Eesti alal rahvuslik liikumine (2)

Eesti alal rahvusliku liikumise eeldused, eesmärgid, juhid, seltsiliikumine .
Tekkisid vabatalupojad , kes ei olnud enam pärisorjad. Hakkas kujunema eesti rahvus. Sellega hakkas Eesti ala majanduslik arenemine, tekkisid Eesti haritlaskonnad, kooliharidus levis, kohalik põliselanikkond hakkas omaalgatuslikult oraganiseeruma, kommunikatsioonivõrk avardus ning rahva kultuurilise aktiivsuse tõus. Olulist rolli hakkasid etendama rahvakooliõpetajad. Rahvusliku liikumise esmased eesmärgid olid eelkõige emakeelse rahvahariduse edendamine, rahva kultuuriharrastuste toetamine, üldise silmaringi laiendamine ning kutseoskuste omaduste soodustamine. Esmaseks sihiks oli eestlaste kultuuriühtsuse kujundamine, kuna poliitilised eesmärgid tõusid päevakorrale alles sajandivahetusel. Tartus oli rahvusliku liikumise eestvedajateks 1864. aastal Johann Voldemar Jannsen, kes hakkas seal välja andma ajalehte Eesti Postimees. Johann Köler ( keisri õuemaalija), kes aitas 1864. aastal Eesti talupoegade delegatsioonil oma palvekirjaga jõuda keiser Aleksander II palge ette. Viljandimaa talupojad mõtlesid rajada eestikeelse kooli, mis oleks pühendatud keiser Aleksander I-le kui talurhva vabastajale. Kooli rajamiseks korraldati korjandusi, näitusi, kontserte ning teatrietendusi. Üle Eesti rajati kihelkondades Aleksandrikooli komiteed ning valdades nende abikomiteed, mis eriti aktiivselt tegutsesid Lõuna-Eestis. 1871. aastal loodi Tartus peakomitee.
Eesti seltsid tekkisid paljuski baltisakslasate ühenduste eeskujul, osaliselt ka toel. Eestlased lootsid olla ühinedes nagu sakslased . 1865. aastal Tartus asutatud Vanemuine ja 1866. aastal Tallinnas Estonia. 1869. aastal korraldati eestlaste I Üldlaulupidu Tartus, kuhu kogunes 1000 pillimeest ja lauljat. Laulupidu- eestlaste esimene ülemaailmne kokkutulek- kasvatas rahvuslikku ühtekuuluvustunnet. Samal ajal pandi alus ka üldharivate ja isamaaliste kõnede pidamise traditsioonile. Eestlaste omaalgatuslikku tegevust soodustas laulukooride asutamine, ka eestlaste seas juurdus sakslaste eeskujul orkestriharrastus. 1870. aastal asutati Tartus Eesti Põllumeeste Selts. 1872. aastal rajati Eesti Kirjameeste Selts. Eesti Kirjameeste Selts pööras eriti tähelepanu eesti keele edendamisele, seltsi eestvedamisel mindi lõplikult üle uuele kirjaviisile .
Tunnustatud juhid olid Jakob Hurt ja Carl Robert Jakobson . Hurt oli usulise kasvatusega, töökas ja soovis saada haridust. 1860. aastal sai temast Tartu Ülikooli usuteaduskonnas üliõpilane. Ta hakkas huvi tundma filoloogia , peamiselt ravaluue vastu ning lõi kaasa Vanemuise seltsi tegemistes. 1872. aastast sai temast Otepää kirikuõpetaja.
Jakobson sündis Tartus. Isa töötas köstri ja kooliõpetajana. Ta lõpetas Cimze kooliõpetajate seminari ja püüdis leiba teenida õpetajana Tormas. Temast sai Peterburi suurvürsti tütre koduõpetaja. Ta hakkas tegema kaastööd Eesti Postimehele. 1868. aastal pidas ta oma esimese isamaakõne Vanemuise seltsis. 1870. aastal tuli tagasi Eestisse, ostis endale Kurgja talu, pühendus täielikut põlluharimisele. 1878. aastal asutas ajalehe Sakala. Jakobsoni sihiks oli eelkõige jõukama talupoegkonna huvide eest seismine .