grammatika (eesti keele Tallinna murde grammatika; I trükk 1843, II, täiendatud trükk 1853). Ahrensi grammatika pani aluse uuele (s.o soomepärasele) kirjaviisile. • Uus kirjaviis on Eduard Ahrensi soovitatud ja XIX saj III veerandil võitnud eesti õigekirjatava, mille eeskujuks oli soome ortograafia. See on aluseks praegusele eesti õigekirjale. • Vanalt kirjaviisilt uuele kirjaviisile. Eesti rahvuse kujunemise ajaks oli põhjaeesti kirjakeel saavutanud lõunaeesti kirjakeele ees sellise ülekaalu, et tema saamine rahvuslikuks kirjakeeleks oli paratamatu. XIX sajandi teisel poolel toimunud rahvusliku kirjakeele kujundamine seisnes kirjakeele ühtlustamises ja uuele kirjaviisile üleminekus. See tegevus toimus esialgu Eesti Kirjameeste Seltsi kaudu (1871–1892) rahvusliku liikumise juhtide Jakob Hurda ja Mihkel Veske eestvedamisel. Eesti rahvusliku keelekorralduse algusaastaks peetakse 1872
Grammatika normeerimine. Hurt esitas ettepanekuid oma ajalehes Eesti Postimees, EKmS toetus. Ühendtegusõnade kokku- ja lahkukirjutamine (ära võtma), genitiiviga liitsõnade tähenduserinevus (tuuleveski - venna raamat). Sõnavara rikastamine: alaealine, sõnastik, laevastik. 9. Karl August Hermann. 1884 ,,Eesti keele grammatika" 1896 ,,Eesti keele lause-õpetus" (II) Esimene eestikeelne grammatika. Õpik, käsiraamat, normatiivne. Eestikeelne terminoloogia: sh käänete nimetused. 10. Johannes Voldemar Veski ja keelekorraldus. Eestikeelse terminoloogia arendamine, kirjakeele korraldamine. Ajakirjade Eesti Kirjandus ja Eesti Keel toimetaja. Nõuded kirjakeelele: rahvapärasus, loogiline selgus, arusaadavus. 1913 ,,Eesti kirjakeele edasiarendamise teedest" Keel kui elusolend: tärkab, areneb, kasvab, varistab jääke maha, suureneb, tiheneb. Rändab, kuni teda vajatakse. · Sõnavara rikastamine
o Lühikese silbi järgne konsonant: CC (temma, werri) o Konsonant pärast pikka silpi ja sõna lõpus: C (wina, lep, püs) Johann Hornung 1693 põhjaeesti grammatika: · Hea eesti keele tundmine · Ortograafiareformi ei esita (diplomaatiliselt), vaid kasutab. · 5 käänet (N, G, Acc, D, Abl). Käänamisreeglid vastavuses tegeliku keelekasutusega. G praegusel kujul, Acc= partitiiv Salomo Heinrich Vestring 1710-1720 sõnaraamat · Esimene sõnaraamat, kus eesti keel on esimesel kohal · Käsikiri, eesti-saksa sõnastik, esimene eestis. 8000-9000 sõna. Järgmiste sõnastike aluseks. · Esitab põhivormi (N), genitiivi lõppsilbi või vormi, näitab tüvevokaali · Kasutusnäiteid, selgitusi, paralleelvorme, liitsõnu. Anton Thor Helle 1732 · Käsiraamat: grammatika, eesti-saksa sõnastik (7000 sõna), tekstid (vanasõnad, mõistatused, dialoogid koos saksa
Kirjakeele arendamine. 1872. aastal asutati Eesti Kirjameeste Selts (EkmS), mille eesotsas oli Jakob Hurt, kes tegi Helsingi ülikoolis doktoritöö ne-liitelistest nimisõnadest. Eesti Kirjameeste Selts ühendas eesti haritlasi, tema ülesandeks oli eesti keele, rahvaluule ja hariduse arendamine ning ajaloo uurimine (senine peamiselt TÜ õppejõududest koosnev ÕES toimis saksakeelsena). Eesti korralduse poole pealt arendas EkmS eesti kirjakeelt: tekkis ühtne kirjakeel, toimus üleminek uuele kirjaviisile ja töötati välja kirjakeele normid. Tekkis ka mitmeid vaidlusi: näiteks, kas kirjutada ea või ää (pea, hea), -id või ivad (annaksid, lugesid) ja kuidas märkida III väldet (M. Veske: pooole) ning kuidas rikastada sõnavara (murretest, sõnamoodustus: sõnastik, laevastik, alaealine J. Hurt). Aastal 1884 andis Karl August Hermann välja ,,Eesti keele grammatika", mis oli normatiivne. Ta ei soovitanud paralleelvorme (näiteks ainult de-mitmus,
Uus ajajärk eesti keele grammatikate ajaloos. Hääldamine põhjalik, usaldusväärne; ortograafia soovitab soomepärast; morfoloogia; süntaks süstemaatiline ja põhjalik; etümoloogiline sõnaloend soome-eesti ühine sõnavara; murded loetleb murdenähtusi, mis ei sobi kirjakeelde. 5. Ferdinand Johann Wiedemann. (1805-1887) Üks kuuest soome-ugri keeleteaduse rajajast 19. sajandil. 1869 "Ehstnisch-deutsches Wörterbuch von F.J. Wiedemann" saksa-eesti sõnaraamat. Kogus ise materjali, kasutas ära ka kõik olemasolevad materjalid, tahtis sinna panna kogu sõnavara, mis selleks ajaks olema soli. 1875 ,,Grammatik der ehstnischen Sprache" 700 lk eesti keele grammatika. See oli eesti keele uurimise suursaavutus. See oli teaduslik ja püsis üle 120 aasta. Grammatikal on neli osa: häälikuõpetus, tuletusõpetus, vormiõpetus ja lauseõpetus. Ta oli viimane kuid teenekaim saksasest eesti keele uurija. Algselt õppis õigusteadust, kuid
Morfoloogiaosa alguses esitab ta sõnatuletuletusvõimalusi koos tuletusalustega. Käändeid 5 (nominatiiv, genitiiv, akusatiiv, daativ, ablatiiv), käänamisreeglid vastavad üsna hästi tegelikule keelekasutusele. Esitab 9 käändsõnatüüpi, kuigi väidab ühe deklinatsiooni olemasolu. Ka eitavad vormid. Pigem deskriptiivne, kui õpik Salomo Vestring: põhjaeesti murdeline eesti-saksa sõnastik, käsikiri. Aluseks kõigile 18.saj trükist tulnud eesti sõnastikele. Esimene eesti-saksa sõnaraamat. Anton Thor Helle ,,Kurzgefaszte Anweisung zur Ehstnischen Sprache" (,,Lühike eesti keele õpetus"): eesti keele käsiraamat, sisaldab lugemisharjutustena 525 vanasõna, 135 mõistatust ja 10 saksakeelse tõlkega varustatud dialoogi. Selles raamatus on esimene eesti keele oskussõnastik taimenimetused eesti, saksa ja ladina keeles, valik Põhja-Eesti kohanimesid jm. August Wilhem Hupel ,,Ehsnische Sprachlehre für beide Hauptdialekte den revalischen und den dörptschen"
Kristian Jaak Peterson, Otto Wilhel Masing 1813-1832 Hakkas ilmuma keeleteadusajakiri ,,Beiträge". Ning sel ajal hakati eesti keelest kui soome ugri keelest mõtlema. Ajakirja toimetaja Johann Heinrich Rosenplänter (Pärnu) Artiklite temaatika: eesti kirjakeele arendamine, ortograafia, grammatika, sõnavara, murdenäiteid, arvustusi, keeleteadus. Temaatikat : 1) Ühtse kirjakeele taotlemine. Kaks kirjakeelt, Tallinn ja Tartu. Üldine arvamus oli, et ühine kirjakeel on vajalik Beiträges diskussioon, milline peaks uus kirjakeel olema. Diskussioon edendas keeleuurimist. 2) Keelesugulus. Huvi soome-ugri keelte ja murrete vastu. Eesti keele uurimises ja arendamises vaja eeskuju võtta soome keelest. Rosenplänter esitas kirjakeele sõnavara arendamise teed. 3) Eesti keele struktuur. Arnold Knüpffer (Kadrina): eesti keeles on samad käänded mis soome keeles. 1817 artikkel eesti keele käänetest. 14 käändevormi
Släng, argoo, zargoon, erikeel. · Släng on mingile sotsiaalsele rühmale, klassile, ühe ja sama eriala inimestele, sõpruskondadele jne omane mitteametlik kõnekeelne sõnavara (Tender 1994). 2 erinevat slängi: · sotsiaalsete rühmade erikeel (õpilased, üliõpilased, kurjategijad jms), mille abil need rühmad ennast ühiskonna teistest gruppidest eristavad · mitteformaalne ametikeel (nt arvutiinimeste släng), mis on tüüpiliselt mitteformaalne terminoloogia Slängis vaadatakse tavaliselt ainult sõnavara. Slängi sõnavara kitsamalt kasutuses. Kolmas: Situatiivne variant: kommunikatiivne situatsioon, mis esineb regulaarselt ühiskonnas ja seostub kindlate keeleliste joontega (Ferguson 1994) · paljude tunnuste loendid, mis üheskoos on keelekasutusega korrelatsioonis Klassikalised mõjurid: · Keelekasutajate omavaheliste suhete laad ja rollid antud situatsioonis: staatussuhted, sotsiaalsed ja
sõnavarauurimused), Valmet (mitmuse osastav, allikatutvustused nt Helle kohta), Alvre (sõnavara ja morfoloogia küsimused), Peebo (tartu kirjakeele varasem periood), Kingisepp (vana kirjakeele sõnavara), Laanekask (ühtse kirjakeele kujunemise probleemid, 19.saj I poole seisukohad eesti kirjakeele ühtlustamisel), Ross (piiblikeele areng, heebrea k laensõnad). 2. Vana kirjakeele mõiste ja kirjakeele ajaloo periodiseerimine (A. Kase ja H. Laanekase järgi) Vana kirjakeel nähtus, millega tegeleb kirjakeele ajalugu. Alguseks peetakse esmaseid kirjapanekuid 13.saj ja lõpuks Hornungi grammatika ilmumist 1693, mis fikseeris vana kirjaviisi põhimõtted. 1686 suur pööre rahvakeelsuse poole ilmus ,,Wastne Testament", mille tõlkijate keelekasutus leidis poolehoidu üle Eesti. Hornungi grammatika kui murrangu tipp fikseeris vana kirjaviisi ehk I ühtlustatud kirjaviisi põhimõtted, tehes eestlastele jumalasõna arusaadavamaks ja lähenedes rahvakeelele
Eve Alender, Kairit Henno, Annika Hussar, Peeter Päll, Evar Saar NIMEKORRALDUSE ANALÜÜS Haridusministeeriumi ja Eesti Keele Instituudi koostööleping 10-10/346 (2002) Eesti Keele Instituut Tallinn 2002 SISUKORD 1 Sissejuhatus ............................................................................................... 3 2 Nimekorraldusest üldiselt ......................................................................... 4 3 Isikunimed ................................................................................................. 6 3.1 Isikunimede kujunemine ........................................................................... 6 3.2 Isikunimekorralduse areng ........................................................................ 7 3.2.1 Isikunimekorraldus 1917. aastani ..................................................
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
