butafooria ja kostüümid olid heal *Näitlejatel olid emotsioonideks tasemel ees näomaskid *publiku jaoks olid varikatused, puuviljamüüjad ja lõhnadusid *kaovad maskid Näitekirjanduse isikud + nende uuendused Aischylos andis atika tragöödiale klassikalise kuju. Rõhutades teatri iseseisvust, lahutas ta tragöödia kultusest Sophokles uuendas draamakirjanduses ja teatris : loobus süzeeliselt ühendatud triloogia põhimõttest, suurendas näitlejate arvu 2-lt 3-le, mis võimaldas mitmekesistada näidendi tegevust ja kooriliikmete arvu 12-lt 15-le, lisas dekoratsioone Euripides kasutas proloogi tänapäevases mõistes olukorra seletusena näideni alguses, näidendite keel on lihtne, koori rakendas ta traditsiooni pärast. Looming viis atika tragöödia arengu lõpuni.
Tõeallikaks mõistus. Suurima täiuse saavutas klassitsim 17.saj. Prantsusmaal ühtse monarhiaga, vormidistsipliin. 1635. asutati prantsuse akadeemia. Klassitsistliku kirjanduse põhimõtted sõnastas Nicolas Boileau, 1674 ,,Luulekunst" värsstraktaat. Pani kirja kolme ühtsuse reegli (aja-, koha- ja tegevusühtsus). Kunstikõlbeline eesmärk oli oluline, kuid pahatihti võis see viia kuiva moraliseerimiseni. Oluliseks said riigiga seotud teemad. Kõige kõrgemale jõudis klassitsim draamakirjanduses. Klassitsimi aluse panijad on Picrre Corneille (1606-1684) ja Jean Racino (1639-1699). Corneille ,,Sid", Racine ,,Phaidra" kuulsaimad teosed. Francis Bacon - emperismi, eksperemendil leitava, rajaja. Kartesianism omane kahtlemine. Tõene ainult see mida saab matemaatiliselt põhjendada. Inimene eraldatud,üksi. Õpingud pakuvad naudingut, taidu (oskust). Lugemine mitmekülgsust. 12.märts. Moliere (1622-1673)
,,Luulekunst" (1674) tolle aja kõige autoriteetsem esteetikateadlane ja kriitik Nicolas Boileau. Ta püüdis kirjanduse suhtes rakendada Descartes'i fi losoofi at: hinnates antiigi kultuuripärandit küll kõrgelt, pidas ta siiski vajalikuks kunsti mõistuspärast korrastatust. Boileau arvates on kunst looduse jäljendamine, kusjuures ilu kriteeriumiks on tõde, milleni saab jõuda üksnes mõistuse toel. Kõige kõrgemale tasemele jõudis klassitsism draamakirjanduses ja lavakunstis. Prantsuse klassitsismi alusepanijad olid Pierre Corneille (16061684) ja Jean Racine (16391699). Kuigi Corneille' suure menu saavutanud näidend ,,Cid" ei vastanud kõigile klassitsismi reeglitele, peetakse seda esimeseks klassitsistlikuks tragöödiaks. Racine'i kuulsaim tragöödia ,,Phaidra", mille ainestik on võetud vanakreeka draamakirjaniku Euripidese ,,Hippolytosest", kirjeldab inimese võitlust hukatusliku kirega. Kui Corneille kujutas kangelasi,
Barokk ja klassitsism on kaks suunda, milleks 17 saj. renessansi kirjandus välja arenes. Barokk tuleneb sõnast barocco, mis tähendab ebakorrapärast pärli. Levis valdavalt Hispaanias (mõneti ka Itaalias ja Saksamaal). Tunnusjoonteks on teravad kontrastid, erakordsed tegelased ning dramaatilised situatsioonid. Kirjutamise stiil on raskepärane, mitmemõtteline ning kasutatakse palju sümboleid. Kõige rohkem barokseid jooni on Hispaania kirjanike luules ning draamakirjanduses. Tol ajastul oli palju elukutseliste näitlejate rändtruppe ning avati palju avalikke teatreid, kuhu sai väikese raha eest minna. Näidendid olid 3-vaatuselised ja nende vaheaegadel esitati laulu- ja tantsunumbreid. Ka näidenditesse põimiti palju laulu ja tantsu. Lope Felix de Vega Carpiot (1562-1635) peetakse rahvaliku draama loojaks. Ta kirjutas väga palju näidendeid (arvatavasti üle 2000). Tema teostest kujunesid välja Hispaania teatri põhilised näidendiliigid,
raskeid aegu. Pärast teist maailmasõda shimpa konkureeris shingeki teatriga ja paljud shimpa näitlejad suundusid üle shingeki teatrisse. Shingeki oli rohkem süvenenud tõsisemale uurimusele lääne draamase kui zanrisse erinevalt shimpast. Kui shimpa oli kujunenud poliitliste vastasseisude tulemusena siis shingeki oli loodud kahe suurima Tokyo ülikooli poolt. Kohe algusest peale süveneti lääne draamakirjandusse ja selle esitamisse ning tõlkimisse, et seda kasutada Jaapani draamakirjanduses. 1906. aastal asutati kirjandusühing Waseda ülikoolis ja 1909. aastal Liberaalne teater Keio ülikoolis. Neid kahte sündmust peetakse shingeki alguseks. Need kaks liikumistesindasid erinevaid suundi aga ühist eesmärki, milleks oli Jaapani teatri moderniseerimine. Tsubouchi, kes moodustas kirjandusühingu olles seetõttu shingeki üks loojatest, üritas kirjandust uuendada üldisemalt keskendudes draamale. Ta kirjutas palju shingeki etendusi ja tõlkis isegi kogu Shakespeare`i
Eristub Raudsepa teistest tekstidest ka keeleliselt 3) kõrgperiood suht lühikest aega (1929-1934) ,''Mikumärdi'' 1929 eksperimentide aeg möödas. Seda hakati tajuma teatris ja kirjanduses kui teatavat rahvuslikku teksti. Ropp. Sisaldab päevapoliitilisi kihte, aga lavastuseks vaja vaid taluõue, seega lihtne. ''Vedelvorst'' võrreldes eelmisega ebatüüpilisem lahendus perepoeg laisk aga see tegelastüübi valik ei saa olla draamakirjanduses tüüpiline. Keelekoomika. ''Põrunud aru õnnistus'' 1931 paradoksne salongikomöödia, uus joon. ''Roosad prillid'' 1934. 1930ndate paiku mingi mõõnahetk, kuid see ei tähenda tootlikkuse langust, aga sellised märgilisi näidendeid väga ei tule. 4) hilisem periood niipalju veenvaid lahendusi ei paku. ''Viimne eurooplane'' 1941, ''Vaheliku vapustused'' 1942 ootamatu kogu, muganduv ha muutuv tüüp, poliitiline allegooria.
Iseenesest on tegelasetvahelisi suhteid võimalik nii paika panna. Kinnistunud võtetega jutustuses tulevad posistioonid kõige paremini välja (nt. muinasjutud). Skeeme saab erinevalt joonistada, et taolised positsioonid (mart uurib järgmiseks korraks) saatja: objekt : printsess vastuvõtja: liitlane: subjekt : prints vastane: Lisaks: Seda tüüpi analüüs töötab nii draama- kui proosatekstis. Igasugune analüüs aga sarnane ei ole (nt. jutustaja pos. reeglina draamakirjanduses ei esine, rõhuasetused muutuvad) Peategelased / kõrvaltegelased - saame kirjeldada tegelasi teksis dom. põhjal, millist rolli mängivad sündmusteahelas (on tal sündmusi liigutav /tekitav jõud või mitte). Tüübid / karakterid - klassikaline lahendus; tüübid oleksid sots v psüh. tunnuse kaudu esitatud tegelased (nende tunnuste esindaja e teatud tüüp : lõdva püksikummiga naine); karakerid oleksid ironiseeritud tegelased (aste varieeriub)
Üks variant on nimed juurde panna & jutustada lugu, ent positsioonidel võib olla tegelastegrupp või abstraktsus. Iseenesest on tegelasetvahelisi suhteid võimalik nii paika panna. Kinnistunud võtetega jutustuses tulevad posistioonid kõige paremini välja (nt. muinasjutud). Skeeme saab erinevalt joonistada, et taolised positsioonid Lisaks: Seda tüüpi analüüs töötab nii draama- kui proosatekstis. Igasugune analüüs aga sarnane ei ole (nt. jutustaja pos. reeglina draamakirjanduses ei esine, rõhuasetused muutuvad) (1) Peategelased / kõrvaltegelased - saame kirjeldada tegelasi teksis dom. põhjal, millist rolli mängivad sündmusteahelas (on tal sündmusi liigutav /tekitav jõud või mitte). (2) Tüübid / karakterid - klassikaline lahendus; tüübid oleksid sots v psüh. tunnuse kaudu esitatud tegelased (nende tunnuste esindaja e teatud tüüp : lõdva püksikummiga naine); karakerid oleksid ironiseeritud tegelased (aste varieeriub)
Üks variant on nimed juurde panna ja jutustada lugu, ent positsioonidel võib olla tegelastegrupp või abstraktsus, iseenesest on tegelasetvahelisi suhteid võimalik nii paika panna, kinnistunud võtetega jutustuses tulevad posistioonid kõige paremini välja (nt. muinasjutud), skeeme saab erinevalt joonistada, et taolised positsioonid Lisaks: Seda tüüpi analüüs töötab nii draama- kui proosatekstis, igasugune analüüs aga sarnane ei ole (nt. jutustaja pos. reeglina draamakirjanduses ei esine, rõhuasetused muutuvad) Peategelased/kõrvaltegelased - saame kirjeldada tegelasi tekstis dom. põhjal, millist rolli mängivad sündmusteahelas (on tal sündmusi liigutav /tekitav jõud või mitte). Tüübid/karakterid - klassikaline lahendus; tüübid oleksid sots v psüh. tunnuse kaudu esitatud tegelased (nende tunnuste esindaja e teatud tüüp: lõdva püksikummiga naine); karakterid oleksid ironiseeritud tegelased (aste varieeriub)
tähtsamate näidendite hulgas. Kumbki pole realistlikud näidendid. Kuningal on külm on allegooriline näidend. Mõlemad näidendid on algtõuke saanud piiblist. ,,Juuditi" kontekst seostub selle aja mitterealistlike otsingutega. Juudit lavastati 1924. aastal Estonias. 1920ndate algusesse ja keskpaika on päevakorral võõra teksti kasutamine, korduvalt töödeldakse draamaloomingus piibliga seotud tekste. Olulised nimed draamakirjanduses on Aino Kallas (soome päritolu kirjanik, tegutses eestis, tema tekste tõlgiti eestikeelde) ja Hella Wuolijoki (eesti päritolu kirjanik, kirjutas soome keeles). Jätkas ka eesti keeles kirjutamist, kuid soomekeelsed näidendid said ülipopulaarseks, soositud eesti kui ka soomes 1930ndatel. Draamakirjandusse tulid veel. Mehed, kes hakkasid sõdade vahelisel perioodil näidendeid kirjutama ja realistlikus hoovuses kesksemat rolli mängima.
Selle näidendi taustal on popsiseadus. 6) Oluline on ka see, et tegemist on sellise näidenditüübiga, mida on lihtne lavastada. Nn taluõuekomöödia meil pole muud vaja, kui paneme taluõue püsti ja asi käib. Sellist lavastust annab ka üsna lihtsates oludes teha. Teine tuntud näidend kõrgperioodist on "Vedelvorst". Võrreldes "Mikumärdiga" ebatüüpilisem lahendus perepoeg on väga laisk ja see tegelastüübi valik ei saa olla draamakirjanduses väga tüüpiline. Markantsemal kohal on ka keelekoomika. Raudsepal oli teadlikku suhtumist keelde, seda oli ka varem näha nt "Sinimandrias". 1931. a näidend "Põrunud aru õnnistus" paradoksne salongikomöödia. Paradoksne on uus joon, mis Raudsepale nii tüüpiline pole olnud. 1934 "Roosad prillid" 1930ndate keskpaiku tekib mingisugune mõõnahetk, kuid see ei tähenda tootlikkuse langust, aga selliseid märgilisi näidendeid 1930ndate keskpaigas ja II pooles nii väga tulema
kehtestatud esteetiline kaanon, mida kirjeldatakse sotsialistliku realismiga. Kui sel on mingi tõesti selge kuju või iseloom, siis seda 40ndatel, 50ndatel. Sellest räägitakse edasi ka, see tähendab seda, et mõiste muutub õõnsamaks. Realism kestab ka 60ndatel, ent hakkab taanduma. Kogu kirjandus oli halvas seisukorras, erinevatel aladel oli erinev: võib öelda, et kõige hullem oli proosas, kus tekkisid aastad, kus uudisloomingut ei tulnud. Soodsam olukord draamakirjanduses. Esteetilisi fenomene aeg-ajalt vilksatab. Omaette küsimus, mis periood sula on. Mis aastast mis aastani. Selge alguspunkt: 1956. Kui oli range kontrolliga ühiskond, muutusteks vaja impulssi ülevalt, ei saanud kodanikualgatuse korras seda teha. Moskvast pidi tulema signaal, et asi hakkab minema teistmoodi. Tuli 56ndal aastal Nikita Hrustsovi kõnes NLKP 20. kongressil, hakkas levima laiemalt ja muutus avalikult kättesaadavaks kogu nõukogude rahvale
annaabi.ee 
