Olla nagu kõik või jääda iseendaks? (12)

Olla nagu kõik või jääda iseendaks?
Kui saaksime otsast alustada, kas sünniksime pigem kellegi teisena? Kas eelistaksime siis olla Mike Tyson , naabripoiss Maik , Barbie mees Ken või just need unikaalsed , kes oleme praegu? Olen eestlane ja kui ma sünniksin uuesti, siis ikka eestlasena. Eestlased hoiavad kokku ja austavad ühiselt langetatud otsuseid, ning jagavad sarnaseid mõttemaailmu. Eesti inimeste probleemiks on jäisus ja tihti tõmbume oma muredega endasse. Otsime lahendusi teiste õnnestumistest ja anname end ehk liiga lihtsalt suuremate käsutusse, kes seni meile meelepäraselt hakkama on saanud. Kas suuremate riikide külje alla peitu pugedes ja neid jäljendades jääme endiselt olemuselt eestlasteks?
Maailm on avatud, kõrvuti elavad erinevate uskumuste, hoiakute ja kommetega inimesed, kes mõnisada aastat tagasi vaevu omavahel kokku puutusid. Enamik inimesi sulandub sisse või põgeneb mingisse kultuuri, pinged tekivad aga nende kokkupuutejoontel. Kas püüda maksimaalselt kohandudes leida endale uus kogukond või säilitada oma nägu ja identiteet ? Kuidas on aga lugu järgmise põlvkonnaga - kui palju nad vajavad  oma juuri? Osaliselt samu kirvendusi elavad üle Eesti muulased .
Eestile on kombeks oma muresid teisiti lahendada kui mõnedele teistele võimsaks peetud riikidele kohane. Poliitikalehes „Kesknädal“ juhib Anton Jõks tähelepanu sellele, et ei tasuks kohe armastada Ameerikat ja abielluda Euroopaga. Oleme võimelised hakkama saama ka omaenese tarkusega – laulev revolutsioon , Rahvarinne , Balti kett, veretu Vabariigi taastamine. Oleme saavutanud vabaduse, millest eestlased on unistanud. Oleme jõudnud selleni väiksemate inimohvritega kui paljud teised. Äkki ei olegi parim võimalik valik populaarseim, vaid eraklik mõte osutub sootuks geniaalsemaks? Eesti inimesed on üldiselt mõttelaadilt ikka sarnased, see hoiab suuremad sisetülid ära.
Eestlane on olnud läbi aegade ikka kuidagi teistmoodi. Meie mõtted ja otsused erinevad sageli suuremast üldsusest. Kas siis heas või halvas mõttes, aga siiski. Juba meie uskumusedki on olnud ikka looduslähedased ja küllaltki paganlikud. Ristiusk on meile kauge ja ebamaine. Kuulume ühte, meie tunded ja tõekspidamised on sarnased vaatamata sellele, et me seda sageli jäärapäiselt ei tunnista. Eestlane on loomult isekas ja isegi hoolimatu , kuid tahes tahtmata tuleme rasketel aegadel kokku ja võitleme nagu musketärid - üks kõigi ja kõik ühe eest.
Kui varasematel aegadel on eestlasi vaadates näha kindlaid ühiseid iseloomujooni, siis viimasel ajal oleksime just kui segaduses. Nii palju võimalusi ja erinevaid uksi satub meie teele, et valikute tegemine muutub üha raskemaks ja oht vigu teha suuremaks . Ajakirjas Horisont ütleb Andres Heinapuu, et eestlane ei ole Brüsselisse kiikamise tuhinas suutnud endale formuleerida mingit selget rahvusliku identiteedi ideoloogiat . Seda on aga hädasti vaja, et teha lõpp mõttemanipulatsioonidele, kus Euroopa Liidu nõudmised või teisalt Venemaa huvid oleksid manööverdatud mõistesse Eesti huvid. Siiani oleme me edukalt suutnud oma huvide eest seista.
Juba NSV Liidus oli Eestil tähtis roll mängida. Meid nähti kui jõukamat ja edukamat rahvast ja nii paljudki soovisid siin elada. Eestis oli võimalik jälgida ka soome telekanaleid, kust paljudki leidlikud Eesti naised välismaiseid trende jälgisid. Kuna sellist kaupa Eestist saada polnud võimalik, siis õmmeldi ja tehti sarnased riided endale ise. Olenemata meie riigi väiksest pindalast oli meil võimalik olla eeskujuks teistele ja me olime oluliseks punktiks, millest niiöelda šnitti võtta. Ehk Moskva võis olla küll kohaks, kus kõiki käske jagati ja kogu valitsemine toimus, salamisi taheti aga alati olla vabalt nagu eestlased. Laulsime ju ikka J.Leesment’i sõnade järgi: „Eestlane olen ja eestlaseks jään, kui mind eestlaseks loodi.“
Alati ei ole lihtne jääda iseendaks. Eriti siis kui oled teinud vigu ja teiste otsused on olnud targemad. Vaatame teiste eludele ja mõtleme, miks neil on kõik hästi ja miks nemad on õnnelikumad kui meie. Sellegipoolest ei tasuks välise ilu järgi veel otsuseid teha ja teiste õnnevalemit enese peal katsetada. Kas üldse see, mis teised teeb õnnelikuks, teeks ka meid? Iga inimese ettekujutus õnnest on ainulaadne. Näiteks üksik rändur Toomas August Gailiti romaanis „Nipernaadi“, kes kaob suvel unistustesse ja naaseb talvel kohustustesse. Mina ei oleks sellise eluga õnnelik, aga temale oli see ehk isegi ainuõige. Ei pea olema nagu teised inimesed, olgem erilised, sest erilisus on uhkus, mis teisi kadedaks teeb.