presidendile Viktor Janukovõtšile jaennetähtaegseid valimisi. Poliitikaeksperdid on eri arvamustel, kas Euromaidani liikumine on revolutsioon, kuid mitmed protesti eestvedajad kasutavad juba seda terminit sageli. Mõned Ukraina meediakanalid nimetavad liikumist "Eurorevolutsiooniks" Protestid jätkuvad, vaatamata Ukraina politsei arvukale kohalolule ning üha enam üliõpilasi ühineb meeleavaldustega 30. novembri varahommikul ründas valitsus demonstrante vägivallaga, mis muutis protestid ainult ägedamaks, nii et järgmistel nädalalõppudel (1. ja 8. detsembril) osales meeleavaldustes 400 000–800 000 inimest. Protestijate võimet organiseeruda ja leida toetust välismaalt on mõjutanud sotsiaalmeediakanalid nagu Twitter ja Facebook, samuti laialt levinud mobiilne internet. Nimi Euromaidan levis sotsiaalmeedias sildiga #Euromaidan. https://www.youtube.com/watch?v=Ya2elsR5s5s
Kohalikele vasakmeelstele ringkondadele tehti ülesandeks korraldada meeleavaldus Moskva ultimaatumis esitatud nõudmiste toetumiseks. 21 juunil koguti Tallinna Vabaduse väljakule mõnituhat inimest. Ettevõtmist julgestasid Punaarmee soomukid. Demonstrandid suundusid Kadriorgu, nõudes kõikjal Uluotsa valitsuse asendamist Nõukogude-sõbraliku kabinetiga. Kadriorust lahkudes haarasid ohjad käremeelsed isikud, kutsudes üles revolutsiooni tegema. Üleskutset jälgis küll vaid väike osa demonstrante, kuid tänu punaväelaste toetusele õnnestus neil võtta üle valitsushooned, politseijaoskonnad ja ajalehtede toimetused. Patarei vanglast vabastati paarkümmend poliitilist vangi. Pika Hermanni tornis asendati sinimustvalge punalipuga. 21 juuni õhtul andis toimuvast sokeeritud president Päts allkirja otsusele, millega nimetati ametisse uus valitsus. Valitsusse kuulusid vasaksotsialistid ja vasakmeelsed haritlased: peaministiks oli arstist luuletaja Johannes Vares-Barbarus
21. juunil koguti Tallinna Vabaduse väljakule mõnituhat inimest: vabrikutöölisi, Petserimaa venelasi ja tsiviili riietatud punaväelasi. Ettevõtmist julgestasid Punaarmee soomukid. Vabaduse väljakult suundusid demonstrandid Toompeale ja seejärei Kadriorgu, nõudes kõikjal Uluotsa valitsuse asendamist Nõukogude-sõbraliku kabinetiga. Kadriorust lahkudes haarasid ohjad käremeelsed isikud, kutsudes üles revolutsiooni tegema. Üleskutset järgis küll vaid väike osa demonstrante, kuid tänu punaväelaste toetusele õnnestus neil Võtta üle valitsushooned, politseijaoskonnad ja ajalehtede toimetused. Patarei vanglast vabastati paarkümmend poliitilist vangi: Nõukogude salakuulajat ja terroristi. Pika Hermanni tornis asendati Sinimustvalge punalipuga. Relvitustati Eesti sõjaväeüksused, mis olid saanud korralduse vastupanu mitte avaldada. Siiski puhkes Raua tänava koolimajas paiknenud sidepataljonil riigipöörajatega tulevahetus. 21
Nemad tahtsid sotsiaalset õiglust, demokraatlikke vabadusi ja eestlaste õigusi. Tahtsid demokraatlikku vabariiki. 2.1905a. revolutsioon: põhjused, olulisemad sündmused, tagajärjed Põhjused: Puudus parlament, valitses tsaari piiramatu võim. Puudusid kodanlikud õigused, eksisteerisid sotsiaalsed vastuolud kodanlaste ja lihttööliste vahel. Venestamine ja venelaste häbistav kaotus Vene-Jaapani sõjas. Ajend: Verine Pühapäev, mil Peterburis tulistati rahumeelseid demonstrante. Olulisemad sündmused: 1905a. toimusid ülevenemaaline üldstreik, mille peale andis tsaar välja 17. okt. manifesti, mis lubas anda Venemaale parlamendi, põhiseaduse ja kodanikuõigused. Toimus Uue turu veresaun relvitu, rahuliku rahva tulistamine. Eesti, Tartus toimus rahvaasemike koosolek, kus mindi ikka tülli. 1905a. detsembris läksid Tallinna töölised salkadena maale ja rüüstasid ning põletasid enamiku Eesti mõisatest. Venemaale valiti riigiduuma
Keelustati meeleavaldused ja rahvakogunemised, eraisikuil kästi loovutada relvad. Juunipööre ja valimised Balti riikides Tallinna saabus Stalini eriesindaja andrei Zdanov. Hakati kokku seadma uut Eesti valitsust. 21. juunil koguti Vabaduse väljakule mõnituhat inimest. Edasi mindi Toompeale, siis Kadriorgu. Ettevõtmist julgestasid Punaarmee soomukid. Kõikjal nõuti Uluotsa valitsuse asendamist Nõukogu-sõbraliku kabinetiga. Väike osa demonstrante korraldas revolutsiooni. Neil õnnestus üle võtta valitsushooned, politseijaoskonnad, ajalehtede toimetused. Pika Hermanni tornis asendati sinimustvalge punalipuga. 21. juuni õhtul andis Päts allkirja otsusele ametisse nimetada uus valitsus. Valitsusse kuulusid vasaksotsialistid ja vasakmeelsed haritlased. Peaministriks oli Johannes Vares-Barbarus, tema asetäitjaks Hans Kruus. Sise-, sotsiaal- ja põllutööministriks olid Riigivolikogu liikmed. Valitsuses polnud ühtegi kommunisti.
32. Globaliseerumise vastaste klassifikatsioon Anarhistid, maoistid, kodutud, feministid, loomaõiguslased, antifasistid, anarhosündikalistid, anarhokommunistid, zapatistid, liberaalid, ametiühingud, kommunistid ning kõik teised radikaalsed ja vähem radikaalsed grupeeringud protesteerivad kärarikkalt globaliseerumise vastu. Või lihtsalt riigivõimu kui nende arvates inimest ahistava struktuuri vastu. Kõige lihtsam oleks selliseid demonstrante nimetada heast elust lolliks läinuteks või tähelepanu puuduse all kannatajateks. Kuid probleem on siiski tunduvalt komplitseeritum. Laias laastus esindavad demonstrandid kolme sorti ideesid. Keskkonnakaitsjad, kes leiavad, et valitsused teevad liiga vähe ja aeglaselt, et kaitsta maakera laastava inimtegevuse eest. Ebavõrdsuse ja ebaõigluse vastu võitlejad. Eriti sellise ebavõrdsuse, mis väljendub rikaste ja vaeste riikide vahe suurenemises
11.01.1905 jõudsid Eestisse teated "verisest pühapäevast" Peterburis. 12.01.1905 korraldati protestistreike Tallinnas ja Tartus. Nõuti rahvusliku rõhumise lõpetamist, omavalitsuse laiendamist ja rahvuskultuuri vaba arenemist. Revolutsiooni kulminatsioon Eestis- 16.10.1905 korraldati Tallinnas Uuel Turul sanktsioneeritud miiting umbes tuhande osavõtjaga ülevenemaalise poliitilise streigi toetamiseks. Demonstrantidele üllatuseks saabus sõjavägi, kes tulistas demonstrante. 90 inimest sai surma ja üle 200 haavata. Kõige rahvarohkemaks sündmuseks Eestis kujunes ohvrite matused Rahumäe kalmistul (40 000 osalejat) Ka Eestis asutati esimesed parteid: 1. Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Ühisus 2. Eesti Rahvameelne Eduerakond (Jaan Tõnisson) Ülemaaline rahvasaadikute kongress Tartus 27-29 november 1905 Kongressile valiti Jaan Tõnissoni initsiatiivil kõikidest valdadest, linnadest ja seltsidest 800 saadikut
Sõjaline ebaedu idarindel 1914 -1917. Suured inimkaotused - u 1,6 mln. Venemaa läänealade vallutamine Saksamaa poolt. Probleemid suurlinnade varustamisel esmatarbekaupadega. Tööliste streigid. Talurahva maapuudus, madal elatustase. Riigi suur võlakoormus, sh välisvõlg pankrotioht Nikolai II kukutamine ja kaksikvõim 1917 veebr okt 1917 veebr - märts töölisrahutused ja massimeeleavaldused Petrogradis. Garnison keeldus demonstrante tulistamast. Ajutise Valitsuse moodustamine/peaministrid vürst Lvov, A. Kerenski Nikolai II troonist loobumise akt. Perekond koduarestis Kaksikvõim: Ajutine Valitsus (valitsusasutused) ja Petrogradi Nõukogu (tehased, Balti laevastik, Petrogradi garnison) Demokraatlikud uuendused: sõna-, trükivabaduse, parteide tegevusvabaduse kehtestamine, amnestia poliitvangidele. Lenini naasmine pagulusest. Venemaa kuulutamine vabariigiks. Asutava Kogu
Need aeti laiali piirivalvevägede poolt. 15. mail olid Tallinnas taas rahutused. 19. juulil toimus tööliste streik protestiks 15 töölise arestile. 24. juulil toimus 3000 töölise demonstratsioon ning kokkupõrge kasakatega. 13. oktoober toimus streik Volta tehases. 14. oktoobril toimus üle-eestiline raudteelaste streik, 15. oktoobril toimusid Tallinnas rüüstamised [3] ja 16. oktoobril 1905 tulistas sõjavägi demonstrante Tallinnas, tapeti 90 ja haavata sai 200 inimest, peale Nikolai II poolt välja antud 17. oktoobri manifesti loodi Eesti esimesed parteid, kuid rahutused ei lõppenud koheselt. Hukkunute matused toimusid 20. oktoobril ja järjekordne üldstreik 26. oktoobril. Novembri lõpul valiti Tallinna tööliste saadikute Nõukogu, mille esimees oli Nikolai Janson, üheks liikmeks Mihhail Tomski; 27. novembril kutsuti Tartus kokku rahvaesindajate kogunemine. 10
märkida. Rahvuslik jaotus eestlane-muulane on loomulikustunud, ei pea vajalikuks muulasi omavahel eristada, nad on meie jaoks mitte-eestlased ehk kes nad meie suhtes pole. Fokuseerimine – nt pealkirjas asetatakse esikohale asi, mida tahetakse rõhutada, mis kommunikatiivset lähtepunkti tahetakse rõhutada. Keel peegeldab tegelikkust (kumb tegelikkus on õige: demonstrandid saavad surma vs politsei tapab demonstrante?), aga mis vaatepunkti tegelikkust. Keel pigem konstrueerib tegelikkust ehk tähendusi, kuidas asju esitatakse. Tekstianalüüsi keskne objekt on uurida, mis vahenditega keel tähendusi esitab. Keelekasutus põhineb valikul – keelekasutaja valib sõnade ja väljendite, kasutatava struktuuri, lausevormi vahel. Keeleteadlane, kes uurib, ei vaata esimesena mitte teksti sisu, vaid kuidas tekst sisu edasi annab. Kui asjast räägitakse teisiti, on ka tähendus teistsugune.
D 11 EESTI AJALUGU Infrastruktuur ja kommunikatsioon NSVL all Keelati meeleavaldusi Elanikud (Kaitseliit!) pidid relvad loovutama. Eesti oli okupeeritud. Juunipööre Sündmusi hakkas dikteerima Eestisse saadetud NL eriesindaja Andrei Zdanov + kohalikud vasakpoolsed korraldasid 21.juunil 1940 miitingu, millel nõuti Uluotsa valitsuse tagasiastumist + Demonstrante kaitsesid NL soomusautod ja sõdurid. Meeleavaldajad vabastasid ka paarkümmend vangi, võtsid üle politseijaoskonnad ja Toompea. Eesti sõjaväele oli antud korraldus mitte vastu hakata ja meeleavaldajad desarmeerisid Punaarmee toel Tallinnas asuvad üksused. + 21.juuni õhtul tehti teatavaks uus valitsuse koosseis, peaministriks määrati Johannes Vares- Barbarus. Puhastus riigiaparaadis
Eesti sadamad ja baasides paiknevad väed seati lahinguvalmidusse. Vastupanu oli mõttetu ning 17.juunil 1940 ületas veel 80 000 punaarmeelast Eesti piiri. Punaarmee võttis oma kontrolli alla suuremad linnad, side, raudtee. Elanikud (Kaitseliit!) pidid relvad loovutama. Eesti oli okupeeritud. Edasi hakkas sündmusi dikteerima Eestisse saadetud NL eriesindaja A. Zdanov. Tema ülesandel korraldasid kohalikud vasakpoolsed 21.juunil 1940 miitingu, millel nõuti Uluotsa valitsuse tagasiastumist. Demonstrante kaitsesid NL soomusautod ja sõdurid. Meeleavaldajad vabastasid ka paarkümmend vangi, võtsid üle politseijaoskonnad ja Toompea. Eesti sõjaväele oli antud korraldus mitte vastu hakata ja meeleavaldajad desarmeerisid Punaarmee toel Tallinnas asuvad üksused. 21.juuni õhtul tehti teatavaks uus valitsuse koosseis, peaministriks määrati Johannes Vares-Barbarus. 42
annaabi.ee 
