Eestlane 20. sajandi tuultes Mats Traadi järgi (0)

Eestlane 20. sajandi tuultes Mats Traadi järgi
Mats Traat käsitleb oma raamatus “Tants aurukatla umber” 20. sajandi viit kõige murrangulisemat ajajärku Eesti maaelus: I Maailmasõda, majanduskriis, Saksa okupatsioon, küüditamine ja kollektiviseerimine. Kõikidel sel ajal toimunud sündmustel on eestlastele olnud suur mõju. Milline oli eestlane 20. sajandi tuultes? Kas ta oli töökas või laisk , enesekindel või hirmunud, ahne ja uhke või lahke , õnnelik või õnnetu?
Kuna teoses valitseb valdavalt argine õhkkond, võib väita, et eestlane oli töökas. Sel ajal valitses sama põhimõte, mis präägugi: kes ei tööta, see ei söö. Süüa tahtis aga igaüks ning tööd pidi tegema. I tantsus muutis töö tegemise eriti meeldivaks see, et töö, mida talus tegema pidi, tehti ise endale, kuna maa oli mõisnikult vabaks ostetud. See tekitas peremeestes erilise armastuse oma maa ja saagi vastu. Suhtumine töötegemisse muutus ka perepojal Jüril, kui ta oli teada saanud, et temast saab talu uus peremees . Ennine trots ja viha palgata töö vastu oli asendunud lootuste ja ootustega. Tööd tehti ka IV tantsus , kuigi mitte lustiga, nagu seda 30 aastat varem oli tehtud, sest vahepeal oli toimunud kollektiviseerimine ja talud olid kõik kolhoosi all. Tööd ei tehtud enestele ja seetõttu venis viljapeksu aeg tihti hilissügisesse, sest puudus initsatiiv. III tantsus varjutab aga viljaprobleemi ja töötegemise käsutäielikkusest tulenev inimesejaht ja sõda. Nii võib öelda, et 20. sajandisse on jäänud aegu, mis innustasid inimesi tööd tegema, kui ka aegu, mis võtsid töörõõmu täielikult.
Kuna käsitlevasse ajajärkku jääb kaks sõda, saab kindlalt öelda, et eestlane ei olnud enesekindel, vaid pigem hirmunud. I tantsus võis täheldada inimeste teadmatust. Sõda tundus küll nii kauge , kuid ometi oli sõtta saadetud oma lähedased. Sellel ajal oli informatsiooni levimine veel suhteliselt aeglane ja teadmatus külvas inimestes üha enam hirmu. III tantsus oli sõda aga lähemal kui varem. Sõduritele peeti lausa inimjahti. Kaks koolivenda, masinisti noorem poeg Jannus ja Aiaste Taaveti poeg Edgar, kellele on samuti sõjakutsed tulnud, arutavad III tantsus oma saatust, mis üheski variandis head ei tõota. Sellesse aega jääb ka lugematul hulgal õnnetuid armastusi, sest koju jäänud tüdrukud ei näinud oma armastatuid üldjuhul enam kunagi. Selline saatus tabas ka Virvet, kes Jaanust enam kunagi ei kohanud.
Mats Traat toob II tantsus välja eestlase ahnema poole, millega saaks palju paralleele tõmmata tänapäevaga. Aiaste Taaveti ja Käo Pauli vahel käis pidev võistlus. Rinda pisteti saagi suurusega, mille kirja pandud kogust pudeli viina eest sai kergesti suurendada. Kuuldes, et Paul oli pannud uue katuse, hakkas ka Taavet viivitamatult katust vahetama, milleks tegelikult vajadust ei olnudki. Ka tänapäeval vaadatakse tihti kadeda pilguga naabreid ning selle asemel, et tunda rõõmu teise õnnestumisest, tundub olulisem naaber üle trumbata. Majanduskriisi tõttu oldi tol ajal jagama kitsi ja seda tehti vaid uhkustamiseks. Käo Paul ostis Aiaste talu oskionil ära lambad ja tööriista, mille tahtis Taavetile jõukuse väljendamiseks tagasi kinkida . Taaveti uhkus ei lubanud aga kingitust vastu võtta.
Arvan, et period 20. sajandi algusest keskpaigani on olnud eestlaste, kui rahvuse elus väga raske ja õnnetu. Paljud said sõjas surma, paljud küüditati ning ei tulnud enam kunagi tagasi. Oli ka kollektiviseerimise aeg, kus vastutahtmist tehti tööd ja puudus initsatiiv. Samuti rabeleti iseseisvunud Eestis majanduskriisis. Kõik need murrangulised südmused on meid mõjutanud ja kaasa aidanud tänapäeva eestlase loomisele - ta on töökas, uhke, ettevaatlik ja hirmunud võõra ees ning õnnelik, et tal on oma kodumaa.