Eduard Vilde Pisuhänd analüüs (2)

Eduard Vilde “Pisuhänd”
Näidendis “Pisuhänd” on sarnaselt “ Tabamata imega ” põhiline teema eesti kultuurielu. On kaks vastandlikku tegelast: boheemlane Tiit Piibeleht ja käpardist insener Ludwig Sander. Mõlemad rikka ärimehe Vestmani tütarde väljavalitud. Naeruvääristatakse Eesti tolle aja kultuuri, kus maksis nimi ja tuntus, mitte loomingu sisu. Nii ka “Pisuhännas”, kus Ludwigul oli kaks võimalust: rääkida tõtt ja sellega teistele pettumust valmistada või valetada, ükskõik kui ebaeetiline see talle ei tundunud. Ilma vähemagi kõhkluseta valis ta viimase tee. Ludwigule oli peale pandud nii palju lootusi, mida ta alt vedada ei tahtnud. Tema olukorras oleks enamus inimesi samuti käitunud. Pole just lihtne näidata ennast luuserina ja kuulda vastupidist nii teiste, kui enda suust . Tiit Piibeleht nõustus Ludwigut aitama esialgu heade kavatsustega. Tema enda nime alt ei oleks ta raamat nagunii palju kuulsust saanud ja ta nõustus teadmisega, et see ilmub kellegi teise nime alt aga ta vähemalt teab, kes selle tegelik autor on.
Ludwigu arvates oleks tema äiapapa ja naine ta ära tõrjunud, kui ta nende kaua oodatud raamatut poleks kirjutanud. Ta oli rahul oma eluga, oma positsiooni ja tuntavusega seltskonnas, kõik millest ta kunagi unistanud oli. Tõe rääkimine oli Ludwigule liiga suur risk oma heast elust ilma jääda. Ludwig elas oleviku hetkes ja oma õnnes, tulevikule ta ei mõelnud.
Arvatavasti poleks Tiit Ludwigule selga pööranudki kui too liiga uhkeks poleks läinud. Igal inimesel on oma uhkus ja kannatus ning viimane pole mitte kellelgi lõpmatu. Tiit tegi õigesti, et ta Ludwigule koha kätte näitas. Iga vale peab saama karistatud.
Mis sellest, et vahel tundub vale lihtsam, ei tasuks selle kasule väga loota . Valetamisega kaasneb väga suur risk, sest seda on raske kontrollida. Isegi, kui vale pole halb, on targem rääkida tõtt, kuna vale tuleb alati varem või hiljem välja ning toob kaasa suuremad probleemid.