
sammul, hoolimata asjaolust, et suur osa eestlasi end ateistideks peavad. Toon esile mõned mõjutused: Ajalugu. 12. sajandi keskpaigast alates suurenes ristirüütlite huvi Baltimaade, sealhulgas ka Eesti vastu. Ehkki huvi tekkis suurema võimu omamise soovist ning majanduslikel eesmärkidel, võeti ettekäändeks usu levitamine, mida siinmail kohe agaralt ka tegema asuti ning hoolimata sallimatusest oma isandate vastu peavad eestlased end juba mitmendat sajandit kristlikuks rahvaks. Luterluse otsestest mõjudest räägivad selget keelt kasvõi meie rahva traditsioonid, tavad ja kombed. Rahvakalendri tähtpäevad. Võtame ette kalendri ja me näeme, et suur osa meie tänapäevalgi peetavatest pühadest, mis ilmtingimata ei pruugi olla riigipühad, kuid mille tähistamist rahvas sellegipoolest iseenesestmõistetavaks peab, on seotud kristlike traditsioonidega
kugistada ja olla sedasi võõramaalastega sarnane. Uue aja inimesel pidi olema kodus sirp, millega ta sügisel küürakil maas vilja lõikas; tal pidi olema käsikivi, millega ta ähkides ja puhkides terasid jahvatas. Tänapäeval on samuti uue aja inimesed. Kõik üritavad olla mitte eesti moodi, vaid ikka välismaa moodi. Eriti avaldus see pärast NSVL lagunemist. Nagu ka Noor-Eesti loosungiks oli: ,, Olgem eurooplased aga jäägem eestlasteks!" või nagu Chalice: ,, Seikle, aga ära jää võõraks." Pole vaja kõike uut kohe nii omaks võtta. 2. Vanade tarkuste unustamine viib hukatusse. Ehk hoia seda, mis juba käes ja õpi uusi asju juurde Aga isa oli hakanud ussisõnu unustama, sest külas polnud neid tarvis, pealegi ei pidanud ta neist eriti, arvates, et sirp ja käsikivi teenivad teda sootuks paremini. Seepärast pobises ta oma voodis karu nähes hoopis midagi saksa keeles, mispeale arusaamatutest sõnadest
Selle juht oli Fernao de Magalhaes. Eesmärgiks oli sooritada esimene ümbermaailmareis. Ületati Atlandi ookean ja jõuti Brasiilia idarannikule. Mööda seda liiguti lõuna poole, otsides väljapääsu Vaiksesse ookenisse (Lõunamerre, kuidas seda veel nimetati). Siis läbiti väin Tulemaa ja Lõuna-Ameerika lõunatipu vahel. Selle väina nimeks sai Magalhaes´i väin. Lõpuks jõuti Vaiksesse ookeanisse. Nad olid esimesed eurooplased, kes sõudsid üle Vaikse ookeani. See oli palju suurem kui seda oli arvatud. 98 päeva liiguti lääne poole, ilma maismaad nägemata. Siis jõuti Guam´i saarele, kus taastati toiduvarad osaliselt ning jätkati liikumist juba Filipiinide poole. 27. aprillil, 1521, Magalhaes sai surma võitluses filipiinlastega. Ekspeditsioon jätkus Elcano juhtimisel. Tagasi Hispaaniasse jõudis ainult Elcano ja 17 meest ühe laeva peal. Christoph Kolumbus
Sest kuigi varmalt mööndakse, et tea- duslik üldistamine võib olla ekslik, paistavad matemaatika ja loo- gika tõed kõigile paratamatute ning kindlatena. Ent kui empirism on õige, ei saa ükski propositsioon, millel on faktiline sisu, olla paratamatu ega kindel. Järelikult peab empirist tegelema loogika ja matemaatika tõdedega ühel viisil kahest: ta peab kas ütlema, et need ei ole paratamatud tõed, ning sel juhul peab ta leidma ka seletuse üldisele veendumusele, et on küll; või ta peab ütlema, et neil puudub faktiline sisu, ning siis peab ta seletama, kuidas saab propositsioon, millel puudub igasugune faktiline sisu, olla tõene ja kasulik ja üllatav. Kui kumbki neist suundadest ei osutu rahuldavaks, oleme sun- nitud järele andma ratsionalismile. Oleme sunnitud möönma, et maailma kohta on olemas tõdesid, mida me saame teada kogemu- sest sõltumatult; et on olemas omadusi, mida me võime omistada
riigikogu ees 8. oktoobril 2001. Sellest ajast oli ta pensionär. 2. LENNART MERI REISIKIRJANIKUNA Aastal 1958 ette võetud retkest Kesk-Aasiasse Tjan-Sani mäestikku ja vanadesse islamikeskustesse Karakumi kõrbes kirjutas Lennart Meri oma esimese raamatu, mille lugejad soojalt vastu võtsid. Juba üliõpilaspõlves oli Meri sunnitud ennast elatama kirjatööst, kuid alles esimese raamatu kaudu leidis Lennart Meri oma kutsumuse. Veerand sajandi vältel käis ta üksi või enda korraldatud ekspeditsioonidega endise Nõukogude Liidu kõige raskemini ligipääsetavates piirkondades, kus teda paelusid väikerahvaste kultuurid, Siberi avastamise ja koloniseerimise ajalugu ning järjest süvenev majanduslik ja ökoloogiline konflikt kohalike vajaduste ja Moskva käsumajanduse vahel. Reisidest sündinud raamatud ja filmid suutsid läbida raudse eesriide, neid on tõlgitud tosinasse keelde. Nõukogude Liidus keelatud film "Linnutee tuuled"
olukorras, kus meil tuleb valida mitme võimaluse vahel, mis välistavad üksteist. Mõnel sellisel juhul võib valimine osutuda nii raskeks, et jätamegi valiku tegemata. Just nii on lugu Ilja Murometsast arendanud edasi helilooja Veljo Tormis oma teoses «Teelahkmel», milles vägilane satub kolme tee harule, aga ei suuda valida neist ühtegi ning jääbki elu lõpuni teelahkmele seisma. Ka valimata jätmine on valik, loobumine võimalustest, mida elu meile pakub. Ega igale valikule või, nagu tänapäeval öeldakse, väljakutsele ei peagi vastama, kuid küsimus on selles, mille põhjal me valikuid teeme ja kas me ise üldse oleme teadlikud oma valikute tõelistest motiividest. Viimselt on küsimus selles, kuivõrd vabad me üldse oleme midagi valima. Ja see kehtib nii rahvaste ja riikide kui ka üksikisikute kohta. Elu koosnebki valikutest. Kõik meie teod on seotud valikutega. Noored valivad peale põhikooli, kuhu kooli
Kõik kommentaarid