Eesti suusasport (1)

Eesti suusasport-
suur edu või ilus unenägu
Vancouveri taliolümpiamängudel sai Eesti kesise saagi: 1 hõbe naiste vabatehnika sõidust. Eesti suusasportlased Šmigun-Vähi, Mae ja Veerpalu on oma viimased olümpiastardid teinud, aga uut põlvkonda, mis esindaks oma riiki esikümnes, ei ole kusagil näha.
Eesti on murdmaasuusatamises üks Euroopa enim kuldmedaleid võitnud riike. Seda tänu meie veteranidele, eesotsas Veerpalu ja Šmigun, kes mõlemad on tulnud kahel korral olümpiavõitjaks. Veerpalu on koguni rekordiomanik- ta on vanimana maailmas tulnud maailmameistriks(38) ja olümpiavõitjaks(36). Selliseid talente ei sünni iga päev, kuid tekib tunne, et kas Eesti on üldse enam suusatamises mingigi tegija .
Sportlasi, kellelt on palju loodetud, on esinenud mitmel korral. Näiteks loodeti, et Rehemaal on suur tulevik ja et ta on Veerpalu ja Mae mantlipärija suusakondise au ja uhkusena. Viimased aastad ei ole stabiilsused olnud ja kohad esikümnes on tõelised haruldused. Tõsi on, et horisondil ei paista hetkel ühtegi imelast. Mati Alaveri, suusakoondise peatreeneri nooremad õpilased Kärp ka Kokk ei torka millegagi silma. Ehtsaks näiteks on Vancouveris saadud teatesõidu finaali viimane koht.
Rahvale on mõte, et me oleme tugev suusaspordimaa, kinnisideeks saanud. Tegelikkuses hakkab see kuldne põlvkond mööduma. See tõstatab küsimuse: ,,Kas me ikka oleme nii suured kui arvame?“ Lootus püsib, et äkki saab veel uutest poistest asja, kuid mina usun, et selliseid veterane nagu vanem põlvkond, nendest ei saagi. Kord on määre kehv , kord on kehv päev, vahel üldse ei lõpetata – kõik see sisendab ebakindlust tuleviku suhtes.
Palju on kurdetud selle üle, et meie sporditreenerid ei oska õigel ajal lapsi treenida. Õige aeg tõsisemalt treenima hakata pidevat olema kaheteistkümne-kolmeteistkümne aastasena. See tähendab nädalas viis kuni seitse trenni, mis tänapäevase Eestiga võrreldes on kolm-neli trenni nädala kohta rohkem.
Võrreldes Eestit Sloveeniaga tuleb ilmsiks tõsiasi, et meie väike medalisaak ei ole seotud meie väiksusega. Sloveenia on Eestist 2 korda väiksem, veidi üle kahekümne tuhande ruutkilomeetri. Rahvaarv on Eestist küll seitsmesaja tuhande võrra suurem, kuid elatustase siinset ei ületa. Kokkuvõttes oleme suhteliselt sarnased geograafilisest vaatenurgast vaadates, kuid Sloveenia medalisaak Vancouveris trumpab Eesti saagi mitmekordselt üle. See näitab, et suurus ilmtingimata ei määra võimekust spordialadel, lihtsalt peab oskama õigel ajal alustada.
Puudub see intuitsioon , see väike vahe, mis teeb võitjast olümpiavõitja. Nõukogude režiimi ajal suudeti need säravamad suusasõbrad õiges vanuses välja noppida ja nende valikute vilju on näinud kõik uudistes 4 olümpiakulla, 3 maailmameistritiitli ja mitmete muude medalite näol. Tundub, et võõrvõimuga läks ka hästi õlitatud spordimasinavärk. Viimastel aegadel on rohkem tähelepane hakatud pöörama sellele, mida noorte sporti juhtivad ametnikud teevad. Julges sõnavõtus kommenteeris Vene Federatsiooni president D. Medvedev kõigi aegade kehvemat Venemaa tulemust taliolümpialt, süüdistades „rasvastest kõutsidest“ spordiametnike. Võib-olla pole õige hakata näpuga kohe näitama, aga häda ei ole vaja häbeneda. Eestis peaks drastilisi meetmeid kasutama, et õigel ajal saaksid noored sportlased oma profikarjääri alustada.
Midagi tuleb muuta, niiviisi jätkates ei suuda Eesti spordimaailmas oma lippu kõrgel hoida. Noored talendid tuleb juba eoses teistest eristada. Loodetavasti saab varsti rahvas jälle nautida oma riigi uhket esindamist.