Douglas MacArthur (0)

Douglas MacArthur
Douglas MacArthur oli USA sõjaväelane ja armee kindral , kes juhtis Teise maailmasõja ajal USA relvajõude Vaikse ookeani sõjatandril. MacArthur oli USA avalikkuses väga tuntud ja kõrgelt hinnatud väejuht. Ta oli üks viiest meest, kes on tõusnud Ameerika armee peasekretäri kohale, mis on teine kõrgeim positsioon armees ja ainult 5 hõbetähega ohvitseridele. Samuti ainus mees, kes on kunagi saanud Filipiinide armee väli-marssaliks.
MacArthur sündis 26. jaanuaril 1880. aastal Arkansases. Ta vanemad olid Mary Pinkney Hardy MacArthur ja Arthur MacArthur, Jr., kes oli USA armee kapten. Hiljem sai ta Austusavalduse Medali (inglise keeles Medal of Honor) oma saavutuste eest Ameerika kodusõja ajal ja ta edendati leitnant -kindraliks. Lisaks Douglasele oli neil veel kaks poega , kes surid noores eas. Neil oli range ja sõjaväelise korraga perekond. MacArthur kirjutas oma memuaaris “Reminiscences”: "Ma õppisin sõitma ja laskma isegi enne, kui ma oskasin lugeda või kirjutada - tõepoolest , peaaegu isegi enne seda, kui ma suutsin kõndida ja rääkida."
1889. aasta juulis kui pere kolis Washingtonisse, õppis Douglas kohalikus riiklikus sõjakoolis. Peale seda, kui ta isa saadeti San Antonio osariiki, Texasesse, õppis ta Lääne-Texase sõjaväe akadeemias, kus talle anti kuldmedal ning stipendium . Ta õpitulemuse keskmine oli 98,14, mis oli paremuselt kolmas kõrgeim punktisumma ajaloos ning ta lõpetas oma 93-liikmelises klassis 11. juunil 1903. aastal parima tulemusega. Sel ajal otsiti Ameerika Ühendriikide armee inseneride korporatsioonile tipptasemel kadette, nii et MacArthur valiti teise korpuse üheks nooremallohvitseriks.
Ta töötas armees erinevatel ametikohtadel kuni esimese maailmasõjani 1914. aastal kui ta edendati tänu oma kavalatele strateegiatele 42.brigaadikindraliks. Ta organiseeris ja korraldas mitmeid edukaid rünnakuid Salient du Feys’is ning Châlons-en-Champagne’s 1918. aasta alguses, teenides endale sellega 4 hõbetähte. Aasta lõpus saavutas ta saada ka 5.nda ja 6.nda hõbetähe Saint-Mihiel lahingus. Sõja lõpuks oli tal seitse hõbedat tähte ja kaks Erilise Teenistuse risti (inglise keeles Distinguished Service Medal) ning oli üks hinnatumaid leitnante Ameerika Ühendriikides.
Pärast esimest maailmasõda oli ta Ameerika Ühendriikide armee ülemjuhataja. 1941. aastal kutsuti ta USA relvajõudude komandöriks Kaug-Idasse. Teine maailmasõda oli alanud ja Jaapan oli Filipiinide poolt okupeeritud. 1942. aasta veebruaris, kui Jaapani võimud suurendasid Filipiinide haaret, käskis USA president Roosevelt MacArthuril asuda Austraaliasse. Tema eestvedamisel Filipiinide kaitmise eest tunnustati teda Austusavalduse Medaliga. Ta ütles, et see auhind ei ole mõeldud isiklikult talle, vaid see on tõelise sõjaväe armee julguse äratundmise tunnustamine, mida tal oli au juhtida. 18. aprillil 1942. aastal määrati MacArthur Vaikse ookeani edela piirkonna liitlasvägede ülemjuhatajaks. MacArthuri ettepanek rünnata Jaapani peamist baasi Rabaulis tekitas negatiivset vastukaja ja otsustati panna kokku kolmeastmeline plaan. Jaapanit tabasid esimest korda Austraalia rünnakuid Bunas juulis ja augustis Milne 'i lahes ning need oli edukad . Sel ajal koosnes MacArthuri mereväevarud (mida üldiselt nimetati MacArthuri mereväeks) viiest kruiiserist, kaheksast hävitajast , 20 allveelaevast ja 7 väikelaevast. Rünnakute viimane etapp oli operatsioon “Ratas”, milleks oli Rabauli vallutamine . See lükati ressursside puudumise, eriti raske õhuväe puuduse, tõttu edasi 1944.ndasse aastasse. Teede puuduse tõttu Uus- Guineas olid peamised transpordi võimalused vee- ning lennumasinad. Peamine rünnak sai alguse 4. septembril 1943. aastal George Wootteni 9. osakonna poolt ning lõplikult olid saared vallutatud 18. mail 1944. aastal. Järgnevalt jagati Filipiinid osadeks ja need vallutati lähtuvalt tagasi. MacArthur vabastas Filipiinid Jaapanilt. Invasioon algas Jaapani loobumisest 1945. aasta augustis. 2. septembril võttis MacArthur vastu ametliku Jaapani loobumise lahingulaeval USS Missouri , lõpetades seega II maailmasõja sõjategevusega.
1950. aasta Korea sõja ajal oli MacArthur veel komandör, kuid ta ei allunud enam käskudele, vaid puhtalt oma arvamusele, mistõttu president Truman ja kaitseminister George Marshalli otsustasid, et MacArthur on tuleb sõjategevusest eemaldada. See tekitas avaliku poleemika tormi, sest MacArthur oli tuntud ja tunnustatud rahva poolt. See viis isegi presidendi rahva heakskiidu taseme madalaimaks kui see varem oli olnud, kõigest 22 protsendini. 19. aprillil 1951. aastal tegi MacArthur oma viimase ametliku ilmutuse USA Kongressis, esitades ja kaitstes oma poolt vaidluses Trumaniga Korea sõjas. Oma kõnes ütles ta: “Ma lõpetan oma 52-aastase sõjaväeteenistuse. Kui ta liitus armeega, olid tal omad lapselikud lootused ja unistused, kuid nüüd on maailm nii palju muutunud, et kunagised lootused ja unistused on nüüdseks haihtunud. Ta lõpuks mõistab ütlust “vanad sõdurid ei sure kunagi, vaid nad lihtsalt hajuvad ära” ning nüüd on tema aeg.
Douglas ja ta naine Jean MacArthur veetsid oma viimased aastad Waldorf Towersi katusekorteris. Douglas MacArthur suri Walter Reedi armee meditsiinikeskuses 5. aprillil 1964. aastal sapiteede tsirroosist. Ta keha viidi avatud hauas New Yorki , kus teda hoiti 12 tundi, et rahvas saaks austusega ära saata lahkunud kangelase ning seejärel ta maeti.
Kasutatud allikad:

• https://en.wikipedia.org/wiki/Douglas_MacArthur
  
• https://en.wikipedia.org/wiki/Douglas_MacArthur_in_World_War_II
  
• https://www.biography.com/people/douglas-macarthur-9390257