Eesti õiguskord - mida tuleks teha paremini (0)

Õiguskord peab tuginema ühiskonnas tunnustatud väärtustel ja avalikku võimu tuleb teostada täpses vastavuses seadustega, välistades riikliku omavoli isikute üle.
Eraõiguslike suhete arengus luuakse eeldused, et kõik isikud on võrdselt kaitstud, majandussuhete aluseks on isikute vaba kokkulepe ja õiguskord tagab ning väärtustab ausa ettevõtluse arengu.
Eesti õigusvaldkonnad on üldiselt hästi reguleeritud. Riigi ja kodanikuühiskonna toimimiseks vajalikud õigusaktid on olemas ja enamasti ka Euroopa Liidu õigusega kooskõlas. Nüüd peab hoolikalt jälgima, et riik ei hakkaks pärssima kodanike võimet vabalt oma elu korraldada, s.t ei sekkuks oma võimuga sinna, kus kodanikud saavad oma huvid ja õigused temata suurepäraselt rahuldatud. Fookus tuleb suunata õigusloome kvaliteedile, et mõista võimalikke murekohti ja leida juba eos lahendusi, kuidas olukorda parandada.
Õigusnormid peavad tulenema konkreetsest ühiskonnast enesest, käima sammukese ees, lähtuma väärtusist, mis Põhiseaduses kokku lepitud. On valdkondi, kus on vajalik ja võimalik suurem reeglite ühtlustamine teiste riikidega. Tsiviilõigus. Äri. Euroopa Liidu määrused ja direktiivid on meilgi täitmiseks. Valdkonnad, mida EL õigus ei reguleeri, ei ole asjata iga riigi enese otsustada jäetud. Neid tuleb igal ühiskonnal leida enesele sobiv lahendus. Muuhulgas on see Eesti iseseisvuse väljendus ja konkurentsieelis. ( Madise , Ü. Tallinn, 2015)
Õiguskord ei tähenda muidugi vaid sätestatud õigust, vaid ka elu selles õigusruumis – inimeste, nende ühenduste ja omavalitsuste ning riigivõimu ühisasja. Ühiskonna kvaliteeti iseloomustab kodanike turvatunne . Kuritegevus on dünaamiline nähtus, mis reageerib ühiskonna ja õiguskorra muutustele. Teisalt eeldab turvatunde tagamine põhimõtteid, millest on alati ja kõikjal mõistlik lähtuda. Selleks on esmajoones ennetustegevus. Nii õigusloomes kui ka õiguskaitseasutuste töös tuleb lähtuda arusaamast, et ühiskonna kui terviku ja iga inimese turvalisust ei looda mitte karmide karistuste, vaid õigusrikkumiste ärahoidmisele suunatud meetmete abil.
On tõsiasi, et suur vangide arv ja pikad karistused ei too kaasa suuremat turvatunnet, vaid vastupidi: praegustes vanglatingimustes hoolitsevad kurjategijad tõhusalt oma järelkasvu eest. Olukorda leevendaksid senisest efektiivsem kriminaalhooldus ja alternatiivkaristused, mille rakendamiseks on loodud kõik eeldused, ning ka karistuste ülevaatamine – mõne karistuse lühendamine ja mõne kuriteo (näiteks pisivarguste) dekriminaliseerimine.
Eesti õiguskorra arengut ja olukorda jälgides tekib tahes- tahtmata elementaarne paralleel riigihaldusega. Nii nagu riik on jõudnud arengujärku, kus uute asutuste loomise asemel tuleb asetada rõhk nende töö sisule, nii tuleb ka õigusloomes keskenduda kvaliteedile. Viimane ei ole kantseleilik tühisõna, vaid tähendab süvitsiminekut ja võimet tekkivatele, ka Eestist väljapoole jäävatele probleemidele kiiresti reageerida (Lang, R. RiTo10, Tallinn, 2016 ).
Meie riigi õiguskindluse tagamine ja õigussüsteemi korrastamine ning arendamine on valitsuse eesmärk. Proriteetideks tagada õiguskindlus ja jätkata õigussüsteemi korrastamist ning arendamist lihtsuse suunal; läbipaistvuse suurendamiseks arendada infosüsteeme, mis tagavad õigusaktide, kohtuotsuste ja riigi põhiregistrite pideva kättesaadavuse; lähtuda Riigikogus heaks kiidetud kriminaalpoliitika arengusuundadest ja pidada tarvilikuks eelistatult tegevusi ning vahendeid:
- alaealistega seotud ja nende vastu suunatud kuritegude, eelkõige seksuaalkuritegevuse, vastaseks võitluseks;
- organiseeritud ja raske peitkuritegevuse, sealhulgas korruptsioon , narko -, suure kahjuga majanduskuritegevuse ja inimkaubanduse, vastaseks võitluseks;
- perevägivalla, eelkõige korduva vägivalla avastamiseks ja tõkestamiseks.
Mõnedest kitsaskohtadest
Eesti õiguskirjanduses on küllalt näiteid kitsaskohtadest, mille tekkimise põhiraskus lasub just süstemaatika puudulikkusel. Näiteks analüüsib riigikohtunik Villu Kõve tsiviilvaidluste kohtuvälise lahendamise probleemi Eestis ning jõuab järeldusele, et tsiviilvaidluste kohtuvälise lahendamise organite pädevusega on seotud hulk probleeme. Ühelt poolt peab ta põhjuseks harjumuse jõudu, teisalt leiab, et süüdi on ka seadusandja soovimatus mõelda laiemalt õigusemõistmise perspektiivile tsiviilasjades. Lisaks konstateerib Kõve Eesti praktika olulist lahknevust teiste Euroopa riikide üldisest praktikast vahendusmenetluste juurutamisel (Kõve 2005). Probleeme ei kõrvalda ka suhteliselt uute seaduste, tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse eelnõus pakutud lahendused. (Narits, R. RiTo 4, Tallinn, 2016).
Karistusseadustiku vastuvõtmise neljanda aastapäeva künnisel analüüsib seadustiku sünni ja toimimisega seonduvat Priit Pikamäe. Ta kirjutab: ”Üksnes KarS teksti aluseks võttes peab täna, nelja aasta peatsel möödumisel KarS vastuvõtmisest, kindlasti tõdema, et KarS kaks suurt osa – üld- ja eriosa – on oma läbitöötatuse astmelt ja kvaliteedilt paraku ebavõrdsed. Kui liialdamata võib öelda, et KarS üldosa ettevalmistamisel osales kõrgetasemeline rahvusvaheline meeskond ning üldosa instituutide sätestamisel oli töögrupil kasutada Lääne-Euroopa karistusõiguse (peamiselt küll Saksamaa karistusõiguse) ulatuslik kogemus, siis KarS eriosa koostamisel midagi taolist kõrvale panna ei olnud /.../ Samas tuleb tagantjärele tunnistada teatud korralduslikke vigu KarS eriosa eelnõu koostamisel. Nii tuleb puuduste hulka arvata eriosa väljatöötamine peatükipõhiselt, kus iga peatüki koostamiseks moodustati eraldi töörühm. Olgugi et peatükkide koostamisele eelnes ühiste lähtepõhimõtete kehtestamine, erinesid autorite kriminaalpoliitilised arusaamad, alustekstide valik ja ka üldisem maailmavaade teinekord sedavõrd, et muutsid ajapuuduses keeruliseks üksikpeatükkidest ühtse eriosa eelnõu kokkupanemise ja töörühmade poolt esitatu süvaanalüüsi.” (Pikamäe, P. Tallinn, 2005:85).
Raul Narits leiab oma artiklis "Objektiivse õiguse korrastamisest Eestis: kodifitseerimisest õiguse ümberkujundamiseni", et objektiivse õiguse korrastamine pole pelgalt tehnilist laadi tegevus, vaid kujutab endast lõppastmes ühte vahendit õigusriigi idee realiseerimisel. Eestis oleks ilmselt mõttekas luua objektiivse õiguse korrastamiseks vastav kompetentsikeskus, nagu näiteks Prantsusmaal, kus peetakse kodifitseerimisalast tööd sedavõrd oluliseks, et alates aastast 1989 tegutseva kõrgema kodifitseerimise komisjoni esimeheks on peaminister . Ka Eestis on saabunud aeg, kus kodifitseerimist ei peeta pelgalt nö õigusnormidele nende kõige õigema koha leidmiseks, vaid tuginetakse veendumusele, et mingit kogumit on võimalik allutada ühtsele loogikale nii vormilises kui ka sisulises mõttes.
Õiguskantsler Ülle Madise aga leidis aastal 2015, et Eesti õiguskord on valmis ja Eesti arengule tuleks kasuks hoopis üldine õigusrahu: Minu arvates teeb seaduste üha uus ümberkirjutamine Eestile kahju. Normitehniline ilu ei õigusta neid suuri kulusid, mida ühiskond selle tõttu kannab. Mu meelest on ülesandepüstitus: otsime sel aastal sellest—ja-tollest seadusest vigu kahjulik. Kui elu ei ole vigu näidanud, siis mis neist otsida. Kui aga probleemid on, tuleb reageerida otsekohe ja ministeerium peaks sellest juba enne otsima hakkamist teadma.
Praegu on võimalik keskenduda lahendamist vajavatele probleemidele, ja mitte kobaras koos, vaid süsteemset arutamist ja selgitamist võimaldaval moel. Ülle Madise leiab, et praegu on Eesti õigusloomes kaks peavoolu: elust irrutatud normiloome, mil pole palju muud eesmärki kui looja eneseteostus ja normitehniline puhtus ning odavat populaarsust taotlev normiloome.
Seaduseid tasub muuta vaid siis, kui on eluline probleem ja koolituse või praktika korrigeerimisega pole võimalik seda lahendada. Ülimalt läbimõeldult ka uuenduste sisseseadmiseks.
Kasutatud allikate loetelu
1. Lang, R. „Eesti õiguskorra arengust“, RiTo10, Tallinn, 2016
2. Madise, Ü. „Kriminaalpopulismi ja puhta õiguse vahel“, Tallinn, 2015
3. Narits, R. „Objektiivse õiguse korrastamisest Eestis: kodifitseerimisest õiguse ümberkujundamiseni“, RiTo 4, Tallinn, 2016
4. Pikamäe, P. Tallinn, 2005:85
5