Kirikul polnud algselt torni. Hiljem on kirikul olnud puust haritorn, mis ehitati kirikule esmakordselt 1663. a. Samal aastal lasi Muhu- Suuremõisa rentnik Igelström valada kirikule torinikella, mis 1861.a uue vastu välja vahetati. 1764. a. on kirik saanud uue väikse 8-tahulise haritorni, mis koos katusega hävis 1941. a. septembris sõjatules. Kiriku interjööri kõige hinnalisemaks osaks on kirikus, kuid eriti selle kooriruumi põhja- ja idaseinal olnud umbes 1330. aastaisse dateeritavad seinamaalid. Stiililt kõrggootikasse kuuluvail maalinguil on kujutatud kolmikkaarte all seisvaid inimfiguure. Ilmselt on need jäänused kompositsioonist "Viimne kohtupäev". Reformatsioonijärgsel ajal aga kõrvaldati kirikust 2 katoliiklike pühakujude kõrval ka seinamaalid - need jäid aastasadadeks korduvate valgenduskihtide alla. Seinamaalinguid puhastas uuesti kattekihist 1913. a. arhitekt J.L.Gahlnbäck.
*Kalevipoja sängi tüüpi - rajati voortele N:Põhja-Tartumaal Alatskivi Kalevipoja säng *Ringvall - linnus - ümber linnuse rajati kõrge vall N:Saaremaal ja Lääne-Eestis Lõhavere linnamägi on muinaseesti linnamägi Viljandimaal, Olustvere ja Suure-Jaani vahel. Lõhavere linnus oli kasutusel 13. sajandi alguses ning on kolmel korral põlenud. Henriku Liivimaa kroonika järgi on need põlengud ka täpselt dateeritavad. Esimest korda hävis linnus tõenäoliselt 1211. aastal kui suur vallutajate vägi tuli Metsepole kaudu Sakalasse. Teine rünnak Leole vastu toimus 1215. aastal ja pärast piiramist linnus süüdati. Kolmandal korral hävis linnus lõplikult 1223. aastal suure orduvastase ülestõusu käigus. Linnamägi kujutab endast neemikut, mida on kunstlikult veelgi kõrgendatud. Selle harjal asus nii seest kui väljast rõhtpalkidega toestatud liivavall. Vall oli pealt silutud palkteega ja sellel
kihtide viisi. Kuid kui vaadata natuke kaugemale minevikku, sügavamale tapeedikihtide alla, avaneb uurijale hoopis teine pilt. Paberist seinakatteid on interjööride kaunistamiseks järjepidevalt kasutatud juba üle 300 aasta. Vanim tapeedinäide pärineb 16. sajandi Inglismaalt. Hetkel Eestis teada olevad vanimad tapeedid on Tallinna vanalinnast, Nunne 2 hoonest leitud nn etruski mustriga tapeedi fragmendid, mis on dateeritavad 1790ndatesse aastatesse. Nunne 2 laest leitud teadaolevalt vanimad tapeedifragmendid Eestis. Sama ruumi seinalt avastatud bordüür. Tapeet on sama tähtis osa ajaloolisest interjöörist kui antiikne mööbel, seina- ja laemaalingud, parkett ja tekstiilid. Sarnaselt teistele ruumikujundusdetailidele esindab tapeet kindlat ajajärku, stiili ning jutustab endiste omanike ilumeelest, harjumustest ning sotsiaalsest staatusest
aastail 1933 1935. Kunstiteadlase Lehti Viiroja üksikasjalik ja lausa põnevusjutuna köitev uurimus "Kristjan Raua Kalevipoja-ainelised tööd ja Eesti Kirjanduse Selts" (Keel ja Kirjandus 1988, nr. 8) on käsitlenud vanameistri teekonda rahvuseepose illustreerijana tähelepaneliku üksikasjalikkusega. Veel viimasel tööaastal enne eepose väljaandmist 6 "valmisid Raual järgmised täpselt dateeritavad tööd: "Kalevipoeg ja Saarepiiga", "Kalevipoeg ja saladuslik ennustaja", "Tuuslari sõdalased" ja "Kalevipoeg lauakoormaga", "Kalevipoeg ja Vetevaim" ning "Kalevipoeg kivi viskamas" ja üks suurejoonelisemaid töid Kalevipoja teemal üldse "Linnuse rajamine". Lisaks neile veel mitmeid täpselt dateerimata töid. Koos teosega "Kalev kosjas" ja sellele järgnenud töödega moodustasid need uue etapi kunstniku sugestiivses eeposeainelises loomingus"
need relvad sinna maha pandud. Kõige huvitavamad on sõjanoad, mis pärinevad 10.-11. sajandist ning need on suhteliselt pikad. Neid on kokku 42. Kõige pikem neist on 54,5 cm, kuid enamik on üle 40 cm. Võrreldes üheteraliste mõõkadega on nad siiski lühikesed ning ühelgi mõõgal ei ole sellist paksust. Võitlusnoa teramik on mitmekihiline, tänu millele on teramik elastne ega murdu nii lihtsasti. Võitlusnuge on peamiselt leitud kalmetest, nii et nad on suhteliselt hästi dateeritavad ning suurem osa pärineb just 10.-11. sajandist. Odad Oda on olnud muinaseestlaste jaoks tõenäoliselt kõige tähtsam relv. Kiviaegsete odaotste kohta ei osata öelda, kas neid on kasutatud sõjalisel eesmärgil inimestevaheliste konfliktide lahendamisel või jahipidamise eesmärgil, kuid tõenäoliselt kasutati neid mõlemal puhul. Pronksiaegseteste odaotstest on leitud näiteks odaotsi Muhu saarelt, mis on
Kaubateed Kesk-Euroopas ja Läänemere vahel. Kaubateed olid tugevalt seotud metallivaramutega- Kesk- Euroopas, Alpides ja Karpaatide piirkond. 9.-8. saj- Pronksiaja lõpp, tekib Ungari piirkonda kimmerlaste asualad- hobuvarustuse rohkus, kitsad mõõgad ja laibamatused. Rauaaja periood algab siis kui pronks asendati täielikult esemet valmistamiseks rauaga ja lõppeb Rooma vallutuste ajal umbes Kristuste sünni paiku. Terra sigillata 155 eKr-200 pKr. Meistrimärkide järgi dateeritavad. Raua kasutuselevõtt. 12.sajand BC Levant (Süüria), Väike-Aasia ps, Küpros 10.sajand Kreeka, kõige varasemad tootmismärgid Inglismaal- Hartshill Copse (Euro kõige varasem ) 8. sajand regulaarne rauatootmine parasvöötme Euroopas 6.Skandinaavia eelrooma rauaaeg. Hilisrauaajaks olid olemas juba rauast adraterad, mis aitas harida ka raskeid kuid viljakaid muldi. Hilisauaajal ilmnevad ka vikatid, esimest korda. Vikatid tähendasid seda, et oli võimalik rohkem loomi
Nöörkeraamika matused ikka maahauad, aga asustusest eemal. Laibad maetud külili, konksus põlvedega, käed kinni seotud. Mehed maeti vasakule ja naised paremale küljele. Eestlaste etogenees eestlaste päritolu ja kujunemine seda saab uurida geneetika (kuigi sellest ajast luustikke vähe säilinud), arheoloogia (mingis mõttes, aga sellest ei piisa), antropoloogia, keeleteadus (selle seisukohti saab kasutada, leides suguluskeeli, nende jagunemisi, aga need andmed pole täpselt dateeritavad). Eestlaste etogeneesi vanem teooria keelepuuteooria hakkas kujunema 19.saj lõpul, sell kohaselt leidub algkodu, seal kõneldi algkeelt, kui seal rahvaarv kasvas, toimus sealt lahknemine, siis järelikult keel muutus ja toimus jagunemine. Teooria järgi algkodu paiknes Uuralites, sealt liigutigi eeskätt läänepoole, mõned ka ida poole. Põhimõtteliselt see teooria seostab eestlaste tulekut kammkeraamika kultuuri rahvastega, kui siinsetel aladel hakkas see
pühenduma ainult maalimisele Alates 1900. aastast hakkas Amedeo Modigliani tervislik seisnud aina halvenema. Sama aasta juulis kunstnik haigestus tuberkoloosi ja kuna õhumuutus pidi väidetavalt tema paranemisele kaasta aitama, veetis Modigliani 1900-1901.a talve koos emaga Napolis, Capri saarel ja Roomas. Sealt kirjutas ta enast 9 aastat vanema kunstniku Oscar Ghigliaga. Need kirjad on siiani säilinud ja on ühed vähesed Modiglianist järele jäänud kirjalikud dokumendid. Kirjad on dateeritavad aastatega 1901-1903. Järelikult oli Modigliani nende kirjade kirjutamise ajal 17-19-aastane. Üks Amedeo Modigliani kirjadest Oscar Ghigliale: Hotell Pagano, Capri Mu armas Ghiglia, ... sedapuhku palun vasta mulle, kui Sa oled oma loorberite koorma all selleks veel suuteline. Just praegu lugesin ,,Tribune'ist", et Sinu maal võeti Veneetsias vastu: Oscar Ghiglia, ,,Autoportree"
Ühes veskis kasutati ka mitut raami (erinevad jooned) või erinevaid märke, vahel kasutasid erinevad veskid sarnaseid märke ning vahel on aegrida katkestatud. Leidub ka hulkuvaid vesimärke, mis dateerimisel üldse ei aita. Vesimärkide perekonnad ??? Suuline ajalugu, visuaalsed allikad, artefaktid. Visuaalne allikas koosneb kahest osast: kujutisest ning legendist, suur osa kodudes leiduvast fotomaterjalist on vajalike legendideta. Fotod on tehniliselt üpriski hästi dateeritavad. Artefaktide dateerimisega võib tulla raskusi nt võltsvaremed Taali mõisa pargis. Suulistest allikatest oli juba juttu ,soovitu ära aimata püüdmine' Suuline mälu võib katastroofide jooksul hävida inimesed surevad ja mälu ka. Ajaloodokumentide mõistmine Üks ja sama allikas võib põlvkondade vältel ,uueneda'. Iga uue põlvkonna ajaloolased võivad samast allikast välja lugeda niisugust teavet, mida eelnevad ei ole suutnud märgata või on pidanud ebaoluliseks
Vein on meie sõber, kes aitab meil 12 meistrite toodetud veini, vanaaegset mõrkjat ja oksüdeerunud talupojaveini eluga toime tulla. 13 Kuraditosin küsimust veinist, mida sa oled alati tahtnud küsida 1. Kust tuli vein? Esimese veini tegi kahtlemata loodus. Looduslik pärm areneb viinamarja- kestal ja see paneb mahla käärima. Vanimad dateeritavad tõendid inime- se tehtud veini kohta ulatuvad tagasi 6.-8. aastatuhandesse enne meie aega. Enamasti pakutakse veini kodumaaks Taga-Kaukaasiat, praegust Gruusiat ja Armeeniat. Seda seisukohta näib kinnitavat ka Piibel. Mäletatavasti jäi pärast suurt veeuputust Noa laev kinni Ararati mäele ja esimene töö, mil- le Noa ette võttis, oli viinapuu (st viinamarjapõõsa) istutamine. Kaukaasia-
koos ühtse mandri Sahul. U 20 00015 000 a tagasi oli ka Tasmaania osa Austraalia maismaast, tänapäevased rannajooned olid sisemaa pool. Suurem osa kogu piirkonnast oli kuivem. On oletatud, et Austraalia vanim asustus pidi olemas olema juba 50 000 a tagasi, ent konkreetseid asustusjälgi sellest perioodist seni veel leitud ei ole. Mõned uurijad arvavad, et Austraalia asustati juba 60 000 a tagasi. Vanimad dateeritavad leiud on saadud kuivanud Mungo järve äärest Uus Lõuna Walesi lääneosast. Seal ulatuslik asula. Nende juures on lihtsaid kivist riistu, mõningaid inimluid. Koldekohtadelt on saadud kalaluid, linnuluid ja mõningaid loomaluude fragmente. C14 dateeringud vanus 31 000 22 000 eKr. Skeletijäänused kuuluvad täiesti modernsele inimesele, kes jõudsid Austraaliasse madala merevee taseme ajal. Siinsetelt inimluudelt on leitud põlemise jälgi, pole teada, kas tegu oli põletusmatusega.
aastal esitati Pärnu magistraadile avaldus kõrtsi ümberehitamiseks supelasutuseks. Suvel sooje mereveevanne pakkuv ja talviti saunana töötanud asutus avati 1838 ja oli mõeldud eelkõige kohaliku elanikkonna jaoks. Seda aastat loetakse Pärnu kuurordi alguseks. Vaikselt hakkas tekkima ka hoonestus Supeluse tänava kanti. Vanim terviklikult säilinud hoonetekogum on nn Kartoffelplatzi ümbrus (täna Roosi tänava pikendus Supeluse ja Aia tänava vahel), kus on mitmed 18. sajandi keskele dateeritavad hooned. Suhteliselt stiihiline tegevus sai uue hoo 1890. aastatel, kui halvenenud kaubandusoludest tingituna võttis linnavalitsus suuna kuurordi arendamisele. Riia avalike aedade direktorina töötanud Georg Kuphaltilt telliti kuurordipiirkonna arendamise projekt. 1888–1889 valmis ulatuslik planeering, millega määrati kindlaks parkide, alleede, spordiplatside ja mänguväljakute asukoht, samuti pansionite ning villade krundid ja hoonestustingimused
annaabi.ee 
