Eesti kunst paguluses, retsensioon (0)

Retsensioon
Eesti kunst paguluses
Kumu suures saalis avatud näitus tutvustab paguluses loodud Eesti kunsti. Näitus valmis Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Kunstimuuseumi koostöös ning 2007. aastal Kumu algatatud Eesti pagulaskunsti uurimisprjojekti raames.
Hõlmab aastas 1944 – 1991 loodud.
Esindatud on enam kui 70 autorit , nad jagunevad nelja põlvkonda : enne sõda Eestis tegutsenud ja väljakujunenud kunstnikud; Eestis kunstiõpinguid alustanud, ent võõrsil oma loomingulise käekirja leidnud kunstnikud; Eestist lapse- või noorukieas lahkunud ja juba uuel asukohamaal hariduse saanud kunstnikud ning paguluses sündinud kunstnikud, nt Jaan Aare Põldaas, Mark Kalev Kostabi, Elva Palo, Naima Rauam, Uno Hoffmann jt.
Suurt osa näitusele koondatud töid saab Eestis näha esmakordselt.
Meie vabariigi presidendi sõnad : See näitus aitab meil täita lünki meie teadmistes ja niiviisi arendada meie endi teadmiste piiri. Annab meile võimaluse tutvuda meie oma kunstiga, mis on loodud kodumaalt kaugel. Saada osa meie kultuuriloo paljudele vähetuntud küljest.
Üks parimaid töid minu meelest oli Merike Luguse „Seotud pea“ aastast 1997. Äärmiselt tõetruu skulptuur , mehe nägu annab hästi edasi emotsiooni, piina, mida tunneb. Õigest teosest ongi võimalik välja lugeda tundeid, õigel kunstiteosel on mingi sõnum, mida edasi anda. Või õigemini – igal kunstnikul on mingi sõnum, mida ta annab edasi läbi oma töö.
Silma jäi Ants Erik Vomm´a maal – kompositsioon nägudega. Ei saa öelda, et teos oleks seotud konkreetselt ajaloo, poliitika, igapäevaelu, meedia või näiteks loodusega. Ehk üritab kompositsioon tõestada, kui kirju on maailma inimeste poolest? Sest pildil oli palju erinevaid tegelasi, erinevate emotsioonide ja kehahoiakutega. Kunstniku teised tööd ei pakkunud huvi.
Meeldis väga Erich Pehapi kompositsioon silmadega „Uudishimu“. Lihtne, kuid tõeliselt salapärane. Öeldakse – silmad on hinge peegel . Tundus justkui neist silmadest võis välja lugeda uudishimu ja sellega seonduvaid küsimusi.
Üks esimesi töid, mis meeldima hakkas, oli Naima Rauami maal Times Square ´ist. Lihtsalt üks vaade linnale , puudub mingi peidetud vihje või sõnum, vaid linnaosa oma täies hiilguses.
Huvitavad olid Ilse Leetaru kaks teost „Ajupuu“ ning „Järve ääres“. Ei saanudki aru, kuidas need oli tehtud, kõrvale oli märgitud „söövitatud“ - ei ole kursis sellise tehnikaga .
Kunstniku Tiit Raid´i maalid olid väga üksikasjalikud, igale detailile oli rõhku pandud.
Ei meeldinud paraku Mark Kalev Kostabi tööd, nad andsid edasi ebameeldiva emotsiooni. Puudus sõnum, tekitas vaid ebameeldivat, eelkõige arusaamatut tunnet.
Väga shokeeriv oli Mart Org´i maal. Värvid ja ilus loodustaust kutsusid vaatama juba kaugelt seda tööd. Lähemal vaatlemisel selgus, et pildil on kujutatud surevat naist haigla aparaatidega. Pealkirjaks „Ema suremas“. Pilt oli rahuliku tooniga, värvid olid heledad ning mitte silmatorkavad , et anda meile teada, et naine on suremas rahulikult ilma piinadeta kauni looduse keskel, oma koduterassil.
Kokkuvõtteks võin öelda, et jäin näitusega rahule. Ühest küljest oli see väga huvitav, kuid see oli ka hariv. Tegelen ka ise põgusalt kunstiga, eelkõige just maalimisega. Paljud tööd andsid mulle inspiratsiooni proovida midagi uut, mida ma ei ole veel teinud. Ka minu unistus oleks ühel päeval näidata oma töid maailmale. Kunst on minu jaoks ülim väljendusviis.