Tundlad ja jalad on lühikesed. kõige ürgsematel vormidel on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Tiivad: paar kõvu kattetiibu ja paar õhukesi lennutiibu. Mõned lepatriinud on Tiivasoomuseid on kahte tüüpi: ühevärvilised või siis vöödilised. pigmentsoomused, mille värvus tuleb mõnest värvainest, ning optilised soomused, mis Pea on lepatriinulastel väike ja on eesselja murravad valgust sees varjul. Pea kinnitub rindmikule peene kaelaga ja on Lepatriinu esijalgade pinnal on erilised küllalt liikuv. näärmed, mis eritavad ärrituse puhul vastiku lõhna ja maitsega oranzikat hemolümfi, mis Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel sisaldab mürki nimega kantaridiin. tugevasti kokku kasvanud lülist. Igale lülile kinnitub üks paar jooksujalgu
liivastel aladel jookseb ja lendab aktiivselt Seitsetäpp-lepatriinu keha ümar, külgvaates kumer tundlad ja jalad lühikesed kattetiivad punakad, seitsme musta tähniga peamiselt taimedel pikkus 5,5-8 mm Viistäpp-lepatriinu keha ümar, külgvaates kumer tundlad ja jalad lühikesed kattetiivad punakad, viie musta tähniga pikkus 3-5 mm Kroontriinu keha ümar, külgvaates kumer tundlad ja jalad lühikesed eesselja eesosa hele kattetiivad kollased, kokku 11 suure musta laiguga pikkus 4,5-5,5 mm Ohakasikk keha piklik tundlad pikad kattetiivad tumedad, tihedalt kollakashallide täppidega eesselg keskel valkja pikitriibuga tundlad hallide ja mustade sõõridega pikkus 13-16 mm Tuisusikk pikkad saledate jalgadega keha tagaosas kitsenev kollased kattetiivad nelja musta laiguga jalad mustad pikkus 11-20 mm sageli õitel Suur-õiesikk
· Sillaotsa Põhikool · 8. klass · Meriliis Evart Välimus · Lepatriinulased on kumera selja ja ülaltvaates küllaltki ümara kehaga mardikad. · Seitsetäpplepatriinu punast või oranzikat värvi kattetiibadel on seitsmest mustast täpist koosnev muster, ülejäänud keha on must. · Punase ja musta kombinatsioon on hoiatusvärvus. · Mõned lepatriinud on vöödilised ja ühevärvilised. · Pea on lepatriinulastel väike ja on eesselja sees varjul. Elukeskkond · Lepatriinud elavad tihedalt inimese kujundatud keskkonnas. · Näiteks aedades, puukoolides, aga ka umbrohtu täis kasvanud tühermaal, sest need on alad, kus esineb suurel hulgal lepatriinude toitu. · Lepatriinusid on viidud maailma eri piirkondadesse, et kasvatada neid kahjurputukate hävitamiseks. Paljunemine
Lepatriinulased Kumera selja ja ülaltvaates ümara kehaga mardikad, külgvaates poolkerajad. Nad on kas punase-, kollase- või mustakirjud ja kuni 1 cm pikkused. Tundlad ja jalad on lühikesed. Eredavärviline täpiline värvus on kaitseks ja hoiatuseks putukatoidulistele, kuid vajavad toiduks ka õietolmu ja nektarit. Pea on väike ja on eesselja sees varjul. Enamasti on nad röövtoidulised. Vastsed Eelistavad lihatoitu. Pikliku keha ja pikkade jalgadega vastsed ronivad nagu valmikudki lehtedel. Nende kehal on kollakas või punakas joonis, mis on tumedal taustal nähtav. Vastsed kasvavad väga kiiresti. Peagi hakkavad nad varjulistes paikades nukkuma. Vastsed kinnituvad tagakeha viimaste lülide abil ning jäävad nukkudes allapoole rippuma. Lepatriinulased talvituva valmikutena. Levik Lepatriinuliike on üle 4000
Heli tekitamiseks hõõruvad isased ritsikad kattetiibade alusosi teineteise vastu. Kuulmiselundid paiknevad ritsikatel eessäärtel. Ritsikad on peamiselt röövtoidulised. Harilik lauluritsikas heleroheline, seljal pruunikas tundlad pikad pikkus 22-34 mm sarnane liik: roheline lauluritsikas Harilik lauluritsikas. Heinaritsikas eesselg lame, keskkiiluga värvus väga muutlik, laikudega tundlad pikad pikkus 21-45 mm Ääris-niiduritsikas eesselja küljed üleni heleda servaga tundlad pikad pikkus 14-20 mm Tirtslased Tirtsude tundlad on lühemad kui ritsikatel. Tirtsude keha on saledam. Hääle tekitamiseks hõõrub enamus tirtse tagareite sisekülgi vastu kattetiibade jämenenud servasooni. Kahevärviline-rohutirts Harilik rohutirts. Tänan!
liblikaröövikuid jne. Lutsernitriinu ja õnnetriinu söövad jahukastet põhjustavaid seeni. Üksnes vähesed lepatriinuliigid kuuluvad taimtoiduliste hulka. Seitse-täpp lepatriinu lehel istumas Välimus Lepatriinulased on kumera selja ja ülaltvaates küllaltki ümara kehaga mardikad. Külgvaates on nad poolkerajad. Lepatriinud äratavad tähelepanu oma läikiva, nagu lakitud kattetiibade ja eesselja ereda värvusega. Pea on lepatriinulastel väike ja on eesselja sees varjul. Seitsetäpp- lepatriinu punast või oranžikat värvi kattetiibadel on seitsmest mustast täpist koosnev muster, ülejäänud keha on must. Kõik lepatriinud pole täpilised. Mõned lepatriinud on ühevärvilised või siis vöödilised. Lepatriinud erinevad üksteisest värvide poolest. Näiteks kakstäpp-lepatriinu võib olla nii punane mustade täppidega kui ka vastupidi. Kattetiibade muster võib ühe liigi piireski oluliselt muutuda järkjärguliste üleminekute
Seitsetäpp-lepatriinu kattetiivad on punast või oranzikat värvi millel on seitsmest mustast täpist koosnev muster, ülejäänud keha on must. Punase ja musta kombinatsioon on hoiatusvärvus. Kõik lepatriinud pole täpilised. Mõned lepatriinud on ühevärvilised või siis vöödilised. Lepatriinud erinevad üksteisest värvide poolest. Näiteks kakstäpp-lepatriinu võib olla nii punane mustade täppidega kui ka vastupidi. Pea on lepatriinulastel väike ja on eesselja sees varjul. Lepatriinu esijalgade pinnal on erilised näärmed, mis eritavad ärrituse puhul vastiku lõhna ja maitsega oranzikat hemolümfi, mis sisaldab mürki nimega kantaridiin. Lepatriinu oskab ka vaenlase ees surnut teeselda. Toitumine Lepatriinulane on üldjuhul röövloom, kes toitub peamiselt lehetäidest ja ka kilptäidest. Lutsernitriinu ja õnnetriinu söövad taimehaigust "jahukaste" põhjustavaid seeni. Vähesed lepatriinuliigid kuuluvad taimtoiduliste hulka.
karvadega. täiesti piisav. Näiteid kärbeseliste liikidest 2 Nahkhiirekärbes Väike, vaid 150 liigist koosnev sugukond äärmuseni parasiitse eluviisiga kohastunud kärbseid. Loomade kehapikkus on vaid paar millimeetrit. Tiivad puuduvad nahkhiirekärbestel täielikult. Pea väike, nihkunud selgmisele küljele ja asetseb eesselja vastavas lohus. Jalad on pikad ja tugevad, väga hästi kohastunud peremehe karvade külge klammerdumiseks, puusad on nihkunud seljale. Nagu sugukonna nimestki näha, on need loomad eranditult nahkhiirte ektoparasiidid ja toituvad nende verest. Kasutatud materjalid Liigikirjeldused: http://www.zbi.ee/satikad/putukad/karbes/dipter_s.htm http://et.wikipedia.org/wiki/Kahetiivalised http://www.miksike
Tundlad ja jalad on lühikesed. Seitsetäpp-lepatriinu punast või oranzikat värvi kattetiibadel on seitsmest mustast täpist koosnev muster, ülejäänud keha on must. Punase ja musta kombinatsioon on hoiatusvärvus. Kõik lepatriinud pole täpilised. Mõned lepatriinud on ühevärvilised või siis vöödilised. Lepatriinud erinevad üksteisest värvide poolest. Näiteks kakstäpp-lepatriinu võib olla nii punane mustade täppidega kui ka vastupidi. Pea on lepatriinulastel väike ja on eesselja sees varjul. Lepatriinu esijalgade pinnal on erilised näärmed, mis eritavad ärrituse puhul vastiku lõhna ja maitsega oranzikat hemolümfi, mis sisaldab mürki nimega kantaridiin. Lepatriinu oskab ka vaenlase ees surnut teeselda.Lepatriinu veri on mürgine ja sellepärast teised loomad neid ei söö. Paljunemine Emased lepatriinud munevad väikesed munakobarad lehetäide kolooniate lähedusse. Lepatriinu munade arv sõltub ilmastikust ja toidurohkusest ja võib kõikuda paarisajast
liikumatult paigal ning varitsevad saaki. On siiski ka liike, kes elutsevad maapinnal ning jälitavad saaki. Toitumine ja jahipidamine Röövritsikal on ainult talle omased röövjalad, mis on varustatud teravate ogadega. Reis ja jalasäär käivad kokku, moodustades kääridena toimiva võimsa haardeaparaadi. Saaki varitsev ritsikas istub rohu sees või põõsaste lehtede varjus ülestõstetud eesselja ja eesjalgadega. Sellise poosi tõttu kutsutakse röövritsikaid tihti ka palvetajateks. Ohvri lähenedes ründab palvetaja teda ootamatult. Põgenemiskatsed on mõttetud, kuna ogade abil hoiab ritsikas oma ohvrit kindlalt kinni. Et ohver ei liigutaks, hammustab palvetaja kõigepealt selle pea otsast ning seejärel neelab alla saagi ülejäänud osad. Selleks, et saakloom varitsevat röövritsikat ei
Paljude rahvaste arvates aitab lepatriinu ennustada. Vadja uskumuste kohaselt ei tohi lepatriinut mingil juhul tappa; triinu laskumine inimese käele tähendab suurt õnne. Täpikirjalise putuka abil on püütud ette kuulutada nii tiine ute tallede arvu, sõdade tulekut kui ka tulevase kaasa päritolu. Liike Kroontriinu Selle lepatriinu keha on ümar ja külgvaates natuke kumer. Tema tundlad ja jalad on lühikesed. Kroontriinu eesselja eesosa on hele. Tema kattetiivad on kollased. Tema pikkus on 4,5-5,5 millimeetrit. Viistäpp-lepatriinu Viistäpp-lepatriinu keha on ümar, külgvaates kumer. Tema tundlad ja jalad on lühikesed. Tema kattetiivad on punakad viie musta tähniga. Tema pikkus on 3-5 mm. Seitsetäpp-lepatriinu Seitsetäpp-lepatriinu keha on ümar ja külgvaates kumer. Tema tundlad ja tiivad on lühikesed. Lepatriinu kattetiivad on punakad ja seitsme musta tähniga. Ta elab peamiselt
kuid ka siin esineb erandeid - näiteks ritsiklastel ja sorilastel on täppsilmi vaid kaks, sipelgakilklastel aga puuduvad need hoopiski. Alamseltse on üsna hõlbus eristada tundlate järgi - pikatundlalistel on tundlalülisid üle 30, sageli on tundlad kehast tunduvalt pikemad, lühitundlaliste tundlates aga ei ületa lülide arv kunagi 30 ja tundlad on alati kehast lühemad. Sihktiivaliste keha katab kitiinkest, eesrindmik on väga suur ja liikuv. Eesselja külgosad ripuvad alla, varjates rindmikku külgedelt. Kesk- ja tagarindmik on omavahel väga tugevasti kokku kasvanud. Jalad on hästi arenenud, eriti torkavad silma hüppejalgadeks muutunud tugevad tagajalad. Tiibu on kaks paari, enamasti on need hästi arenenud, lühitiivalisi või tiivutuid vorme on väga vähe. Tiivutuid vorme esineb näiteks sugukonnas kilkritsiklased. Eestiivad on tagatiibadest kitsamad ja tugevamad, täidavad kattetiibade funktsiooni, puhkeolekus pannakse nad katusjalt
· keha ümar, külgvaates kumer · tundlad ja jalad · tundlad ja jalad lühikesed lühikesed · tundlad ja jalad lühikesed Keha · eesselja eesosa hele · kattetiivad punakad, ehitus seitsme musta · kattetiivad punakad, · kattetiivad kollased, tähniga viie musta tähniga kokku 11 suure
Enamasti kolm täppsilma, kuid esineb ka kahe silmaga liike ning ka liike, kellel täppsilmad puuduvad. Alamseltse jaotatakse tundlate pikkuse järgi: pikatundlalised (üle 30 cm) ja lühitundlalised (kuni 30 cm). Rindmik väga iseloomuliku ehitusega; eesrindmik suur ja liikuv; eesselja külgosad ripuvad alla varjates rindmikku. Jalad hästi arenenud; hüppejalgadeks muutunud tugevad tagajalad. Kaks paari hästi arenenud tiibu; esitiivad tagumistest tugevamad; tagatiivad laiad. Tiivad sageli pikad, ulatuvad üle tagakeha tipu. Tagakeha piklik, koosneb 10 lülist, lõppeb urujätkega. Emastel esineb muneti. Tagakeha tipul lühikesed urujätked. Kuuluvad vaegmoondega putukate hulka; vastsed valmikutega sarnased, erinevused tiibade ehituses
(http://www.zbi.ee/satikad/putukad/) Mardikalised(Coleoptera) Mardikaliste keha on kõva kattega. Nende tugevatel eestiibadel pole tiibadele iseloomulikke sooni. Need on kattetiivad, mille pind on sile või aukude, ribide või kühmudega, mis sageli moodustavad ridasid. Kattetiivad kinnituvad keskrindmikule, nad katavad mardika tagakeha, kesk- ja tagarindmiku. Mõnikord on eestiivad lühenenud ja jätavad suure osa tagakehast katmata. Mardikate eesrindmik moodustab seljapool tugeva eesselja. Mardikalised võivad elada väga erinevates elupaikades: kõrbekuumuses ja vees, niiskes pinnases ja kõdus, puidus ning taimede võrsetel, isegi värskes sõnnikus ja laipades. Veelgi enam, nad saavad oma elukohast kärmelt välja ronida ja mujale lennata. Kattetiivad kaitsevad nende all olevaid lennutiibu märgumise ja vigastuste eest. Kui mõnes kohas pole täiskasvanud mardikaid, võivad seal elada nende vastsed. Ussilaadse kehaga tõugud uuristavad käike taimeosades,
annaabi.ee 
