Eesti muusika areng ja ajalugu (0)

Eesti muusika areng ja ajalugu 19. sajandi keskpaigas elanud Aleksander Saebelmann-Kunileid, keda peetakse eesti rahvusliku muusika   rajajaks,   kirjutas   2   eesti   algupäraga   laulu:   “Mu   isamaa   on   minu   arm”   ning   “Sind surmani”, mida sai kuulda ka Eesti esimesel üldlaulupeol 1869.aastal Tartus. Teine üldlaulupidu oli üheks suureks tõukeks eesti muusikakultuuri arengus. Kokku oli laulupeol 1070 lauljat ning 202 erinevat  pillimängijat.  Laulupeo  eel  tekkis konflikt,  sest ei  suudetud otsustada,  millised laulud võisid kõlada ning millised mitte. Eestlastele häbiks taheti korraldada saksa laulupidu eesti keeles, kuid Carl Robert Jakobson nõudis, et vähemalt pooled laulud kavas oleksid eesti keeles. 19. sajandi lõpul kuni 20. sajandi alguseni hakkas koorilaulude kõrvale kerkima ka sümfoonilist ning vokaalsümfoonilist muusikat. 1919. aastal asutati esimesed muusikakõrgkoolid Tallinnas ja Tartus. Evald Aav kirjutas 1928. aastal esimese ooperi “Vikerlased”. 20. sajandi esimesel poolel hakati   kasutama   üha   enam   rahvaviiside   motiive,   koorimuusikas   tegi   seda   Mart   Saar   ning instrumentaalmuusikas Heino Eller. Heino   Ellerit  võib   lugeda   üheks  tähtsaimaks   Eesti   muusikakultuuri  mõjutajaks.   Ta   oli  Eesti rahvushelilooja. Oma huvi muusika vastu sai ta tänu perekonna suurele muusikalembusele. Oma loomingus   keskendus   peamiselt   instrumentaalmuusikale,   nendest   suurem   osa   koosnes klaveripaladest.   Suurim   panus   Eesti   muusikakultuuri   oli   tema   loomingus   kasutatud   Eesti rahvuslik koloriit.  Kõige enam on tema loomingus tuntud just sümfoonilised  poeemid, nagu “Viirastused”,   “Koit”   või   “Ööhüüded”.   Tema   järgi   on   nimetatud   üks   tuntuim   muusikakool Eestis. Eesti muusikakultuuri tähtsaimaks levitajaks võib nimetada ka Eduard Tubinat, kes oli ühtlasi Elleri üks andekamaid õpilasi. Tubin on helilooja-sümfoonikuna rahvusvaheliselt tuntud tänu oma 10 sümfooniale,  mida esitatakse  ning tuntakse tänapäevani.  Oma loomingus kasutab ta erinevaid žanre ning mitmeid erinevaid pille, mis muudavad teose mitmekesiseks. Tuntuimaks Tubina teoseks on “5. sümfoonia”, mida nimetatakse Eesti rahvussümfooniaks. 1950. aastatel hakkas uue lainena tekkima heliloojatel üha suurem huvi Lääne muusika vastu. Üks   esimesi   heliloojaid   oli   Eino   Tamberg,   kes   tegi   teoseid   pea   kõikides   žanrites,   kuid


tähtsaimaks pidas siiski sümfoonilist  muusikat.  Tema  muusikat  iseloomustab  kõige  paremini kirglikkus,   erinevate   tunnete   ning   intellektide   koosmõju.   Eino   Tamberg   peab   end   hingelt romantikuks. Tema suurimaks teoseks on kolmest osast koosnev “Concerto Grosso”. Tambergile meeldis katsetada, ta sidus erinevaid lavamuusika liike ja žanre, mille tulemusena sündis teos “Ballettsümfoonia”. Jaan   Rääts   õppis   Tallinna   Riiklikus   Konservatooriumis   Mart   Saare   ja   Heino   Elleri   käe   all kompositsioonierialal. Ametilt on ta helilooja ja pedagoog. Rääts on töötanud Eesti raadios ning oli   1974-1993.   aastatel   Eesti   NSV   ja   Eesti   Heliloojate   Liidu   esimees.   Tema   loomingus   on valdavalt   ainult   instrumentaalmuusika.   Kokku   on   kirjutanud   8   sümfooniat   ning   kontserte erinevatele koosseisudele, näiteks kammerorkestrile. Tuntuim kammerorkestrile kirjutatud teos on “Kontsert kammerorkestrile” V osa, mida on esitatud pea kõikjal maailmas. Tema teostes oleva helikeele kõige tähtsamaks komponendiks võib lugeda rütmi, samuti valitseb neis veel selgus   ning   ratsionaalsus.  Räätsa   muusika   on   kontsertlik   ja   mänglev   tänaseni   ning   žanrist sõltumata. 1960. aastatel hakkasid Eestis moodustuma rokk- ja poppmuusikaansamblid, kes ehitasid endale ise   pille   ja   helitehnikaseadmeid.   Esinemisega   oli   algul   raskusi,   kuna   kontserttegevuseks   tuli taodelda   esinemisluba,   mille   alusel   toimus   ka   tasustamine.   Eesti   esimesed   rock-bändid   olid Juunorid ja Kings, kes mängisid rock’n’roll’i ja twisti stiilis lugusid, mängiti isegi ballaade ning instrumentaalpalasid. 1970. aastatel hakkasid Eestis Lääne eeskujul tõsisemat rocki mängima paljud   ansamblid   ,nagu   Mess,   Ruja   ja   Ornament.   Tol   ajal   jäi   album   kui   formaat   välja kujunemata,   peale   vinüülplaatide   sai   muusikat   tarbida   ka   kassetidel,   raadio   vahendusel   ning kontsertidel. Elu pop- ja rockmuusikas läks lihtsamaks 1980. aastatel, kui hajus NSV Liidu tsensuur ja hakati lubama   ka   eraettevõtete   loomist.   Loomingut   hakati   üha   enam   avaldama   ning   see   muutus lihtsamaks.   Muusikat   avaldati   põhiliselt   kassettidel,   hakkas   elavnema   kontserdielu,   rock- festivalist “Heavy Suvest” kasvas välja “Rock Summer”. 1990. aastatel hakati avama uusi öö- ja rocki-klubisid,   edukaimad   neist   olid:   Bermuda,   Valindo,   Aidem   Pot   ja   Kaljust   Music. Rockmuusikas edukaimad bändid olid Terminaator ning Smilers, mis tegutsevad ka tänapäeval. Punkmuusikast   arenesid   välja   Vennaskond   ning   The   Tuberkuloited.   Hakkasid   arenema alternatiivse muusika liikumised, nagu elektrooniline klubimuusika. 


Jazzmuusika jõudis Eestisse juba 1920. aastal ning esimene ansambel nimega The Murphy Band loodi Tallinnas. Esimene  avalik jazz-kontsert toimus Priit Veebeli juhendamisel  1936. aastal Estonia kontserdisaalis. 1980. aastad olid jazzmuusika kuldaastad, esines jazz-rock Kaseke, mis oli Propelleri järeltulija. Eestis toimuvad ka sellised kontsertid, nagu IDeeJazz, Juu Jääb Muhus, Sõru Jazz, Jõulujazz jpt. Pärimusmuusikas   on   Eesti   muusikalise   folkloori   kõige   ehtsam   esindaja   regilaul.   Tuntuimad ansamblid aastatel 1970 olid Collage ning Kukerpillid. Pärimusmuusika jäi vahepeal tagaplaanile ning aastal 1990 taas elavnes tänu ansamblitele Untsakad ja Väikeste Lõõtspillide Ühing. Eestis toimuvad ka tänapäeval mitmed rahvalikud pärimusmuusikafestivalid, nagu Viljandi Folk, Viru Folk, Võru Folkloorifestival.