Eesti haridusolude mõjutajad 18. (0)

Eesti haridusolude mõjutajad 18.-19. Sajandil
Marta Karu
Eesti on olnud mitmeid sajandeid võõrvõimu all- nii sakslaste, taanlaste, rootslaste, venelaste. Põhjasõjas kaotas Rootsi oma siinsed valdused ning juba 1710. aastaks oli kogu Eesti venelaste käes kuni 1917. aastani. Rootsi ajal elavnes kultuur ja tugevnes haridus , kuid pärast seda haridus kord paranes , kord halvenes. Mis olid suurimad 18.-19. sajandi haridusolude mõjutajad?
Üheks oluliseks hariduse mõjutajaks 18.-19. sajandil on minu arvates Põhjasõda. Selle ajal hävis suur osa Eesti kirikutest ja koolimajadest, mis olid tähtsateks hariduskeskusteks, seega pärast sõda paranesid olud aeglaselt ja rahva haridus peatus pikaks ajaks. Samuti suleti Tartu Ülikool, mis taasavati alles 1802. aastal, seega pidid siinsed baltisaksa aadlikud oma hariduse saama Saksamaa prestiižsetest ülikoolidest. Need üksikud eestlased, kes oleksid võimaldanud endale ülikooliharidust, ei saanud seda, sest ülikool puudus, kuid samas baltisakslased omandasid endale Lääne-Euroopas parema hariduse ja paljud neist tulid Baltikumi tööle tagasi, kus valitses suur puudus intelligentsetest pastoritest, juristidest, koduõpetajatest, ning see omakorda parandas Eesti- ja Liivimaa üldist hariduslikku olukorda. Järelikult, baltisakslaste kõrgharidustase paranes ja eestlaste oma halvenes, kuid elementaarharidus talurahva seas kasvas.
Ma usun, et väga oluline tähtsus hariduse kujunemisel oli pietism , hernhuutlus ja muud uued usuvoolud . Pietism levis eelkõige kirikuõpetajate seas, kuid tänu sellele elavnes usulise kirjanduse väljaandmine eelkõige 1739. aastal ilmunud Anton Thor Helle täielikult tõlgitud eestikeelse piibli näol. Piibel osutus rahva seas äärmiselt populaarseks ning seetõttu arenes ka inimeste lugemisoskus . Hernhuutlased aga olid populaarsed pigem talurahva seas ning nende abil levisid eestikeelsed raamatud, kalendrid 18.-19. sajandil, kuigi 18. sajandi keskel liikumine keelati ja 19. sajandi teisel poolel tekkisid juba uued usuvoolud. Samuti pean ma eriti tähtsaks 19. sajandi omakeelse kirjanduse arengut ja eestikeelsete ajalehtede ilmumist, sest need soodustasid ühtse kirjakeele võidulepääsu sajandi teisel poolel, mil Eduard Ahrens koostas uue eesti keele grammatika. Kui eesti keelt poleks tol ajal levitatud, siis poleks ilmselt ka tänapäeval meie keel nii rikkalik ja rahva seas populaarne. Kokkuvõttes paranes eestlaste lugemis- ja kirjaoskus suuresti tänu erinevatele usuvooludele, mis said rahva seas tuntust ja millega kaasnes automaatselt vajadus lugeda ja kirjutada erinevatel religioossetel teemadel .
Märkimisväärne roll eestlaste haridusolude mõjutamisel on minu arvates ka estofiilidel. Nad olid baltisakslastest haritlased, kes huvitusid eksootilisest eesti keelest ja kultuurist ning tutvustasid seda Euroopale . See on oluline, sest nende seas on eepose „Kalevipoeg“ autorid Fr. R. Faehlmann ja Fr. R. Kreutzwald ning muude eesti rahvuskirjanduse suurteoste tegijaid . Paljud haritlased olid Venemaal teenistuses ning etendasid niimoodi hilisemat rahvuslikku liikumist, nagu näiteks maalikunstnik Johann Köler ja arst Philipp Karell . Kuid mina pean kõige tähtsamaks rahvusliku liikumise juures intelligentsetest eesti tippharitlastest kujunevaid rahvakoolide õpetajaid, kes hakkasid andma haridust talupoegadele ja teistele vaesematele inimestele, eelkõige eestlastele. Kuna ma pean patriootlikkust ja eestimeelsust hariduse juures äärmiselt oluliseks, siis järeldan, et estofiilide ja haritlaste liikumised muutsid koolihariduse rahvale kättesaadavamaks.
18.-19. sajandil kujunenud haridusel oli palju negatiivseid kui ka positiivseid mõjutajaid. Eriti tähtis oli eestikeelse kirjanduse levik tänu hernhuutlastele ja estofiilidele, kuid hävituslik roll oli laastaval Põhjasõjal, mis viis eestlaste hariduse mitukümmend aastat ajas tagasi. Kuigi leidus mitmeid halbu külgi, siis kokkuvõttes on Vene aeg 18.-19. sajandil minu arvates Eesti haridusolusid pigem parandanud.